Demelza. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
olevat Pally Rogersi oma ja lehvitasid, aga kalur ei pannud tähele: kalad olid praegu tähtsamad kui sõbrad.
„Arvan, et Verity võiks tulla mõlemale peole,” ütles Demelza. „Tal on vaja vaheldust ja uusi sündmusi, mis tema mõtteid hõivaksid.”
„Loodetavasti ei taha sa, et last mõlemal päeval ristimisvaagna kohal hoitaks.”
„Ei, ei, see on esimesel päeval. Seda näeb ainult suurtsugu rahvas. Alamrahvas ei pane seda pahaks, peaasi et neile korralikult süüa antakse. Ja lauale saab panna kõik, mis eelmisest päevast üle on jäänud.”
„Miks ei võiks me kolmandal päeval teha omaette pidu lastele?” pakkus Ross. „Nad saaksid ära süüa kõik, mis on üle jäänud teisest päevast?”
Demelza vaatas talle otsa. „Sa pilkad mind, Ross. Sa pilkad mind alati.”
„See on üks omamoodi aupaklikkuse vorm. Kas sa siis seda ei tea?”
„Aga kui tõsiselt rääkida, kas sinu meelest on hea ja peen mõte teha niisugune pidu?”
„Kui täiesti tõsiselt rääkida,” vastas Ross, „siis olen ma valmis sinu kapriise rahuldama. Kas sellest ei piisa?”
„Sel juhul soovin, et rahuldaksid veel ühe. Ma olen mures Verity pärast.”
„Mis temaga lahti on?”
„Ross, ta ei sündinud selleks, et jääda vanatüdrukuks. Veritys on nii palju soojust ja armastust. Sina tead seda. Mis elu see on, kui ta peab talitama Trenwithis, hoolitsema mõisa- ja majapidamistööde eest, teenima Elizabethi ja Francist, Elizabethi last ja vanatädi Agathat, vaatama teenijate järele, tellima kõike, mida majapidamises vaja läheb, tegema Sawle’is kooriproove ja aitama kaevandusrahvast. Mitte seda ei peaks ta tegema.”
„Aga just seda talle meeldibki teha.”
„Jah, aga ainult siis, kui ta elaks ka oma elu – jah. Kui ta oleks abielus ja tal oleks oma kodu, siis oleks kõik teisiti. Kui Verity läinud aasta septembris meie juures Namparas oli, nägi ta üsna varsti palju parem välja, aga nüüd on jälle kollane nagu sadulanahk ja nii kõhn. Kui vana ta on, Ross?”
„Kakskümmend üheksa.”
„Noh, siis on küll viimane aeg midagi ette võtta.”
Ross jäi seisma ja viskas kiviga kaht kaklevat kajakat. Üsna sealsamas lähedal seisid kaljupealsel Wheal Leisure’i hooned; pärast aastatepikkust plaanimist oli kaevandus nüüd avatud, andis tööd viiekümne kuuele mehele ja teenis kasumit.
„Oled juba küllalt jalutanud,” ütles Ross. „Tagasi nüüd.”
Demelza pöördus kuulekalt. Tõus oli alanud ja liivariba jäi tasapisi ahtamaks. Iga natukese aja tagant ulatus mõni laine teistest kaugemale ja jättis taandudes endast maha kitsa seebiselt vahutava jälje, otsekui märgistaks oma piire.
Ross lausus muigamisi: „Üheksa kuud tagasi olid kogu hingest vastu, et Verity siia tuleks. Kartsid teda hullemini kui sookolli. Kui tahtsin teid omavahel tuttavaks teha, tõmbasid ennast kangeks nagu kaevanduse tugitala. Aga pärast seda kui kohtusite, oled käinud mulle lakkamatult peale, et leiaksin talle mehe. Ma ei oska su soovi kuidagi rahuldada, kui ei taha just minna Summercourti laadale mõne vana nõia juurde ja osta talle armujooki.”
„Siis jääb veel ikkagi üle kapten Blamey,” ütles Demelza.
Ross tegi kärsitu liigutuse.
„Seda juttu olen ma ka juba kuulnud. Ja see hakkab mind natuke ära tüütama. Jäta see, mu kallis.”
„Ma ei saa kunagi targaks, Ross,” ütles Demelza natukese aja pärast. „Ma vist ei tahagi targaks saada.”
„Ja mina ei taha, et sa saaksid,” lausus Ross ning tõstis ta üle aia.
