Meie. David Nicholls
Читать онлайн книгу.
pakutu vastu noogutusega, peaaegu resigneerunud õlakehitusega, siis anti kotike mu õele ja saadeti laua ääres edasi. Ilmselt polnud tegemist eriti heade maiustustega, sest kõik krimpsutasid nägu ja rüüpasid kõvasti vett peale.
Varsti leidsin end istumast kahe uimas näitleja vahelt – hiljem on mitmed artiklid eelretsenseerimisega ajakirjades kinnitanud, et täpselt see ongi kõige halvem koht, kuhu biokeemik võib sattuda. Üks näitlejatest oli esitanud oma monoetendust – minu meelest oli selles üks esineja üleliia –, ning kui kotike meieni jõudis, raputas ta seda minu nina all. Märkasin vilksamisi, kuidas õde mulle laua otsast korduvalt noogutas, endal silmad julgustavalt pärani.
„Ei, aitäh,” ütlesin.
„Sa ei osale?” küsis näitleja pahuralt. „Aga peaksid! Võta see ümaram, see on mahe.”
„Vabandust, aga ainus hape mu majas on desoksüribonukleiin…”
„Hei, kas kellelgi nätsu on?”
Ma lahkusin lauast.
Karen tabas mu magamistoast, kus ma suure mantlikuhja hulgast enda oma otsisin.
„Juba lähed? Kell pole veel kümmegi!”
„Mulle tõesti tundub, et see pole minu skeene, Karen.”
„Sa ei tea seda, kuni sa pole proovinud.” Mu õde näis endaga väga rahul olevat. Nii vapper ta polnud, et meie vanemate silma all mässata, seega kasutas ta mind nende aseainena. Ma olin lihtsalt lähim tüütu tavakodanik. „Miks sa nii igav oled, D?”
„Oh, ma harjutan seda igal õhtul.”
„See ajab mu hulluks!”
„Siis ongi ju parem, kui ma lahkun.” Olin leidnud oma mantli ja mähkisin salli kaela.
„Jää siia ja proovi seda.”
„Ei.”
„Miks mitte?”
„Sest ma ei taha, sa tänavakaubitseja! Miks sa käid nii ägedasti peale, et ma teeksin midagi sellist, mida ma teha ei taha?”
„Sest minu arvates peaksid sa uusi asju proovima! See võiks esile tuua su isiksuse uue külje.”
„Noh, kahju, et ma pean sulle pettumust valmistama, aga nii see on. See on kõik, muud pole selle kohta öelda.”
Karen toetas käe mulle vastu rinda. „Ma arvan, et sa meeldid Conniele.”
„Oh. Muidugi.”
„Tegelikult ta ütles mulle seda.”
„Oled sa ikka valetaja, Karen.”
„Ta ütles, et tema meelest olid sa väga huvitav, isegi kõik see teaduslik värk. Ta ütles, et oli suur vaheldus kohtuda kellegagi, kes on huvitatud millestki muust kui iseendast.”
„Ma ei leia oma teist kinnast. See peab siin kusagil olema…”
„Ta ütles, et leidis su olevat väga meeldiva.”
Ma naersin. „Siis on tablett juba mõjuma hakanud.”
„Ma tean! Ma olin niisama üllatunud kui sina.”
„Ja mis paneb sind arvama, et tema mulle meeldib?”
„Sinu ripnev keel. Ja sa oleksid hull, kui ta sulle ei meeldiks. Kõik armastavad Conniet, ta on vapustav.”
„Kui sa peaksid mu teise kinda leidma, siis palun hoia seda minu jaoks alles. See näeb välja nagu… noh, täpselt nagu see siin. Ilmselt.”
Karen takistas mind magamistoast väljumast ning hakkas mul salli kaelast harutama. „Jää veel siia. Pooleks tunniks. Kui inimesed hakkavad üksteise nägusid puudutama, siis võid ära minna.”
22. Ähmane foto
Makaronivormist aluspõhjast läbitungimiseks ei kulunud 3,4-metüleendioksü-N-metüülamfetamiinil palju aega. Tundus, nagu oleks mingi nähtamatu olend tuppa astunud, kõigile võlukepiga vastu pead koputanud ja nad idiootideks muutnud.
