Meie. David Nicholls

Читать онлайн книгу.

Meie - David Nicholls


Скачать книгу
kas või selleks, et sul oleks, millele vastanduda. Pealegi on Picasso samuti surnud valge eurooplane, ja Picasso sulle meeldib.”

      „Kas me „Guernicat” näeme. „Guernicat” tahaksin ma küll näha.”

      „„Guernica” on Madridis. Sinna läheme mõni teine kord.”

      „Või siis te lihtsalt annate mulle raha ja ma lähen üksi!”

      „Niiviisi on see hariv,” ütles Connie.

      „Niiviisi saad sa hommikuti voodist välja,” ütlesin mina.

      Albie oigas ja toetas pea kätele ning Connie hakkas ta kuklakarvu ümber sõrme keerutama. Connie ja Albie teevad seda – just nagu otsiksid primaatide kombel teineteiselt täisid. „Lõbus saab ka olema. Ma vaatan, et su isa ka selle päevakavasse planeeriks.”

      „Igal neljandal päeval, või on see liiga tihti?” Läksin masina juurde tagasi. Mitte ainult loputusvahendit, vaid ka soola tuli lisada; masin nagu lihtsalt sõi seda ja ma mõtlesin, kuidas ma saaksin selle ümber kalibreerida.

      „Sa võid sellegipoolest tüdrukutega kohtuda ja ennast purju juua,” ütles Connie. „Lihtsalt sul tuleb arvestada, et me isaga jälgime. Ja moraliseerime.”

      Albie ohkas ja toetas põse rusikale. „Ryan ja Tom lähevad Kolumbiasse matkama.”

      „Ja sina võid ka minna! Järgmisel aastal.”

      „Ei, ei või!” hüüdsin ma nõudepesumasinasse. „Mitte Kolumbiasse.”

      „Ole vait, Douglas! Muna, kullake, see saab tõenäoliselt olema meie viimane ühine suvepuhkus.”

      Tõstsin pilgu ja lõin pea valusasti vastu köögikapi serva. Viimane? Oli see nii? Kas tõesti?

      „Pärast seda hakkad omal käel tegutsema,” ütles Connie. „Aga esialgu püüame sellel suvel kenasti aega veeta, eks ole? Veel see viimane kord?”

      Võib-olla oli ta juba siis oma põgenemist planeerinud.

       19. Sisin väljadel

      Kas mu elu lõppes sellega, kui mu naine teatas, et kavatseb lahkuda koos sügiseste langevate lehtedega? Kas ma vajusin kokku või ei saanud enam päevatööga hakkama? Muidugi järgnes reisiettevalmistuste ajal veel unetuid öid, pisaraid ja süüdistusi, aga närvivapustuse jaoks polnud mul aega. Pealegi lõpetas Albie oma „õpinguid” kunsti ja fotograafia alal, naasis kurnatuna siiditrükist või kruusi glasuurimiselt, nii et me olime diskreetsed, jalutasime koeraga – Mister Jones oli eakas seedehäiretega labrador – majast eemale ja sisistasime väljadel üle tema pea.

      „Ma ei suuda uskuda, et sa minuga äkitselt midagi niisugust teed!”

      „Ei mingit äkitselt, mul on see tunne olnud juba aastaid.”

      „Sa pole midagi öelnud.”

      „Polekski pidanud ütlema.”

      „Just sellisel ajal see mulle kaela lükata…”

      „Vabandust, aga ma olen püüdnud olla nii aus, kui ma…”

      „Ma arvan ikkagi, et me peaksime selle reisi tühistama…”

      „Miks me peaksime seda tegema?”

      „Sa tahad ikka veel minna? Kui see meie kohal ripub?”

      „Ma arvan küll…”

      „Matuserongkäik rändab seljakottidega läbi Itaalia…”

      „See ei pruugi nii olla. See võib olla lõbus.”

      „Kui sa tahad hotellide broneeringud tühistada, siis peaksid sa seda nüüd kohe ütlema.”

      „Ma just ütlesin – ma tahan, et me läheksime. Miks sa mind kunagi ei kuula…?”

      „Sest kui sa tõesti tunned end elusalt sellisesse põrgusse maetuna…”

      „Ära ole melodramaatiline, armas, see ei aita.”

      „Ma ei mõista, miks sa selle üldse välja pakkusid, kui sa ei tahtnud…”

      „Aga ma tahtsin ja tahan praegugi!” Ta peatus ja võttis mu käest kinni. „Jätame selle teise otsuse sügiseni ootele. Me läheme koos reisile, meil saab olema koos Albiega fantastiliselt tore…”

      „Ning siis tuleme tagasi ja jätame hüvasti? Sul ei tarvitse isegi lahtipakkimisega vaeva näha, võid lihtsalt oma kohvri taksosse pista ja minema tõmmata…”

      Sel kohal ta ohkas ja pistis käe mulle kaenla alla, nagu oleks kõik korras. „Vaatame. Vaatame, mis juhtub.” Ja siis me jalutasime Mister Jonesiga koju tagasi.

