Alma. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
sirutasid poisid Almale käe.
“Palun, saage tuttavaks, neiu Alma ja mu koolivennad Ronimois ja Jaska.”
“Ära näe vaeva, juba ammused tuttavad, ei mäletagi, mis ajast,” ütles Ronimois.
“Mina küll viil mitte,” parandas Jaska.
Poisid istusid Alma-poolsele pingiotsale ja hakkasid kärarikkalt kooliasju seletama.
“Kas teil on ka niisugused ahvinäod õpetajateks nagu meil – puha professorid ja lontrused,” vandus Ronimois.
“Professorid! Kas pista või patta ja tii tuli alla.”
“Tead, Jaan, homme lööme streigi lahti,” lärmitses Ronimois edasi.
“Streigi? Mis streigi?”
“Noh, paneme Siinuse boikoti alla. Kas see mõni täismehe temp on, tulla mulle viisakust õpetama.”
“Siinuseks kutsutakse meil matemaatika õpetajat,” selgitasin ma Almale, “aga ta tõeline nimi on Arndt, doktor Arndt.”
“Doktor või mitte-doktor, aga õpetajaks ta meile ei kõlba, vana Treffner peab ta minema saatma,” kuraasitas klassivend.
“Mis meie Arndtil siis viga on?” küsisin.
“Viga? Õpetagu algebrat, aga mitte ülalpidamist.”
“Ju sul see ülalpidamine oli siis halb, et pidi sind korrale kutsuma.”
“Kohendasin ainult pükse, aga mis Arndt ütles?”
“Ütles, et kohenda kemmergus,” torkas Jaska vahele.
Alma hakkas naerma, aga Ronimois seletas tõsise näoga edasi:
“Ei-ei, seda ta ei ütelnudki, ja kui olekski nii rääkinud – ladna, see oleks õige olnud, aga ta käskis mind minna ettevalmistusklassi kombeid õppima ja terve klassitäis poisse naeris.”
Mul oli tükk tegemist, et sõpradest lahti saada. Kõige rohkem kartsin, et nad kipuvad viimaks Almat saatma ja saavad teada, kus ta elab. Ma püüdsin hoida iga võistlejat Almast võimalikult eemal. Sellepärast istusin südilt pingil ja kannatasin kõik rahulikult ära.
“Noh, kas mõtlete siis ööseks siia jääda või?” küsis viimaks Ronimois.
“Mõtleme jah,” vastasin, “ma õpetan preilile ladina keelt.”
“Õpeta siis pealegi, küll ma tean, mida sa õpetad. Pealtnäha küll tasane vend, aga sügavad vigurid sees,” ütles ta ja sirutas Almale käe.
Jaska järgnes talle. Too ei olnud streikimise mõtet just täielikult heaks kiitnud.
Päike oli juba loojunud, kui lahkusime Almaga jõe äärest ja läksime koju. Tundsin kibestust ja isegi viha Ronimoisi vastu, kes oli mu kohtamise ära rikkunud. Tasuks katsusin teel paaril korral Alma kätt, aga ta tõmbas selle kartlikult ära.
Järgmisel päeval läkski matemaatika tunnis suureks madinaks.
Tund algas harilikus korras. Arndt seletas uut osa ja asus üht pikka algebravalemit tahvlile kirjutama, kui korraga heitis Ronimois kummikalossi klassi teise otsa ja tabas tindipotti klassivenna laual. Kostus tugev laksatus, klass kukkus kihinal naerma ja Arndt pööras end ümber. Ta oli lühinägelik mees, tema silmad paksude prilliklaaside taga ei märganud midagi iseäralikku. Kahtlase ilmega pöördus ta ettevaatlikult jälle ümber ja jätkas valemi kirjutamist.
Poiss klassi teises nurgas ei jätnud vastust võlgu ja heitis kalossi sedamaid Ronimoisile tagasi. Kaloss lendas aga veidi madalalt ja tabas teel uustulnuka venelase kukalt. See süttis kui leek, haaras kalossi ja saatis selle nurga poole tagasi. Teine venelane ta kõrval oli juba saapaga platsis ja virutas sellega Ronimoisi. Kui Arndt end uuesti ümber pööras, oli lahing täies hoos. Naer, kisa ja venelaste vandumine summutasid õpetaja hääle. Too vahtis aralt kogu kaklust pealt. Õhus lendas jalatseid ja isegi paar villast sokki. Arndt lõi vaid kohkunult kaht kätt kokku.
Kas kogemata või meelega lennutas keegi ühe kalossi korraga vastu tahvlit, otse Arndti kõrvale. Too ehmus ja kadus silmapilk klassist.