„Istume pehme peale!” käskis mu õde, silmad punnis, ja külalised hakkasid köögist lahkuma. Panin klaaskannu ligunema, enne kui ka mind veeti tillukesse elutuppa, mille sisustuseks oli mingi veidra üliõpilashaaremi kombel ainult hulk põrandale asetatud patju, küünlad kõdistasid hoolimatult kardinaservi ja õhk oli tubakasuitsust hall. Carole Kingi „Tapestry” asemel pandi mängima mingi plekiselt plärisev, lainetava klaverisaatega muusika ja varsti hakati tantsima. Märkasin, et üks Kareni sõbrannadest tunkede all pesu ei kandnud.
Ma hakkasin end tobedalt tundma. Oleksin nagu oodanud karusselli järjekorras, millega mul polnud mingit kavatsust sõita. Miks ma sinna jäin, toetusin nurgas vastu seina ja vestlesin kohmakalt näitekirjanikuga? Mu motivatsioon lösutas oakotil, Jake oli end tema jalge ees kerra tõmmanud nagu tohutu punane kass. Karenil oli õigus: see tüdruk oli mulle kohe meeldima hakanud. Mulle meeldis ta ilmne arukus, terav tähelepanu, millega ta inimesi jälgis. Mulle meeldis ta huumorimeel, mis andis endast teada ainult suunurkade ja silmade kaudu. Ja muidugi oli ta veetlev – ta nägu, ta keha…
Noh, nüüdsel ajal on Connie kehakuju lakkamatu hoolitsuse ja korduva, lõputu vaidluse objektiks: ma näen jube välja – ei, ei näe – näen ikka küll – sa näed imehea välja… See muudkui kestab ja ma ei näe teed sellest tsüklist väljumiseks. Talle tundub, on alati tundunud, et ta on liiga suur. Minu silmis oled sa imeline, ütlen ma. Ta tõrjub selle õlakehitusega. Ma näen välja nagu ähmane foto kunagisest minust, ütleb ta, mul ei ole enam sarnaluid – just nagu tahetaks kellegi näos just luid näha. Ausalt öeldes on mu tunded tema vastu praegu samasugused kui tollal, ehk siis väga tugevad. Meil oli väga vähe ühist, kuid ometi tundus mulle, et temas on rohkem teravmeelsust, graatsiat ja elujõudu kui kelleski teises selles rahvarohkes toas või kogu mu tollases tutvusringkonnas.
Lõpuks märkas ta mu pilku ja naeratas imeliselt, ning seda märkas ka Jake. Trapetsimees kortsutas kulmu ja püüdis Connie randmest haarata, kui too – pisut ebakindlalt, nagu ma märkasin – püsti tõusis. Connie lükkas ta käe eemale ja tuli üle toa minu poole.
Andsin näitekirjanikule mõista, et meie vestlus on lõppenud.
23. Magnetid
„Sa oled veel siin!” ütles ta mulle otse kõrva.
„Ainult veidikeseks,” ütlesin mina talle.
„Ma tahtsin vabandada. Meil ei jäänud õhtusöögi ajal õieti võimalust rääkida. Jake on huvitav tüüp, aga tal pole eriti huumorimeelt. Ega uudishimu.”
„Jah, ma märkasin.”
„Mulle meeldis, kui sa ähvardasid tal jalad maha lõigata.”
„Kas ma tegin seda? Oh, jah, tegin vist küll.”
„Ma jälgisin su nägu. Sa muutusid väga sõnakaks, väga kirglikuks. Muidugi ei saanud ma pooltest asjadest aru, mida sa ütlesid. Mis teadusse puutub, vajaksin ma tõsist järeleaitamist. Ma ei tea, mis tiirleb ümber mille, miks taevas on sinine või mis vahe on aatomil ja molekulil. Tegelikult on see päris piinlik. Eelmisel suvel ma käisin ühe väikese sugulasega mererannas, ta küsis, millest tõusud ja mõõnad tulevad, ning ma ütlesin talle, et see on seotud magnetitega.”
Ma hakkasin naerma. „Noh, see on ehk üks võimalikest teooriatest.”
Ta toetas pihu mu käsivarrele. „Tuleb see magnetitest? Palun, palun ütle, et magnetitest!”
Ma hakkasin seletama kuu gravitatsiooni mõju suurtele veekogudele, kui ta järsku tardus ja siis, silmad pärani, käed rinnale tõstis.
„Vabandust,” ütles ta, „mul hakkas just tunda andma. Kas sa juba tunned?”
„Uimastit? Oh, tegelikult ma ei tarvita uimasteid.”
„Väga mõistlik. Väga.”
Me vaatasime toas ringi. Uimasti näis inimeste kehahoiakule laastavalt mõjuvat, kõik olid õlad längu lasknud ja noogutasid