Meie. David Nicholls
Читать онлайн книгу.
avanesid, et teda tervitada. „Kuidas nädalavahetus läks, Douglas?” küsis ta. „Oh, vaikselt, Steve, väga vaikselt.” Siiski, töö pakkus mulle rõõmu ja rahulolu, pubis oli kord kuus mälumäng, reede õhtul võtsime kolleegidega kannu õlut, ja kui ma vahel kahtlustasingi, et midagi on puudu, siis, noh, kas polnud see kõigiga nii?
Mu õega ilmselt mitte. Kahekümnendate eluaastate keskpaigas sõbrustas Karen paljudega, peamiselt moodustasid ta suhtlusringkonna aga need, keda mu vanemad nimetasid boheemlasteks: isehakanud näitlejad, dramaturgid, luuletajad, muusikud, tantsijad – kenad noored inimesed, kes ihaldasid endale ebapraktilist karjääri, istusid poole ööni üleval, tööpäeva vältel aga jõid pikalt ja tundeliselt teed. Mu õe jaoks oli elu üks kestev rühmakallistus ja mingil veidral moel näis talle lõbu pakkuvat näidata mind oma noorematele sõpradele. Talle meeldis öelda, et ma olen nooruse vahele jätnud ja kohe keskikka hüpanud, või siis et ma olin emaüsas neljakümne kolme aastane, ning küllap oligi tõsi, et ma polnud kunagi osanud noor olla. Miks ta sel juhul aga mind nii kangesti osalema kutsus?
„Sest seal on tüdrukud…”
„Tüdrukud? Tüdrukud… Jah, ma olen kuulnud, et selline liik on olemas.”
„Üks konkreetne tüdruk…”
„Karen, ma tunnen tüdrukuid. Ma olen nendega kohtunud ja rääkinud.”
„Mitte sellisega. Usu mind.”
Ma ohkasin. Millegipärast oli mulle tüdruku otsimine Kareni jaoks kinnisideeks saanud ning ta jätkas seda veetleva seguga üleolevast armulikkusest ja sundusest.
„Kas sa tahad alatiseks üksikuks jääda? Tahad või? Mis? Tahad või?”
„Mul ei ole kavatsust alatiseks üksikuks jääda.”
„Kus sa sel juhul kavatsed kedagi kohata, D? Oma riidekapis? Diivani all? Või kasvatad neid laboris?”
„Ma tõesti ei taha sel teemal enam vestelda…”
„Ma ütlen seda ainult seepärast, et ma armastan sind!” Armastus oli Kareni ettekääne igasuguse ärritava käitumise puhul. „Ma katan sulle laua äärde koha, nii et kui sa ei tule, siis on kogu õhtu rikutud!” Ja seepeale pani ta telefoni ära.
8. Makaronivorm tuunikalaga
Nii et sel õhtul lükati mind väikeses Tootingi korteris õlgapidi tillukesse kööki, kus kuusteist inimest istusid tihedasti koos ümber niru, tapeedi kliisterdamiseks mõeldud aluse ning selle keskel suitses üks mu õe kurikuulsatest makaronivormidest nagu meteoriit ja lõhnas nagu röstitud kassitoit.
„Hei, rahvas! See on mu armas vend Douglas. Olge tema vastu kenad, ta on häbelik!” Üle kõige meeldis mu õele näidata näpuga häbeliku inimese poole ja möirata: HÄBELIK! Tervitus, hei, tere Douglas, ütlesid mu konkurendid, mina aga väänasin end tillukesele kokkupandavale toolile nägusa, karvase, kitsaid musti pükse ja triibulist vesti kandva mehe ning äärmiselt veetleva naise vahele.
„Mina olen Connie,” ütles naine.
„Meeldiv tutvuda, Connie,” ütlesin nugateravalt ja nii ma oma naisega kohtusingi.
Veidi aega istusime vaikides. Kaalusin, kas paluda tal makaronivormi ulatada, kuid sel juhul pidanuks ma seda ka sööma, nii et selle asemel…
„Millega sa tegeled, Connie?”
„See on hea küsimus,” ütles ta – kuigi ei olnud. „Küllap ma olen kunstnik. Seda ma vähemalt õppisin, kuigi see kõlas alati kuidagi liiga pretensioonikana…”
„Üldsegi mitte,” vastasin, mõeldes – kunstnik, jumal hoidku. Kui ta oleks öelnud „rakubioloog”, poleks miski suutnud mind peatada, aga selliseid inimesi kohtasin ma üldse harva ning päris kindlasti mitte oma õe pool. Kunstnik. Ma ei vihanud kunsti, kindlasti mitte, kuid ma vihkasin seda, et ma kunstist midagi ei teadnud.
„Et siis – akvarell või õli?”
Ta naeris. „Tegelikult on see natuke keerulisem.”
„Hei, ma olen samuti omal kombel kunstnik!” ütles minust vasakul istuv nägus mees end lähemale surudes. „Trapetsikunstnik!”
