Alma. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
kohtuda.
Kogu maailm mu ümber oli naerul, taevas peakohal selge ja sinine nagu Alma silmade sära. Too kooliaasta algas sootuks omamoodi.
Perenaine, kelle juures ma eelmisel aastal elasin, oli õnnelik, et tulin jälle tema üüriliseks. Tal oli väike korter – tuba köögi ja suure sahvriga. Peale selle veel suur pööning, kus võis suvel magada. Perenaine ise elas köögis, tuba oli üüriliste jaoks. Selles elas peale minu veel üks poissmehest rätsep, kes oli päeval tööl ja tuli koju tavaliselt hilja õhtul.
Öösel magasin ma raskesti, aga ärkasin õige varakult. Nägin unes, et mul olid tiivad ja ma lendasin. Tuul käis mul südame alt läbi ja see oli nii õudne, et ajas mu üles. Olin õnnelik, leides end oma voodist, kuid und ma enam ei saanud. Igasugused mõtted keerlesid mu peas: rehkendasin oma rahasid ja pidasin plaane, kuidas püksisääri pikemaks teha. See tuletas meelde Almat ja kerge kõditav judin käis mul üle keha. “Mida see siis nüüd tähendab?” küsisin endalt. Enne kui jõudsin selgusele, ilmus perenaine köögiuksele ja soovis head hommikut. Tõusin voodist, riietusin ja seadsin end valmis kooli minekuks. Uudishimu kiskus mind varakult sinna, tahtsin teada, kas meil on uusi õpilasi, kes on tänavused õpetajad ja missugused on õpikud.
Koolitee oli mulle juba eelmisest aastast tuttav. See viis Liiva tänavat pidi Emajõeni ja selle kallast mööda kuni Hobuse tänavani, kus asus kool. Kunagi olid seal olnud hobustetallid, sellest siis tänava nimigi. Hiljem oli tallide asemele ehitatud kahekordne puumaja klassiruumidega, kuhu üle veerandsaja aasta tagasi oli Hugo Treffner toonud oma eragümnaasiumi ehk Academia Treffneriana, nagu me poistega tavatsesime oma kooli kutsuda. Kuid kooli kitsas õu, kaitstud kõrge kiviseina ja masajate väravatega, meenutas rohkem talliesist kui kooli sissekäiku.
Klassis üllatasid mind mitmed uued näod. Kõigepealt torkas silma keegi Hageriku-nimeline mees, kes kandis pikki vurrusid, püstkraed lipsuga ja hoidis piipu hambus. Ta ütles enda olevat ühest eesti asundusest Kaukaasiast. Polevat varem saanud koolis käia, sest kasvatanud kodus tubakat ja kogunud raha. Ta oli juba kakskümmend seitse aastat vana ja rääkis imelikult eesti keelt, kuid vene keelega oli ta kõigist meist, maapoistest, ees. Tahes või tahtmata hakkasime teda kutsuma Piibuks. Oma hüüdnimest ta hiljem enam lahti ei saanudki, kuigi piip kadus tal kohe suust, sest suitsetamine oli koolis keelatud.
Kaks vene rahvusest poissi olid pärit kusagilt Venemaa põhjast. Nad olid oma kodukoha gümnaasiumis istuma jäänud, vana Treffner viis nad aga meie koolis edasi. Poisid rabasid mind oma isesuguse olekuga, omamoodi riietuse ja kõneviisiga. Hiljem selgus, et need poisid olid täis vene vigureid ja vempe.
Juurde oli tulnud ka paar juuti Riiast ja üks eesti poiss Pärnust. Endistest õpilastest puudusid paljud.
Õpetajad olid peaaegu kõik uued. Treffner vahetas neid tihti, otsides odavamaid või jälle oma sidemete poolest tuntumaid. Viimaste seas oli palju ülikooli professoreid, kes pidid koolile tegema head nime ja vajaduse korral kaitsesid kooli huve venestamisehoos oleva kuratooriumi juures Riias.
Uued õpetajad tundusid olevat targad, aga ka karmid oma nõudmistes. Ja nõudmisi oli palju. Mulle meeldis käia õpilaskooris laulmas, lugeda Postimeest ja kohtuda klassikaaslastega. Kõik see neelas mu aja, millest tihti tuli puudus.
Kord kiirustades ja tühja kõhuga koju minnes kohtasin teel Almat. Jumaluke, olin temaga kohtamise päris unustanud! Kuidas võis see küll juhtuda? Olin ju talle vahel mõtelnud, kord isegi unes näinud ja kehas imelikku judinat tundnud. Mul oli häbi.