Lööming kestis veel veidike aega, kuid õpetaja kadumine ja poiste eneste tindised näod tasandasid hoogu, venelaste viha vaibus ja meeled rahunesid. Poisid hakkasid nüüd asja veidi leplikumas toonis klaarima. Aga kõik haistsid kõva kõue lähenemist. Ja pikne lõigi sisse. Uksele ilmus vana Treffneri tüse kuju, tulise viha kehastus. Teda saatsid kaks kantseleiametnikku, kurjakuulutavad näod ees. Treffner sisenes jooksusammul ja ilma sõna lausumata kargas otsejoones esimesele kättesaadavale poisile karvu kinni. Poiss kisendas hirmsasti. Ühe kantseleiametniku vahelesegamisel laskis ta selle viimaks valla. Selgus, et ta sarjas just kõige vaiksemat poissi, kes istus esimeses pingis vastu õpetaja pulti. Koolis oli nimelt kombeks paigutada paremad õpilased etteotsa ja laisemad tahapoole, kuna üsna hullud istusid tagaseinas, mida omavahel kutsuti Kamtšatkaks.
Algas suur seletamine ja arutamine. Ronimois viidi koos paari teise poisiga klassist kohe minema. Neile järgnesid ka kaks venelast. Ühel neist puudus jalast säärik, millega ta oli äsja võidelnud ja mida ta enam kusagilt ei leidnud.
Aga Arndt ei tulnudki sel päeval tagasi. Poolik algebravalem jäi tahvlile ilutsema. Meil kõigil oli sellest vahejuhtumist paha tunne, järjekordselt tuli meil Treffneri ees härdalt kahetseda ja anda lubadusi korralikult käituda.
Järgmisel kokkusaamisel oli mul Almale palju põnevat jutustada. Kõigepealt too kalossilahing, siis venelase sääriku kadumine – see oli imelikul kombel leitud veega täidetult pesuruumist –, siis muidugi Arndti ees vabandamas käimine, mis lõppes uue jandiga.
“Kas venelased tulid kooli tagasi?” küsis Alma.
“Tulid jah, vana Treffner tõi kõik poisid hiljem ükshaaval klassi tagasi.”
“Ja Ronimoisi ka?”
“Ka tema. Vana pidas klassi ees enne pika kõne ärakadunud pojast ja heast karjasest ning siis tõi Ronimoisi käekõrval sisse.”
“Teie Treffner on sel juhul küll hea hingekarjane.”
“Seda küll. Ta ju väljaõppinud pastor, pole aga endale kogudust leidnud ja sellepärast karjatab nüüd poisse.”
Varsti läksid ilmad külmaks ja meie kohtumistele tulid pikemad vaheajad. Pealegi muutusid õpingud raskemaks ja kodused tööd nõudsid palju aega. Me saime kokku ainult laupäeviti. Oli küll raske selle uue korraga harjuda, aga ma mõtlesin tihti Almale, nägin teda unes ja kirjutasin talle vahel kirjagi, mille aga kohe lõhki kiskusin. Nõnda jõudsin kergemini laupäevani.
Laupäevaõhtud polnud mul kodus kuigi mugavad. Siis tavatsesid rätsepal käia külalised, kes võtsid viina, lärmasid ja vahel ka tantsisid. Võimatu olnuks õppida. Nii seadsin sammud ikka Alma poole.
Varsti tekkisid meil omamoodi tülid. Tütarlapsed elasid koos ühes toas, ma ei võinud sinna alati vabalt siseneda. Vahel tuli kaua jalutada ja tänaval oodata. Elsat külastasid ka teised poisid – aga võib-olla käisid nad koguni Alma pärast? Ka neil tuli oodata. Selletõttu tekkisid mul tänaval uued tutvused ja muidugi ka kaklused. Elu Alma akna taga muutus kärarikkaks. See ei jäänud teadmata majaomanikule ja korteri perenaine keelas tütarlaste külastamise hoopiski.
Olime kõik kuival.
Meie harvad kohtamised Almaga toimusid nüüd ainult tänavanurkadel või vahel ka Vanemuises. Minu rahanappusest hoolimata käisime teatrietendustel ja kontsertidel. Sinna oli Almal alati luba tulla. Tihti tõid needki käigud pahandusi kaasa. Poisid kippusid Almat teatris teretama, seltsisid meiega eesruumis ja vahel julgesid tulla isegi koju saatma. Mind pahandas kõige enam see, et Alma ei olnud nende peale kuri.
Omavahel olles oli meil Almaga palju jutustamist. Nii “Noralt” kui ka “Annele taevaminekult” naastes oli Alma ülevas meeleolus. Ta lubas pärast kooli lõpetamist tingimata lavale minna. Paruness Grippenbergi tantsuetenduselt väljudes otsustas ta aga ilmtingimata tantsijannaks hakata. Ja mina kiitsin tema kavad alati heaks.
Talve