Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
Читать онлайн книгу.
Ja see siin on parem kui Dolny, parem kui Puławy? mõtles ta. Siin on sakslaste kaitse nõrk?
Vees ei tundunud miski võimalik.
Uspenski karjus nagu ikka. Seekord polnud tema hõige Aleksandrile suunatud. „Vaadake, kuidas nad kõik kisavad nagu eided! Kellega me võitleme? Meeste või plikadega?”
Aleksander märkas, et üks tema mees klammerdub laiba külge. See oli Jermenko.
„Nooremseersant!” hüüdis Aleksander. „Kus on su lahingupartner?”
Jermenko kergitas laipa. „Siin, seltsimees kapten!”
Aleksander nägi, et Jermenko rabeleb vees. Aleksander ujus kiirelt tema juurde, karjus tema peale, kuid Jermenko rabeles ikka veel. Ta pruukis laipa parvena. „Mis kurat sul viga on?” karjus Aleksander. „Jäta sõdur maha ja uju!”
„Ma ei oska ujuda, seltsimees kapten!”
„Oh kuradi päralt!” Aleksander käskis Uspenskil, Telikovil ja Verenkovil Jermenko üle jõe aidata. Nad kõik olid kaldajoonest kümmekonna meetri kaugusel, kui kaldalähedastest põõsastest kargas välja kolm sakslast. Aleksander ei mõelnud sekunditki. Ta tulistas; sakslased paiskusid õhku.
Siis tuli veel kolm sakslast. Seejärel veel kolm. Aleksander tulistas ikka ja jälle. Neli sakslast hüppas jõkke, võttis suuna otse Aleksandrile ja tõstis relvad. Jermenko viskus Aleksandri ette, suunas oma relva sakslastele ja niitis nad maha. Uspenski, Telikov ja Verenkov moodustasid Aleksandri ette inimmüüri. Uspenski hüüdis: „Tagasi, seltsimees kapten! Taganege!” Ta tulistas õlalt ja laskis mööda. Aleksander tõstis oma Špagini üle Uspenski pea, tulistas õlalt ega lasknud mööda. „Kui mööda lased, tulista uuesti, leitnant!” karjus ta.
Kuid nüüd oli jões viis sakslast, mõne meetri kaugusel, vööni vees. Aleksander tulistas ja püüdis sillapeale lähemale jõuda. Tema mehed võitlesid sakslaste vastu püssipärade ja tääkidega, püüdes kaldale lähemale pääseda, ent edutult. Nende märg ahelik oli jões liiga kaitsetu ning vette tuli üha rohkem sakslasi.
Lahingus olid kolm Aleksandri viiest meelest teravnenud. Ta nägi ohtu nagu öökull pimeduses, haistis verd nagu hüään, kuulis helisid nagu hunt. Tema tähelepanu ei hajunud iial, ta ei sattunud kordagi segadusse, ei muutunud kunagi ebakindlaks, ta nägi, haistis ja kuulis kõike. Ta ei tundnud omaenda vere maiku, ei tajunud omaenda valu.
Ta nägi küljel tulesähvatust ning jõudis just õigel ajal ettepoole viskuda, nii et kuul temast poole meetri kauguselt mööda vilises. Saksa sõdur oli nii maruvihane, kuna oli otselasuga mööda tulistanud, et ründas siis Aleksandrit täägiga. Ta sihtis kaela, kuid Aleksandri kael oli sakslase jaoks liiga kõrgel. Tääk tungis vasakusse õlga ning rebis haava käsivarde. Aleksander viibutas oma tääki ja vähe puudus, et ta oleks sakslasel pea otsast lõiganud. Mees vajus vette, kuid nüüd oli viis meest Aleksandri kallal, ja kuigi tema käsi jooksis verd, võttis ta noa ja täägi ning võitles, kuni sakslased vette vajusid ja Uspenski neilt püssid kätte sai. Nüüd, kui neil oli relv kummaski käes, sai neist kalda poole liikuv kuulilaine ja neid ei saanud peatada.
Põõsastest ei tulnud enam ühtegi sakslast ja ka tuld ei antud enam. Ja ühtäkki valitses vaikus, kui mitte arvestada ellujäänute lõõtsutamist, hingevaakujate surmaagooniat ja surnuid neelava jõe kobrutamist.
Aleksandri mehed roomasid liivale.
Aleksander tahtis suitsu teha, aga sigaretid olid märjad. Ta vaatas, kuidas NKGB-lased ettevaatlikult üle jõe ujusid, püssid ja miinipildujad pea kohal.
„Kuradi eided,” sosistas Uspenski Aleksandrile, kes istus tema ja Jermenko vahel. Aleksander ei kostnud Uspenskile musta ega valget, ent tõusis, kui NKGB-lased kaldale jõudsid, ja ütles kulpi löömata: „Te oleksite pidanud üle mineerimata silla minema nagu tsiviilisikud ikka.”
