Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
ette talutab. Ta oli keeldunud toda viimaseks kolmeks miiliks puhanud hobuse vastu vahetamast.
„Nüüd peaks mära küll ees olema, kui Tabb temaga ikka hakkama sai. Hoiatasin, et ta oleks ettevaatlik.”
Francis avas ukse. Tuul pihutas sisse vihmapiisku. Ta läks taktitundeliselt välja vaatama, kas Tabb on juba kohal.
Ross lausus: „Loodan, et mu kohatu surnuist tõusmine ei tumestanud su õhtut.”
Ukse vahelt voogav valgusvihk langes Elizabethi näole ja tõstis esile tema hallid silmad. Varjude tõttu oli nägu kaotanud sära ja tundus, nagu oleks neiu haige.
„Mul on nii hea meel, et sa tagasi oled, Ross. Kartsin sinu pärast, me kõik kartsime … Mida sa nüüd küll minust võid arvata?”
„Kaks aastat on pikk aeg. Küllap liiga pikk.”
„Elizabeth,” ütles proua Chynoweth. „Vaata et sa ennast seal õhtuses jaheduses ära ei külmeta!”
„Jah, ema.”
„Head aega.” Ross võttis neiul käest kinni.
Francis tuli tagasi. „Hobune on nüüd ees. Kas sa ostsid selle mära? Kena ratsu, aga väga äkilise loomuga.”
„Eks halb kohtlemine muuda kõige leebemadki olendid kurjaks,” vastas Ross. „Kas vihm on järele jäänud?”
„Natuke sajab veel. Teed ikka tunned?”
Ross naeratas hammaste välkudes. „Viimset kui kivi. On see muutunud?”
„Mitte nii palju, et võiksid ära eksida. Ära sõida Mellingeyst üle silla kaudu: keskmine plank on mäda.”
„See oli juba siis mäda, kui ma ära läksin.”
„Vaata et sa ei unusta,” ütles Francis. „Ootame sind õige pea siia. Verity tahab sind ka rohkem näha. Kui tal aega on, ratsutame homme sinu poole.”
Vastuseks olid ainult tuulevihin ja vihmarabin ning kabjaplagin, kui mära pahural küliskäigul mööda sissesõiduteed eemale sörkis.
Nüüd oli juba täiesti pime, ainult läänetaevas hõõgus veel kiiresti kahvatuv kuma. Tuul oli tugevnenud ja keerutas tema pea ümber vihmasagaraid.
Rossi näost oli raske välja lugeda, mida ta tunneb, ning keegi poleks osanud arvata, et viimase poole tunni jooksul oli talle osaks saanud elu kõige rängem hoop. Kui välja arvata tõik, et ta ei vilistanud enam tuulde ega ajanud närvilise märaga juttu, polnud seda millestki aru saada.
Juba õige varajases nooruses oli ta võtnud isalt üle hoiaku, et üksnes väga väheseid asju saab pidada enesestmõistetavaks, kuid Elizabeth Chynowethi puhul oli ta ometi langenud lõksu, mida niisugune ilmavaade pidanuks aitama vältida. Nad olid teineteisesse armunud, kui tüdruk oli kuusteist ja tema ise vaevalt kakskümmend. Tormakas, nagu ta oli, sattus Ross sekeldustesse, millest pääsemiseks pidas targemaks võtta kuulda isa nõuannet ja minna sõtta, kuni tema tembud unustatakse. Ta oli läinud, täis indu, vastu uutele kogemustele, olles kindel, et leiab naastes muutumatuna eest selle ühe ja ainsa asja, mida tõesti tähtsaks peab.
Tema enda otsus oli ammu tehtud ja ka tüdruk ei paistnud kõhklevat.
Mõnda aega ratsutanud, hakkas ta eespool nägema Grambleri kaevanduse tulesid. Just selle kaevandusega olid seotud Poldarkide suguvõsa pealiini ebakindlad varalised ootused. Selle kapriisidest ei sõltunud üksnes Charles Poldarki ja tema pere jõukus, vaid ka umbes kolmesaja kihelkonnas hajali paiknevates osmikutes ja hüttides elava kaevuri ja nende perede elatis. Nendele oli see kaevandus otsekui armuline Moolok, kelle lõugade vahele nad juba üsna õrnas eas saatsid oma lapsed ning kes andis neile selle eest vastutasuks igapäevast leiba.
Nähes lähenemas õõtsuvaid valgustäppe, tõmbas ta hobuse raja servale, et lasta läbi rodu muulasid, kelle külgedel rippusid vasemaagikorvid. Üks muulaajaja vaatas umbusklikult üles tema poole ja hüüatas tervituseks. See oli Mark Daniel.
Nüüd ümbritsesid teda igast küljest kaevandusehooned; enamikku tihedalt üksteise kõrval paiknevaid madalaid ehitisi seletas silm pimeduses halvasti, aga teiste seast kerkisid esile toeka peaajami siluett ning suured kivist masinahooned. Masinahoonete ülemistest kaarjatest akendest paistev kollane valgus oli madala öötaeva taustal soe ja salapärane. Ühest sõitis ta lähedalt mööda ning kuulis, kuidas suur pump kolisedes ja kõlksudes sügavalt maa alt vett välja vinnab.