Järgmisel päeval Verity tuligi. Kuu aega tagasi oli ta pärast läbiligunemist haigeks jäänud, aga nüüd oli jälle terve. Ta kudrutas lapse kohal, ütles, et too on nende mõlema moodi ja samal ajal täiesti erinev, kuulas ära Demelza ristseplaanid ja kiitis need kõhklematult heaks, proovis vapralt vastata mõnele küsimusele, mida Demelza polnud julgenud doktor Choake’ilt küsida, ja kraamis lagedale ilusa pitsist ristimiskleidi, mille ta lapsele oli teinud.
Demelza suudles ja tänas Verityt, istus siis ning jäi teda oma tumedate silmadega nii tõsiselt vaatama, et Verity puhkes naerma – seda juhtus temaga harva – ja küsis, mis lahti on.
„Ah ei midagi. Kas soovid teed?”
„Kui aeg on sealmaal.”
Demelza sikutas kamina kõrval rippuvat nööri. „Ma ei teegi pärast Julia sündi muud, kui ainult joon päev otsa. Arvan, et tee on ikkagi parem kui džinn.”
Sisse astus punase pea ja valge nahaga Jinny.
„Jinny,” sõnas Demelza ebalevalt. „Kas teeksid meile teed? Head kanget teed. Ja aja vesi keema, enne kui lehtedele peale valad.”
„Jah, proua.”
„Ma ei suuda uskuda, et see olen mina,” ütles Demelza, kui Jinny oli läinud.
Verity naeratas. „Räägi nüüd, mis sulle muret teeb.”
„Sina, Verity.”
„Mina? Oh heldeke. Ütle ruttu, millega ma sind solvasin.”
„Sa polegi mind solvanud. Aga kui … Oh, nüüd solvan hoopis mina sind …”
„Kuni ei tea, millest jutt käib, ei oska ma selle kohta midagi öelda.”
„Verity,” lausus Demelza. „Ühel päeval, kui olin Rossi tundide kaupa kiusanud, rääkis ta mulle, et olid kord kedagi armastanud.”
Verity ei teinud ainsatki liigutust, aga tema naeratus jahenes, huulte lopsakas kaar muutus pisut.
„Kahju küll, et see sulle muret teeb,” ütles ta.
Demelza oli jõudnud oma jutuga juba liiga kaugele, et lasta end tema sõnadest heidutada.
„Mulle ei mahu pähe see, kas oli ikka õige teid kahte sedaviisi lahutada.”
Verity koltunud põskedesse valgus natuke värvi. Ta on muutunud jälle vanapiigalikuks ja ligipääsmatuks, mõtles Demelza, just nagu siis, kui teda esimest korda nägin; missugune erinevus, otsekui elaks ühes ja samas kehas kaks inimest.
„Kullake, me ei saa hinnata teiste inimeste käitumist oma mõõdupuuga. Maailm kipub seda alati tegema. Minu … isal ja vennal on oma tugevad ja kindlaks kujunenud arusaamad ning nad tegutsesid nendest lähtudes. Pole meie asi otsustada, kas see oli õige või vale. Mis tehtud, see tehtud – olematuks seda enam ei muuda ning pealegi on kogu see lugu juba ammu maha maetud ja vaat et unustatudki.”
„Kas sa ei ole temast pärast seda enam midagi kuulnud?”
Verity tõusis.
„Ei.”
Demelza läks ja jäi tema kõrvale seisma.
„Ma ei suuda sellega leppida. Ei suuda,” ütles ta.
Verity patsutas teda käsivarrele, otsekui oleks Demelza see, kes vajab lohutamist.
„Kas sa ei taha sellest mulle rääkida?” küsis Demelza.
„Ei,” vastas Verity.
„Mõnikord rääkimine aitab – hingel hakkab kergem.”
„Praegu ei aita,” lausus Verity. „Sellest nüüd veel rääkida oleks sama mis … kaevata lahti vana haud.”
Verity võbistas mingist tundest (võib-olla vastikusest) aetuna õlgu ning siis tuli Jinny ja tõi teed.
Sel õhtul tabas Demelza hetke, kui Jud oli köögis üksi. Nende kahe käitumise järgi poleks keegi osanud öelda, kas nad saavad kenasti läbi või valitseb nende vahel üksnes vaherahu. Jud polnud kunagi nii jäägitult Demelza leeri üle läinud kui tema naine. Pikka aega oli ta pannud pahaks, et too leidlaps, kes pidi