NKGB-lane – ainsagi kriimuta – silmitses Aleksandrit külmalt ja ütles: „Pöörduge minu poole, nagu määrustik nõuab.”
„Te oleksite pidanud üle kuradima silla tulema, seltsimees,” ütles kiivri all üleni verine Aleksander, püstolkuulipilduja käes.
„Ma olen Punaarmee leitnant!” karjus mees. „Leitnant Sennev. Relv käest, sõdur.”
„Ja mina olen kapten!” karjus Aleksander vastu ning tõstis oma terve käega püstolkuulipilduja. „Kapten Belov.” Veel üks sõna, ja Aleksander kavatses vaadata, mitu valangut tema Špaginis veel alles on.
Mees taganes ja andis poolihääli vandudes oma kaaslastele märku tema kannul kaldalt ära metsa siirduda.
Aleksandri mehed, nii palju kui neid veel oli, jäid kaldale. Aleksander tahtis vaadata, milliseid kaotusi tema pataljon on kandnud (ta kartis, et see on nüüd pigem rühma mõõtu), kuid velsker, Kremleri-nimeline ukrainlane, tuli teda läbi vaatama. Ta pesi käsivarrehaava karboolhappega ning kallas otse haava sulfoonamiidipulbrit, et seda põhjalikumalt desinfitseerida. „See on sügav,” olid ainsad sõnad, mis Kremler lausus.
„Kas sul õmblemiseks niiti on?”
„Väike rull on. Meil on palju vigastatuid.”
„Tee ainult kolm õmblust. Et haav kinni püsiks, muud pole vaja.”
Kremler õmbles haava, puhastas Aleksandri vigastatud pead, andis talle sõõmu vodkat ja süstis kõhtu morfiini. Pärastpoole tuli Uspenski ja jäi Aleksandri ette seisma. „Seltsimees kapten, kas võib paar sõna öelda?”
Aleksander istus liival ja tegi suitsu. Morfiin tegi ta uniseks. Ta tõstis pilgu. „Kõigepealt räägin mina sinuga. Kui palju mehi on langenud?”
„Kõik. Meil on kolmkümmend kaks reameest, kolm nooremseersanti, kaks seersanti, üks leitnant – see olen mina – ja üks kapten – see olete teie.” Viimase sõna lausus Uspenski süngelt.
„Jermenko?”
„Jah.”
„Verenkov?”
„Kaelahaav, mürsukillu kriimustus kõhul, kaotas need kuradi prillid ära, mis te talle ostsite, aga elus.”
„Telikov?”
„Jalaluumurd, aga elus.”
„Kuidas, kurat, ta jalaluu murdis?”
„Komistas.” Uspenski ei muhelnud.
„Mis viga? Kas sinu endaga on kõik korras?”
„Mul pole häda midagi. Mu peast on kaks tundi ajusid voolanud.”
„Kas neid oli alguses küllaldaselt, leitnant?”
Uspenski kükitas Aleksandri ette. „Seltsimees kapten, ma pean teile ütlema, et mina pole inimene, kes oma komandöri arvustaks, aga ma tunnen, et räägin õigust, kui ütlen, et see, mis siin juhtus – millel teie lasksite juhtuda –, oli üks kuradima hullumeelsus.”
„Te arvustate mind, leitnant.”
„Seltsimees kapten …”
„Leitnant!” Aleksander tõusis. Tema haavast imbus sidemesse verd. „Meil polnud kusagile mujale minna.” Ta pidas pausi. „Ja me ületasime jõe, või kuidas?”
„Seltsimees kapten, asi pole selles. Konevi 29. soomusdiviis on meist arvatavalt päeva võrra tagapool. Me oleksime võinud oodata. Ometi läksime vette, turmtulle, me ei oodanud, me ei rehkendanud, me ei püüdnud sakslasi alguses positsioonidelt välja lüüa, me lihtsalt läksime, kurat võtku! Ja mis veelgi asjakohasem – teie lihtsalt läksite. Teie! Ainus meie kõigi ja silmapilkse surma vahel – just teie juhtisite meid sakslaste tule alla ja lasksite peaaegu kõigil meie meestel langeda, ja nüüd istute maas, ise poolsurnud, ja teete näo, nagu ei teaks, miks ma maruvihane olen!”
Aleksander surus käe vastu sidet ja ütles: „Minupärast ole maruvihane, kui tahad, leitnant, aga mitte minu juuresolekul. Ma ei tahtnud istuda ja Konevi mehi oodata. Tal võtab siiajõudmine mitu päeva aega, üllatusmoment jääb ära, sakslased tugevdavad kaitset veelgi ja lõpuks saadab kindral kõige ees ikka meid. Ainult