Meie. David Nicholls
Читать онлайн книгу.
roomamine. Nüüd ma mõistan, et see juhtub kiiresti, just nagu katuselt langev lumi.
Seevastu näib mu naine mulle viiekümne kahesena just niisama veetlevana kui päeval, mil me esimest korda kohtusime. Kui ma seda valjusti ütleksin, vastaks ta: „Douglas, need on kõigest sõnad. Keegi ei eelista kortse, keegi ei eelista halli.” Ning mina ütleksin seepeale: „Aga need ei tule ju üllatusena. Ma olen meie kohtumisest saadik eeldanud, et näen sind vananemas. Miks see peaks mind häirima? Ma armastan su nägu kui sellist, mitte seda nägu kahekümne kaheksasena või kolmekümne neljasena või neljakümne kolmesena. Sest see on see nägu.”
Võib-olla oleks talle meeldinud seda kuulda, kuid ma ei jõudnud kunagi nii kaugele, et seda välja öelda. Olin alati arvanud, et selleks on veel aega, nüüd aga, kui ma kell neli hommikul voodiserval istusin ja enam murdvaraste hääli ei oodanud, tundus, et selleks on juba hilja.
„Kui kaua sa…?”
„Juba mõnda aega.”
„Nii et millal sa…?”
„Ma ei tea. Mitte päris kohe, mitte enne, kui Albie on kodust lahkunud. Kui suvi on möödas. Sügisel, või järgmisel aastal?”
Ning lõpuks: „Kas ma võin küsida, miks?”
4. Enne ja pärast
Et küsimust ja sellele järgnenud vastust paremini mõista, on vajalik teatud kontekst. Tundsin vaistlikult, et mu elu saab jagada kaheks selgesti eristuvaks osaks – enne Conniet ja pärast Conniet – ning enne, kui ma pöördun üksikasjalisemalt selle poole, mis tol suvel juhtus, oleks kasulik anda ülevaade sellest, kuidas me kohtusime. Sest lõpuks on see ju armastuslugu. Armastusest tuleb selles kindlasti juttu.
5. Üks ü-ga sõna
„Üksindus” on murettekitav sõna ja seda ei heideta kergekäeliselt. See paneb inimesed end ebamugavalt tundma, kutsub esile mitmesuguseid karmimaid omadussõnu, nagu „kurb” ja „veider”. Ma arvan, et inimesed on minusse alati hästi suhtunud, minust on hoolitud ja lugu peetud, aga see, kui sul on vähe vaenlasi, ei ole sama mis omada palju sõpru, ning ei saa eitada, et isegi kui ma polnud „üksildane”, olin ma sel ajal siiski eraklikum, kui ma oleksin lootnud.
Suurema osa jaoks inimestest on kahekümnendad eluaastad kambavaimu kõrgpunktiks, mil nad astuvad tõelise maailma seiklustesse, teevad karjääriga algust, elavad aktiivset ja põnevat seltsielu, armuvad, kahlavad ringi seksi ja narkootikumide seas. Ma teadsin, et see toimub minu ümber. Teadsin ööklubidest ja näituste avamistest, väljasõitudest ja protestiaktsioonidest; nägin pohmelusi, eelmise päeva riietega tööle tulemisi, suudlusi metroos ja pisaraid söögikohas, aga ma jälgisin seda kõike nagu läbi kuulikindla klaasi. Ma mõtlen eriti just kaheksakümnendate teist poolt, mis näis raskustest ja rahutustest hoolimata üsna põneva ajana. Müürid varisesid, nii otseses kui kaudses mõttes; poliitilised näod muutusid. Ma ei tahaks nimetada seda revolutsiooniks või kujutada mingi uue koidikuna – Euroopas ja Lähis-Idas käisid sõjad, mässud ja majanduslikud segadused –, aga vähemalt oli õhus mingit ettearvamatust, muutuste tunnet. Ma mäletan, et lugesin värvilistest ajakirjadest palju Teise Armastuse Suve kohta. Esimese ajal olin ma veel liiga noor, Teise ajal aga lõpetasin oma doktoritööd – „Valgu-RNA signaalid ja valgu voltimine valgusünteesi käigus”. „Ainus hape siin majas on desoksüribonukleiinhape,” meeldis mulle laboris öelda – aga see nali ei teeninud küll kunagi väärilist kiitust.
Siiski, kümnendi lõppedes oli selge, et asjad on juhtumas, ainult et mujal ja teiste inimestega, ning ma mõtlesin endamisi, kas ka minu elus on oodata muutusi ning kuidas ma saaksin neid esile kutsuda.