Pärast seda ma enam palju ei rääkinud. Jake – see kräsupäine kitsaste pükste ja vestiga mees – oli tsirkuseartist, kes armastas nii oma tööd kui iseennast, ja kuidas olnuks mul võimalik võistelda mehega, kes teenis elatist gravitatsiooniseaduse eiramisega? Selle asemel istusin vaikselt ja jälgisin Conniet silmanurgast, pannes tähele järgmist:
9. Seitse asja tema kohta
1) Tal olid väga head juuksed. Korralikult lõigatud, läikivad, peaaegu ebaloomulikult mustad, üle kõrvade ettepoole harjatud, nii et need raamisid ta kaunist nägu. Soengute kirjeldamine pole mu tugev külg, mul puudub vastav sõnavara, kuid seal oli midagi viiekümnendate filmitähest, mille mu ema oleks kahtlemata ära tundnud, ent ometi oli see ka moodne ja kaasaegne. („Moodne” – nagu ma oleksin sellest midagi teadnud!) Igatahes tundsin ma seal istudes šampooni ja tema enda lõhna; mitte et ma oleksin käinud ta kukalt nuuskimas nagu mäger, seda poleks ma kindlasti teinud, aga laud oli tõepoolest väga väike.
2) Connie kuulas. Mu õe ja tema sõprade jaoks tähendas „vestlus” tegelikult seda, et kordamööda kõik rääkisid, ent Connie kuulas pingsalt meie trapetsiartisti, käsi põsel, väike sõrm suunurgas puhkamas. Ta oli kinnine, rahulik, jättis mulje vaiksest arukusest. Ta ilme oli keskendunud, mitte vaimustunud, mitte igavlev – nii oli võimatu vahet teha, kas ta leidis millegi olevat mõjusa või naeruväärse; sellist hoiakut säilitas ta kogu meie abielu kestel.
3) Kuigi ma pidasin teda kauniks, ei olnud ta kõige ahvatlevam naine laua ääres. Ma tean, see on traditsioon, et kirjeldades esimest kohtumist oma kallimaga nimetatakse erilist kuma; „ta nägu valgustas kogu tuba” või „ma ei suutnud temalt pilku pöörata”. Tegelikult suutsin küll ja ma ütleksin, et tavapäraseid kriteeriume kasutades oli ta kauniduselt ruumis umbes kolmas. Mu õde oma paljukiidetud „suure isiksusega” armastas näha enda ümber eriti ilusaid, „lahedaid” inimesi, aga lahedus ja heasüdamlikkus käivad harva koos, ent tõsiasi, et need inimesed olid sageli tõeliselt kohutavad, õelad, uhkeldavad või tobedad, polnud mu õe jaoks liiga kõrge hind, mida nendest õhkuva veetluse eest maksta. Nii et kuigi sel õhtul oli koos palju veetleva välimusega inimesi, olin ma väga õnnelik, et istun just Connie kõrval, kuigi esimesel pilgul ta ei kihisenud, hõõgunud, helendanud vms.
4) Tal oli väga kaasahaarav hääl: madal, kuiv, pisut kähe, märgatava Londoni hääldusega. Aastatega on see kaduma läinud, kuid neil päevil oli tal küll kalduvus kaashäälikuid kergelt alla neelata. Tavaliselt märgib keelepruuk sotsiaalset tausta, aga mu õe seltskonnas see nii polnud. Üks ta sõpradest rääkis nagu äärelinna väikeettevõtja, kuigi ta isa oli Bathi ja Wellsi piiskop. Connie esitas siiraid, arukaid küsimusi, milles ometi ei puudunud irooniline, muigvel alatoon. „Kas klounid on päriselus ka nii naljakad kui areenil?” – näiteks. Juba loomu poolest oli ta häälel koomikutele omane kadents ja tal oli anne teha nalja ise naerma hakkamata, mida ma olen alati kadestanud. Neil harvadel juhtudel, kui ma avalikkuse ees anekdooti räägin, krimpsutan ma nägu nagu ehmunud šimpans, aga Connie nägu jäi – jääb – liikumatuks. „Et siis,” küsis ta maskiks tardunud näoga, „kui sa lendad läbi õhu oma partneri poole, kas sul on vahel kiusatus teha päris, päris viimasel hetkel niiviisi…” tõstis ta pöidla nina juurde ja lehvitas ülejäänud sõrmedega – minu meelest oli see õudselt lahe.
5) Ta jõi päris palju, valades klaasi jälle täis veel enne, kui see tühjaks oli saanud, just nagu kartes, et vein võib otsa saada. Vein ei avaldanud märgatavat mõju, vahest ehk ainult ta suhtlemine läks pingsamaks, just nagu nõuaks see suuremat keskendumist. Connie joomine näis üsna muretuna, selles oli kerget ma-joon-su-laua-alla ärplemist. Ta tundus toredana.
6) Ta oli äärmiselt stiilne. Mitte kallilt või suurustlevalt riides, aga kuidagi õigesti. Neil päevil valitses rõivamoes teatud kotikujulisus, jäi mulje, et laua ümber