Hoonete juures seisid rühmiti kaevurid, kellest mitmel oli latern. Mõni tõstis pilgu ja uudistas mööduvat ratsanikku, ning ehkki üks või teine ütles tere, ei uskunud Ross, et keegi ta ära tundis.
Siis hakkas ühes masinahoones helisema kell; see üsna meeldiv heli kuulutas ühe vahetuse lõppu ja teise algust – sellepärast oligi liikvel nii palju mehi. Nad kogunesid, et minna maa alla. Teised olid sedaaegu ilmselt juba teel üles – rühkisid nagu sipelgad mööda mitme sülla pikkusi kipakaid redeleid, higised ning määrdunud roostekarva kivimist või lõhkeaine mustadest aurudest. Lekkivatest pumpadest sahmakate kaupa kaela läigatavast veest läbimärjad, ronisid nad tööriistu kaasas kandes pool tundi või kauemgi, enne kui välja jõudsid. Taas maapinnal, seisis mõnel tuult ja vihma trotsides ees veel kolmevõi neljamiiline jalgsirännak.
Ross ratsutas edasi. Aeg-ajalt paisusid temas mässavad tunded nii tugevaks, et süda ähvardas pahaks minna.
Mellingeyst koolmekoha kaudu üle saanud, hakkasid hobune ja ratsanik väsinult ronima mööda kitsukest rada üles viimase kuusetuka poole. Ross hingas sügavalt sisse vihmast küllastunud ja merelõhnast tiinet õhku. Talle tundus, nagu kuuleks ta laineid murdumas. Kõrgendiku harjal komistas mära, kellel polnud enam tujukusest jälgegi, uuesti ja oleks äärepealt kukkunud, seepärast ronis Ross kohmakalt sadulast ja hakkas kõndima. Jalga poleks tahtnud esialgu maha pannagi, aga tal oli valutava pahkluu üle koguni hea meel: see tõmbas mõtted eemale neilt asjadelt, millele ta mõelda ei tahtnud.
Puude vahel valitses pilkane pimedus ning teerada oli tükati umbe kasvanud, seepärast tuli edasi liikuda käsikaudu. Teisel pool metsatukka võtsid teda vastu Wheal Maideni varemeisse vajunud hooned – see kaevandus oli olnud töös nelikümmend aastat; poisikesena oli ta maadelnud ja rassinud vana vintsi ja hobutõstukiga ning teinud uurimisretki madalasse horisontaalkäiku, mis kulges mäe alutsi ja jõudis jõe äärde välja.
Nüüd tundis ta, et on tõepoolest koju jõudnud – veel mõni hetk ja ta on juba oma maal. Alles õhtupoolikul oli see mõte täitnud teda rõõmsa elevusega, aga nüüd oli teda vallanud täielik ükskõiksus. Rõõmu tundis ta ainult sellest, et teekond on lõppenud ning ta saab end lõpuks ometi pikali visata ja välja puhata.
Oru põhjas oli tuulevaikne. Mellingey kohin ja vulin olid vahepeal tema kõrvust kadunud, ent siia kostsid need jälle kätte nagu kõhna eidekõbi pomin. Üks öökull huikas ja lendas pimeduses hääletult tema näo eest mööda. Rossi kübara äärelt tilkus vett. Eest mahedalt õhkavast pimedusest aimusid Nampara maja tuttavlikud piirjooned.
Hoone oleks nagu jäänud väiksemaks, kui ta seda oma vaimusilmas oli näinud; madalama ja küüruvajunumana meenutas see pigem ridamisi seisvaid tööliselamuid. Maja oli pime. Ta sidus hobuse sireli külge, mis oli kasvanud nii suureks, et varjas enda taga olevat akent, ja koputas ratsapiitsaga välisuksele.
Siin oli kõvasti sadanud: katuselt tilkus vett, mis moodustas liivasel rohtunud teerajal loike. Ross lükkas ust; see kriiksatas ja avanes, lükates eest prahihunniku, ning ta piilus madalasse korrapäratult paiknevate laetaladega eeskotta.
Teda võttis vastu pimedus – nii sügav pimedus, et isegi öö tundus selle kõrval hall.
„Jud!” hõikas ta. „Jud!”
Mära hirnus väljas ja trampis jalgu; miski kahistas seinapaneeli ääres. Siis nägi Ross silmi. Need olid rohelised ja hiilgavad ning vaatasid talle eeskoja teisest otsast pilkumata vastu.
Ta läks longates majja, tundes jalge all lehti ja mulda. Kobades libistas ta käe paremal mööda paneele, kuni jõudis võõrastetuppa viiva ukseni. Kergitanud riivlukku, astus ta sisse.
Sedamaid