Meie. David Nicholls
Читать онлайн книгу.
nii ma tegelikult just ütlengi.”
Ta naeris – see oli minu arvates esimene kord. „Sul veab. Kõlab kenasti.” Põgusa hetke vältel me ei teinudki muud, kui naersime, siis ütles ta: „Siin on väga lärmakas. Mul oleks vett vaja. Kas me võiksime kööki minna?”
Märkasin, et Jake põrnitseb longus laugude alt, nagu kaitseks oma territooriumi. „Tegelikult ma pidin hakkama koju minema.”
„Douglas,” ütles ta üle õla ja sirutas mulle käe, „sa loobud liiga kergesti,” ning ma kaalusin, mida ta sellega mõelda võis, kui järgnesin talle.
24. Lusikas
Köögis võitlesin sooviga kõik horisontaalsed pinnad puhtaks pühkida.
„Su õde ütles mulle, et sa oled omamoodi geenius.”
„Noh, mu õel on see „geeniuse” lävi üsna madal. Ta ütleks seda siin samahästi kui kõigi kohta.”
„Aga see on midagi muud, eks ole? See on anne – ja enamasti isegi mitte anne. See on enesekindlus, jah, just. Kui ta ütleb kellegi kohta „geenius”, siis ta peab silmas, et see inimene teeb kõva häält. Aga sina, sa tead ka tegelikult asjade kohta. Räägi mulle veel neist äädikakärbestest.”
Püüdsin seda tavainimestele tuttavate sõnadega seletada, tema aga seisis kraanikausi juures, võttis pindisest klaasist suure lonksu vett ja jäi siis, pea kuklas, seisma, lastes veel krae vahele voolata.
„… siis me võtame äädikakärbeste järgmise põlvkonna ja uurime, kuidas keemilised vahendid on muutnud… kuule, on sul halb?”
Ta näis toibuvat, pilgutas silmi ja raputas kergelt pead. „Minul? Ei, kõik on korras, ma jõin ehk pisut liiast ja nüüd…” Ta ohkas ja tõmbas kätega üle näo. „Jeesus, ja nüüd veel ketas peale! Terane mõte küll. Ma läksin just kellestki lahku, eks ole.”
„Oh, tunnen kaasa.”
„Ei, see oli õige tegu, see oli õudne suhe, lihtsalt et… see kestis neli aastat, eks ole.”
„Pikk aeg.”
„Kuule, räägi minuga, eks? Ära mine ära.”
Mul polnud plaanis ära minna. „Nii et me otsime muutusi kärbse feno…”
„Käid sa kellegagi, Douglas?”
„Mina? Ei, praegu mitte, õieti juba tükk aega mitte. Mul on palju tööd,” ütlesin, nagu oleks põhjus selles.
„Ma teadsin, et sa oled üksik.”
„Paistab see tõesti nii selgesti välja?”
„Ei, ma mõtlen seda, et su õde ütles mulle. Ma arvan, ta tahab meid paari panna.”
„Jah. Jah, anna andeks.”
„Ära vabanda. See pole sinu süü. Ta on veendunud, et ma sobiksin sulle. Või oli see vastupidi? Ükskõik, sellest ei tule midagi välja.”
„Oh.” See tundus mulle tarbetult järsuna. „Noh, jah, ma kahtlustasin ise ka.”
„Vabandust, vabandust, asi pole sinus… sa paistad olevat tõsi, tõsi kena… aga, eks ole, masendus ja üldse. Ma olen veidi…”
See hetk läks mööda. „Ma oletasin, et sa olid huvitatud…”
„Jake’ist? Jumal hoidku, ei!”
„Õhtusöögi ajal see paistis nii.”
„Paistis või? Vabandust, ma tahtsin sinuga rääkida, aga ta ei lõpetanud ega lõpetanud ja… Jake? Pole minu tüüp, ausalt. Kujutad sa ette, kuidas ta lendab, käed välja sirutatud, läbi õhu sinu poole nagu suur, punaseks värvitud karu. Mina hoiaksin oma käed sügaval taskus, on siis turvavõrk all või mitte.” Ta valas pindisesse klaasi punast veini ja jõi seda siis loginal nagu limonaadi. „Kui ma vajaksin endasse süvenenud egomaniakki, siis ma helistaksin oma endisele.” Ta sihtis mind ebakindlalt sõrmega. „Ära lase mul oma endisele helistada!”