Aga Alma ei pahandanudki. Ta naeratas lahkesti ja vaatas mulle armsasti silma. Vaatasin ka ise Almat ja imetlesin ta kaht juuksepalmikut kummalgi õlal. Olin ta ligiolekust kohmetu, nii et sõnad surid kurku. Alma märkas mu kitsikust ja naeratas, näidates oma pärliterida kaares huulte taga. Ma sain sellest julgust ja hakkasin midagi innukalt seletama. Nüüd alles nägin, et tal oli kaasas teine tütarlaps, kes ka mind üksisilmi põrnitses. Teretasin teda ja tegin tuttavaks. Tütarlapse nimi oli Elsa. Ta käis samas koolis kus Almagi, kuid ta ei olnud nii ilus nagu Alma. Ta oli tüse, ümara kehaga ja punnis põskedega, hallide kuulitaoliste silmadega sirgejuukseline linalakk. Kuid ta kõnes oli sarmi ja ta näis olevat tark tüdruk.
“Kas… kas ma võin teid koju saata?” küsisin alandlikult.
Mu nälg oli korraga kadunud, ainult kurk oli kuiv.
“Koju?! Me just tulime kodust.”
“Või nii, aga kuhu ma siis tohiksin teid saata?”
“Me läheme raamatuid ostma,” katsusid neiud seletada.
Läheduses polnud mingit raamatukauplust ja mulle tundus kohe, et nad ekslesid siin niisama, et kedagi kohata. “Kas viimaks mind?” julgesin vargsi mõtelda. Aga ma jätsin selle mõtte sinnapaika ja tegin ettepaneku minna Toomele jalutama. Seal olid veel lehedki puudel ja õhus varasügise värskust.
Neiud unustasid oma raamatud ja me siirdusime Toomemäele.
Puud olid juba kolletamas, rohu värskus kadunud ja suvine helk õhust haihtunud. Tuul tuuseldas langenud lehti, keerutas üles tolmu ja kergitas vahetevahel tütarlaste kleidiservi nii julgelt, et paljastas nende saledaid sääri. Ootasin põnevusega hetke, mil tuul tõstaks Alma kleidi kõrgemale, et ma näeksin ta põlvi. Too erutav ootus tegi mind erksaks. Naersime ja rääkisime päris tühiseist asjust, aga see kõik oli põnev ja huvitav. Viimaks sundis tuule tusane jahedus meid mõtlema kojuminekule. Otsustasime varsti jälle Toomele tulla.
Alles videvikus saatsin Alma ja Elsa koju.
Mu õppetükid olid tegemata ja söömata olin ma ka, aga see ei häirinud mind sugugi. Mu toakaaslane saabus koju, sõi, luges lehte ja läks magama. Mina hakkasin õppima.
Asusin kõigepealt algebra kallale, sest arvasin, et Arndt võib mind tunnis küsida. Uurisin ruutvõrrandeid: ax* + bx + c = o. Ühe tundmatuga on ainult x juure all. Aga kahe tundmatuga on y lisaks ja ka juure all… mh, nagu kaks jalga või kaks ilusat põlve kleidi all… Järgmine kord lähme Õhkamisesillast üle, seal puhub tuul alt ja siis näen ehk kahte põlve… Aga veel parem oleks seista silla all ja…
Tundsin, et punastasin. Mul oli korraga piinlik ja häbi isegi enda ees. Imelik, miks meenusid mulle ikka Alma põlved, aga mitte ta ilusad säravad silmad? Kõik oli nii kaunis ja jumalik ta juures – kõik, kõik!
Jätsin algebra ja asusin keelte kallale. Kordus sama lugu – varsti olid mõtted jälle Alma juures. Viimaks heitsin raamatud kõrvale ja läksin voodisse. Õppetükid jäidki tegemata. Almale mõeldes ma uinusin ja öösel nägin jälle unes, et lendasin.
Järgmisel päeval istusin klassis nagu pingile naelutatud. Kartsin, et mind küsitakse või kutsutakse tahvli ette. Laskusin hästi madalale ja peitsin pea poiste seljataha, et mind ei märgataks. Sellest oli kasu, mind ei küsitudki.
Almaga kohtamine seisis mul nüüd kindlalt meeles ja ma unistasin tuulest Toomemäel, aga Alma määras kohtamise Emajõe äärde.
Tegin varakult õppetükid, einestasin ja viksisin saapad. Ka püksisääred tegin pikemaks enne Almaga kohtama minekut.
Õhtu oli ilus ja tuuletu. Me jalutasime, jutlesime ja istusime viimaks jõeäärsele pingile. Vaatasime voolavat vett ja viibisime luulelises uimas. Vesi oli hall ja sogane, mudased ja rohtunud kaldad tukkusid trööstitult õhtuses päikeses. Gambrinuse õllevabrik vastaskaldal kummardus kohmakalt jõe kohale ja selle tömp korsten kõverdus ebaühtlases veepeeglis. Ma nihutasin end Almale lähemale ja puudutasin ta kätt.
“Kas pole ilus?” laususin.
“Kas Emajõgi, Jaan?”
“Oh ei, too ilus käsi.”
“Ahaa! Ma mõtlesin, et jõgi,” kuulsin hõbekellukesi helisemas.
Korraga kärgatas terav hääl mu selja taga:
“Tere ka, Jaan, kas avaldad oma neiule juba armastust või?”
Me ehmusime ja kohmetusime. Kaks minu klassivenda astusid meie ette.
“Me vaatasime juba kaugelt,