---

Скачать книгу

---

ja ta sirutas käe, kuid tema käed värisesid nii kohutavalt, et ta ei suutnud seda vastu võtta. Vikki märkas ja pööras pilgu kõrvale. Esther märkas, pistis halastusrikkalt foto Alexanderi puldankotti ja patsutas Tatjanat õlale.

      „Ma pean tõesti tagasi sõitma,” sosistas Tatjana.

      New Yorgi rongis vahtis Vikki aknast välja.

      „Mis viga, Vik?”

      „Ei midagi, ma lihtsalt mõtlesin,” vastas Vikki, „et kui ma sinuga tuttavaks sain, tundus, kui mitte arvestada seda tuhmunud armi su näol, et sa oled kõige lihtsam olevus, keda ma oma elus näinud olen.”

      Poega silmitsedes pani Tatjana käe Vikki reiele. „Ma olengi lihtne,” vastas ta. „Ma tahan ainult teada, mis mu mehest sai.”

      „Sa ütlesid mulle ja Edwardile, et ta on surnud.”

      „Mis siis, kui ma ette ruttasin?” küsis Tatjana aknast välja vahtides, sellal kui rong läbi niiske suvise Massachusettsi maastiku kihutas.

      Kas sa otsisid mind? oli ta kord mehelt küsinud, ja too oli vastanud: Kogu oma elu.

      Tatjana ei lausunud enam sõnagi, nõjatas kukla istmetoele ja sulges Anthony pead silitades silmad, kuni nad Grand Centrali jaama jõudsid.

      Kahekümne viies peatükk

       Püha Risti mägedes, oktoober 1944

      Sügaval mägesid katvas paksus tihedas metsas, Püha Risti sillast sada kilomeetrit ja kuus nädalat kaugemal, olid Aleksander ja tema mehed ühel külmal sügisesel pärastlõunal kolm tundi tule all.

      Nad elasid metsas ja magasid metsas, panid puldantelgid üles, kui võitlus lõppes, või mässisid end sinelisse ja lebasid paljal maal, kui ei lõppenud. Nad tegid lõket, kuid metsas oli vähem toitu, kui neile oleks meeldinud. Jänesed silkasid meesteväe lärmi peale metsa. Ohtralt polnud ei jõgesid ega kalu. Kui aga jõgi ette sattus, said nad vähemalt pesta. Mustikahooaeg oli möödas ja seened tegid neid kõiki haigeks. Pooltoored seened ärritasid Aleksandri meeste kõhtu kohutavalt ja viimaks pidi ta nende söömise ära keelama. Telefoniliin läks ebatasasel maapinnal tihti katki ja sõjaväe varud ei löönud abivägede saabumiseni vastu. Aleksander pidi rasvast ja tuhast ise seepi tegema. Kuid tema sõdurid ei hoolinud üldse puhtusepidamisest ja täide tõrjumisest. Nad teadsid täide ja tüüfuse seostest, kuid see jättis nad külmaks. Mehed tahtsid rasva ära süüa, ja seep käigu kuradile. Püssirohi, pori, veri püsisid nende näol ja kehal nädalaid. Kõigil oli kaevikpöid: nad lihtsalt ei saanud kunagi kuivaks.

      Nad olid üksik pataljon metsas, tõusid mäkke, et teisele poole jõuda, aga sakslased võtsid mäetipus positsiooni sisse, nagu olid teinud Sinjavinos ja Pulkovos, ning neil oli Aleksandri paljude sõdurite tagasilöömiseks vaja vaid mõnda meest.

      Kuid vähemasti olid nad enne visalt edasi liikunud. Ühtäkki olid sakslased nad eelmäestikes peatanud ja nad polnud suutnud natside kaitseliinidest läbi tungida, ehkki said kahel korral abiväge ja laskemoona. Uusi abivägesid polnud saadetud kaheksa päeva. Hommikust õhtuni kestvas tulevahetuses kõlasid metsas valangute sekka sakslaste hääled. Mitte ainult nende pea kohal, vaid ka vasakul ja paremal. Aleksander hakkas kahtlustama, et neil pole tegu mitte sakslaste kaitseliiniga, vaid nad on ümber piiratud. Aleksandri sõdurid polnud metsas ainustki meetrit edasi liikunud, ja taas kord oli öö vaid tunni kaugusel.

      Aleksander pidi kotist välja murdma, muidu võis sellest metsast saada tema hukatus. Verenkov oligi juba hukkunud. Vaene vennike ei näinud vaenlast, tulistas pimesi, kuid ei suutnud kõrvale põigata. Saatus oli ta elusalt siia metsa toonud ja siia jätnud. Aleksander ja Uspenski matsid ta granaadi tekitatud auku, mis oli ta võtnud, ja jätsid tema kiivri mullast välja ulatuva toki otsa rippuma.