„Ei lase.”
Tekkis paus ja ta naeratas. Huulepulga värvi asendas tume veinijälg ja tume juuksetukk kleepus higist. Ta laienenud pupillidega silmad olid imelised. Ta sikutas oma kleidiesist. „Kas siin ongi palav või tundub see ainult mulle nii?”
„See tundub sulle,” ütlesin. Olin mõelnud, mis tunne võiks olla teda suudelda, ja siis vastukaaluks, et mis tunne oleks viimasest metroorongist maha jääda. Suudlus näis võimalikuna, kuid olnuks ebahärrasmehelik ära kasutada keemiliselt madalamaks lastud nõudmisi. Sellega oli aga ilmselt tegemist, sest nüüd ta vabises ja naeratas ja ütles: „Palun ära mõista seda valesti, Douglas, aga kas sa võiksid siia tulla ja lihtsalt… minust kinni hoida?”
Sel hetkel veeres kööki tuline karvapall, haaras Conniest ja tõstis ta endale õlale. „Kas sa peidad ennast minu eest, noor daam?”
„Tegelikult, palun, kas sa paneksid mu nüüd maha, Jake?”
„Või koos doktor Frankensteiniga minema hiilima…” Jake nihutas teda õlal, nagu kohendaks vaibarulli. „Tule ja tantsi minuga. Nüüd kohe!”
„Palun lõpeta!” Connie näis olevat kimbatuses, häiritud, ta nägu punetas.
„Jake, ma arvan, et ta tahab…”
„Kuule, vaata siia. Kas sa niiviisi oskad teha, doktor Frankenstein?” Ning kergusega, mis võinuks olla imetlusväärne, kui Connie olnuks selleks valmis, heitis Jake ta õhku ja püüdis, küünarnukid kokku surutud, oma laiadele kämmaldele, nii et Connie pea põrkas vastu lambivarju. Must kleit oli üles kerkinud ja ühe käega püüdis Connie seda madalamale sikutada, naeratus ta näol oli kramplik ja rõõmutu.
„Ma ütlesin, pane. Ta. Maha!”
Ma ei uskunud ise ka hästi, et see oli minu hääl – või et väljasirutatud käsi plastikust lusikaga, mille külge olid kleepunud makaronivormi jäägid, kuulus mulle. Jake vaatas lusikat, siis mind, siis naeris, toetas Connie põrandale ja lahkus elegantse pöördega köögist. „Riistaväänaja!” oli ta lahkumissõnum.
„Ma loodan, et su turvavõrk võetakse ära!” hüüdis Connie kleidiserva sikutades. „Ennasttäis värdjas.”
„On sinuga kõik korras?”
„Minuga? Muidugi. Tänan.” Ma märkasin ta pilku. Kummist kööginõu oli mul endiselt käes. „Mida sa kavatsesid sellega teha?”
„Kui ta poleks sind maha pannud, siis ma oleksin talle midagi sisse söötnud.”
Ta naeris, kergitas õlgu ja katsus käega kaela, nagu hindaks vigastusi. „Ma tunnen end jubedalt, ma pean välja pääsema.”
„Ma tulen kaasa.”
„Tegelikult…” ta pani pihu mu käsivarrele, „… enamgi veel, ma pean koju minema.”
„Metroo enam ei tööta.”
„Sellest pole midagi, ma kõnnin.”
„Kus sa elad?”
„Whitechapelis.”
„Whitechapelis? Sinna on kaheksa, kümme miili.”
„Sellest pole midagi, mulle meeldib. Mul on teised kingad kaasas. Kõik saab korda, ainult…” Ta surus mõlemad käed rinnale. „Ma pean selle endast välja kõndima, ja kui ma omapead olen, siis ma… põrkan millegi otsa. Või kellegi.”
„Ma tulen sinuga kaasa,” ütlesin.
Hetk möödus. „Tänan,” ütles ta. „See meeldiks mulle.”
„Ma peaksin minema ja hüvasti jätma.”
„Ei.” Ta võttis mu käe. „Lahkume prantsuse kombel.”
„Mismoodi see käib?”
„See on lahkumine hüvasti jätmata.”
„Ma