       20. Kaardid

      Marsruut hakkas ilmet võtma: Pariis, Amsterdam, München, Verona, Veneetsia, Firenze, Rooma ja Napoli. Connie oli enamikus neist kohtadest ennegi käinud, eepilisel odüsseial täis kanepi suitsetamist, kohalike poiste suudlemist ning ettekandja, giidi ja lapsehoidjana töötamist, mille ta võttis ette aastatel enne kunstikooli astumist. Meie suhte algusaegadel käisime vahel, siis, kui mu töö ja meie väga tagasihoidlikud võimalused seda lubasid, odavlennuga Euroopa linnades ning Connie märkas pargipinki, baari või kohvikut ja laskus meelisklustesse ajast, mil ta koos sõpradega nädal aega sel Kreeta pingil magas või metsikust peost, mida selles Praha äärelinna mahajäetud tehases oli peetud või nimetuks jäänud noorukist, kellesse ta Lyonis 1985. aastal hullupööra armus, tugevate käte ja murtud ninaga Citroëni mehaanikust, kelle juuksed lõhnasid mootoriõli järele. Ma püüdsin naeratada ja teemat muuta, aga oli selge, et „palju reisinud” tähendas Connie jaoks midagi muud. Seal käidud, sealsed mehed nähtud, naljatasime. Euroopa tähendas esimest armastust ja päikeseloojanguid, odavat punast veini ja hingetut käperdamist.

      Minul oli see initsiatsiooniriitus jäänud läbi tegemata, osalt isa pärast, kes oli äge patrioot ning pani pahaks, et kogu maailm keeldus jonnakalt järele andmast, korralikku inglise keelt õppimast ja meie kombel elamast. Kõik, mis vihjas välismaale, tegi ta umbusklikuks: oliiviõli, meetermõõdustik, vabas õhus einestamine, jogurt, miimid, suletekk, lõbutsemine. Ta ksenofoobia ei piirdunud Euroopaga, see oli rahvusvaheline ega tundnud piire. Kui mu vanemad tulid Londonisse mu doktorikraadi tähistama, tegin selle vea, et viisin nad oma kosmopolitismiga eputades Tootingi Hiina restorani. Chiang Mai vastas mu isa restoranile esitatavatele nõudmistele selle poolest, et oli jõuetukstegevalt odav ja jõhkralt ülevalgustatud („et sa ikka näeksid, mis kuradi asja sa sööd!”), ent ma mäletan seniajani, mis näoga ta oli, kui talle söögipulgad ulatati. Ta sihtis kelnerit nendega nagu pistodaga. „Nuga ja kahvel. Nuga. Ja. Kahvel.”

      Muidugi me vaidlesime seepärast. Eurotunnel, ütles ta, oli „nagu jätaks esiukse lahti”. Mis tema meelest juhtuda võib, küsisin. Toreadooride, trattoriakelnerite ja sibulamüüjate röövellik hiigelhord tungib Folkestone’i, Kenti? Tõsi küll, mu isa kaotas oma isa 1945. aastal Belgias ja võib-olla jäi talle sellest mingi sügav, õigustatud vaenulikkus, kuid nii ratsionaalse mehe jaoks oli see siiski pisut mõistusevastane. „Välismaa” oli mu isa jaoks veider, tundmatu paik, kus piim oli veidra maitsega ning püsis ebaloomulikult kaua värskena.

      Nii et ma polnud palju reisinud, õigupoolest olid mu teadmised enne Conniega kohtumist üsna napid. Kuhu me ka läksime, oli tema seal juba käinud. Ta Euroopa kaart oli tihedasti täis punaseid nööpnõelapäid, mis tähistasid kadunud seljakotte, lennukile hilinemisi, raugeid suudlusi ehispargis, rasedushirme, värskeid puu otsast nopitud apelsine ja hommikusöögi asendamist ouzoga. Kui ma teda esimest korda külastasin, märkasin vilksamisi külmiku külge kinnitatud fotosid: uue laine stiilis Connie, kunstlokid geeliga kokku määritud, koos kunstikooli sõpradega Sitsiilia rõdul suitsetamas – rinnahoidjata! ehtsaid sigarette! – ja kaamerale õhusuudlusi saatmas.

      Kui ma teda esimest korda külastasin. Aga ma pole veel uksest väljagi saanud. Ta lobiseb ikka veel Jake’iga.

       21. Katapultiste

      Kui mu õe šerripudingi paroodiast oli


Скачать книгу