6. Harilik äädikakärbes
Berliini müür oli veel püsti, kui ma Balhami kolisin. Lähenesin kolmekümnele, olin biokeemia doktor, elasin väikeses, vaid hädavajaliku mööbliga varustatud, raske hüpoteegiga koormatud korteris High Roadi lähedal, uppudes töösse ja võlgadesse. Kulutasin oma argipäevad ja suurema osa nädalalõppudest hariliku äädikakärbse, Drosophila melanogasteri uurimisele oma esimese post-dok töö jaoks, täpsemalt kasutasin mutageene klassikalise fenotüüpide skriiningu jaoks. Äädikakärbse uurimises olid need põnevad ajad, arendati välja meetodeid genoommutatsioonide tekitamiseks ja äratundmiseks, ning kui mitte isiklikus elus, siis vähemalt ametialaselt oli see minu jaoks kuldne aeg.
Puuviljavaagnast eemal kohtan ma nüüd puuviljakärbseid väga harva. Neil päevil töötan ma erasektoris – „õelas korporatsioonis”, nagu mu poeg ütleb – arendusdirektorina, see tiitel kõlab küll uhkelt, kuid tähendab, et enam pole minu jaoks kättesaadav fundamentaalteaduse pakutav vabadus ja põnevus. Minu positsiooni juurde kuuluvad sellised sõnad nagu „organisatsiooniline” ja „strateegiline”. Me rahastame ülikooli uurimistööd, et tõhusalt ära kasutada akadeemilisi teadmisi, uuenduslikkust ja entusiasmi, kuid kõik peab seejuures olema „ülekantav”, omama praktilist väärtust. Mulle meeldib mu töö, ma teen seda hästi ja ma külastan nüüdki laboreid, aga nüüd on minu ülesandeks koordineerida ja juhtida neid noori inimesi, kes teevad seda, mida kunagi tegin mina. Ma pole mingi korporatiivne koletis; ma teen oma tööd hästi ning see on toonud edu ja kindlustatust. Aga see ei paku mulle enam põnevust.
Sest see oli põnev – töötada kellast hoolimata koos väikese rühma pühendunud, kirglike inimestega. Teadus näis mulle siis virgutavana, inspireeriva ja hädavajalikuna. Möödunud on kakskümmend aastat ning need katsed äädikakärbestega on toonud meditsiinis kaasa uuendusi, mida me poleks osanud ettegi kujutada, tollal ajendas meid aga puhas uudishimu ja kõik see tundus peaaegu mänguna. See oli tohutult lõbus ja poleks liialdus öelda, et ma armastasin oma teemat.
Mis ei tähenda, nagu poleks meil olnud hulgaliselt maiseid muresid; tollased arvutid olid tujukad ja algelised, vaid pisut tõhusamad taskukalkulaatoritest ja märksa väiksema jõudlusega kui praegu mu taskus olev telefon, andmete sisestamine oli kurnav ja töömahukas. Ning kui tavalisel äädikakärbsel on katseorganismina hulk eeliseid – viljakus, lühike sigimistsükkel, selgesti eristatav morfoloogia –, jääb tal ometi puudu isikupärast. Me pidasime putukate hoiuruumis ühte neist lemmikloomana, eraldi purgis, milles oli tilluke vaip ja nukumööbel, ning asendasime uuega, kui ta eluring läbi sai. Puuviljakärbse sugu on küll väga raske kindlaks teha, aga me hüüdsime teda Bruce’iks. Lubatagu seda kasutada arhetüüpse näitena biokeemikute huumorist.
Sellised väikesed meelelahutused olid vajalikud, sest kogu äädikakärbeste populatsiooni uinutamine ja nende uurimine ükshaaval peene pintsli ja mikroskoobiga, et leida vaevumärgatavaid muutusi nende silmapigmendis või tiivakujus, on ausalt öeldes väga tuim tegevus. Seda võib võrrelda tohutu pusle kokkupanekuga. Alguses mõtled küll, et see saab lõbus olema, paned raadio mängima ja teed kannutäie teed, siis aga mõistad, et tükke on kaugelt liiga palju ning peaaegu kõik need kujutavad taevast.
Kokkuvõttes olin ma liiga väsinud, et reede õhtul oma õe korraldatud peole minna. Ning mitte ainult väsinud, mul oli veel mitu head põhjust ettevaatlikuks jääda.
7. Kosjasobitaja
Mind tegi ettevaatlikuks õe kokkamine, alati olid roaks makaronid säästujuustuga, pealispind oli mustaks kõrbenud, sulanud kooriku all varitses aga konservtuunikala või rasvane hakkliha. Mind tegi ettevaatlikuks see, et tema peod, eriti just õhtusöögiga peod, näisid mulle alati halastamatu gladiaatorite võitlusena, kus loorberipärg ulatati kõige teravmeelsemale, edukamale ja veetlevamale, alistatute laibad jäid aga värvitud põrandalaudadele veritsema. Paine sellistes oludes endast parim anda mõjus mulle – ja mõjub seniajani – paralüseerivalt, ometi sundis õde mind ikka ja jälle areenile astuma.
„Sa ei saa kogu ülejäänud eluks koju jääda, D.”
„Ma ei jää koju, ma viibin seal üsna harva…”
„Istud aga üksi selles õnnetus augus.”
„See ei ole… Karen, ma olen omaette olles täiesti õnnelik.”
„Sa ei ole õnnelik! Ei ole! Kuidas