      „Kes kurat see on?” küsis Aleksander äkitselt, kui tulevahetus lakkas. „Ma võin vanduda, et kuulen vene keelt. Kas ma kuulen valesti, Uspenski? Kuula.”

      „Mina kuulen Maschinengewehr 43 paberikärinat.” See oli Saksa püstolkuulipilduja.

      „Jah, seda küll, aga kuula. Nad vahetavad kohe kuulipilduja linti, ja sa kuuled kedagi vene keeles käsklusi jagamas, ma vannun jumala nimel, et see on vene keel.”

      Uspenski silmitses Aleksandrit kaastundlikult. „Kas te igatsete Venemaa järele, seltsimees kapten?”

      „Kurat võtku,” ütles Aleksander. „Ma ütlen sulle, et see on vene keel.”

      „Kas te arvate, et me tulistame venelasi?”

      „Ma ei tea. Kas see oleks liiga naeruväärne? Kuidas nad siia said?”

      „Hmm, seltsimees kapten, kas te vlassovlastest olete kuulnud?”

      „Vlassovlastest?”

      „Nõukogude sõjavangidest või partisanidest, kes poolt vahetasid.”

      „Jah, ma olen vlassovlastest kuulnud,” kähvas Aleksander. Ta ei tahtnud Uspenskiga seda teemat arutada ajal, mil ta püüdis oma mehi päästa. Uspenskil polnud kunagi millegagi kiiret. Ta istus puu taga, laadis oma Špaginit, sättis mürske kenasti ritta, et neid Aleksandri miinipildujasse laadida niisama rahulikult, nagu oleks tal täis aru peas.

      Muidugi oli Aleksander vlassovlastest kuulnud. Ürgses mülkas, millest oli saanud partisanisõda sakslaste vastu, olid vlassovlased – keda juhtis neile nime andnud kindral Andrei Vlassov1 –, Vene sõdurid, kes siis, kui sakslased nad vangi võtsid, vahetasid poolt ja võitlesid oma punaarmeelastest relvavendade vastu – silmakirjaks vaba Venemaa eest. Sakslased olid Vlassovi, kes oli pannud aluse stalinismivastasele Venemaa Vabastusarmeele, kuid polnud Hitlerilt tuge saanud, juba ammu koduaresti pannud, kuid paljud venelased võitlesid ikka veel tema nime all sakslaste juhitud brigaadides.

      „Need ei saa vlassovlased olla,” ütles Uspenski.

      „Kindral Vlassovit pole siin, aga tema mehed jätkavad võitlust Saksa poolel. Tal oli rohkem kui sada tuhat meest. Ja mõned neist on siin metsas.”

      Tulevahetus rauges hetkeks ja nad kuulsid ilmselgelt venekeelset käsklust: „Laadida, laadida.”

      Aleksander vahetas Uspenskiga pilgu, kergitas kulme ja ütles: „Kui mul on õigus, siis see ei meeldi mulle.”

      „Mis nüüd? Meil pole laskemoona.”

      „See pole tõsi,” ütles Aleksander rõõmsalt. „Mul on neli padrunisalve ja pool ketast. Ja abiväed on peagi siin.” See oli vale. Ta kahtlustas, et telefonitraat on jälle katki, ja nüüd oli veel üks probleem – juhtmevedaja oli surnud.

      „Neid on metsas vähemasti kolmkümmend.”

      „Siis on parem, kui ma mööda ei lase, mis?”

      „Te valetate abivägede kohta. Me juba saime abivägesid. Konev saatis teile kaks nädalat tagasi kolmsada meest püsside ja laskemoonaga. Nad kõik on surnud.”

      „Jäta haukumine, leitnant. Anna meestele käsk tule avamiseks valmis olla.”

      Kümme minutit hiljem polnud Aleksandri kettas enam midagi.

      Tema meeste tuli rauges.

      „Kui kaugel on Saksamaa piir?” küsis Uspenski.

      „Umbes saja tuhande Saksa sõduri kaugusel, leitnant.”

      Uspenski ohkas. „Mis nüüd?”

      „Võtke nuga välja. Varsti läheb metsas käsikähmluseks.”

      „Te olete kuramuse hullumeelne,” ütles Uspenski vaikselt, et keegi teine ei kuuleks.

      „On sul teisi ettepanekuid?”

      „Kui mul oleks ettepanekuid, siis ma poleks leitnant. Ma oleksin kapten, ja teie täidaksite minu käske.” Uspenski pidas pausi. „Kas te olete kunagi kellegi käske täitnud, seltsimees kapten?”

      Aleksander naeris tasa. „Leitnant, juhul kui te pole märganud, siis minul on omad sõjaväeülemused.”

      „Noh,

---

Скачать книгу