Aulus Mamilius Africanus Dives Amonius – viimast nime oli latiin arusaadavatel põhjustel vältinud – silmitses mõtlikult kõike, mis oli leitud Methamoni surnukeha juurest, ja mõlgutas kaunis morne mõtteid selle üle, et ilmselt polnud preester tulnud Arelatesse üksi ning võib-olla tuli tal tegemist teha veel mitme kättemaksuihas ammonlasega, kes olid iidse üriku nimel kõigeks valmis. Kahekordistati küll villa valvet, siin-seal luusisid valvekoerad, kuid Aulus Mamilius tundis end sellegipoolest ebakindlalt, isegi hoolimata kõrgest kivimüürist, mis piiras kõiki dominus’ele kuuluvaid hooneid. Ta tundis Ammoni sekti liiga hästi, et mitte teada – see kõik ei pruukinud üldse aidata, Methamon oli selle tõestuseks. Ilmselt oli aga Methamon parim omasuguste seas ja teised tema tasemeni ei küündinud, kuid siiski valdasid preestrid säherdusi kunste, millest tavalistel inimestel aimugi ei olnud, ja oligi hea, sest muidu poleks keegi Aegyptuses rahulikult maganud…

      Latiin sõrmitses pikka kitsateralist ohvrinuga, mille kulla ja kalliskividega pide kujutas teineteise jälgis embuses deemone; talismane, kaitsejõuga sõrmuseid ja võrusid, vöötäit kulda, mitmesuguseid taskuid kahtlaste ollustega, mida roomlane targu uurima ei hakanudki, ja sitkest rauast punutud raudrüüd, mida preester oli laia rüü all kandnud – sellepärast ei teinudki sõduri odahoop talle suuremat häda. Dominus pidas lugu Methamoni tarkusest, sest see ei toetunud üksnes salajastele nõidustele, vaid ka inimlikule nutikusele, ning siitpeale otsustas ka Aulus hakata kandma oma ülerõivaste all turvistikku, sest kui too koolnud Aegyptuse preester oli kõnelnud tõtt (ja dominus ei kahelnud, et see nõnda oli), siis kulus turberõivas kindlasti ära – koos pika ja tugeva pistodaga. Ei maksnud jääda lootma üksnes müüri, sõdurite ja õnne peale, midagi tuli ka ise ette võtta. Patriits uskus end selleks ööks soovimatutest külalistest vabanenud olevat, aga mis sai edasi? Ta oli oma tütre pärast väljapressijatele kerge saak ega soovinud ka Mamilia Cerva elu muuta igavaks ja üksluiseks, eluks valgete müüride varjus, üksnes sõdurite selja taga. Mida ette võtta? Decimus Porcellus – kui see oli ta juba leidnud – oli kindlasti maruvihane talle legaadi laeval osaks saanud ülekohtu eest, ent palju aastaid oli sellest möödunud ning endine tsentuurio (Aulus Mamilius ei uskunud, et see mees oli enam sõjaväeteenistuses, pärast nende ühist ettevõtmist) oli kindlasti targem kui toona kuritegu sooritades. Seega tuli valmistuda vastu võtma hoolikalt planeeritud lööki ja dominus’e spioonid nuuskisid mööda Arelate caupona’sid64, lupanar’e, insulaid ja sadamaaguleid, leidmaks kas kiilaspäiseid Ammoni preestreid või Decimus Porcellust koos kaaslastega. Praegustel keerulistel aegadel polnud raske tülikatest võõrastest vabaneda; proletaarid ja muu rahvarämps märatses tänaval, röövis ja põletas – kõik läinuks lihtsalt kurjategijate süüks. Ent Aulus Mamilius ei saanud jääda lootma üksnes mõrvadele, sest liiga paljud teda taga otsinud inimesed teadsid tema pelgupaika Arelates, ja kuigi suure osa selle linna ametnikest oli patriits lihtsalt ära ostnud, ei saanud ta sellele kindel olla – keegi teine võis ju maksta rohkem või mõni, kes tundis end solvatuna, võis tõsta kaebusi, ajendatuna lootusest saada konfiskeerimise käigus osake Mamiliuse aaretest… Proskriptsioonide aeg näis jällegi käes olevat.

      Roomlane rüüpas lahjendamata caecuba65 veini ning vandus sõduri kombel kaua, rõvedalt ja jumalavallatult. Liiga paljud teadsid temast liiga palju! Kui ühe korra said tema vaenlased kokku, võis seda juhtuda teisel või kolmandalgi korral ja see võis saada talle saatuslikuks, hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest, mida seni rakendanud oli. Mida ette võtta? Ta ei saanud ju ometigi kõik oma vaenlased üles otsida ja nad tappa – see võtnuks terve igaviku, läinud lõpmata kalliks ning sünnitanud omakorda uusi vaenlasi ja sellega oleks ring sulgunud. Kui keegi kaevanuks ta peale piisavalt kõrgele, ei oleks aidanud müür ega sõdurid, preetor oleks lihtsalt patriitsi sõjaväega põlvili surunud ning sellisel juhul oodanuks Aulus Mamiliust reeturi ja desertöörina rist või midagi veel hullemat – Flavius Aetius oli karm ning Valentinianus66 kuulas tema sõna, ühe suursuguse patriitsi surm ei tähendanud Rooma riigis suuremat midagi, õiguslikult andis kõike põhjendada… Ja dominus vandus taas. Lahendus oli ometigi olemas, roomlane teadis ja vihkas seda, sest kujutas selgelt ette, mida see tähendas. Ta pidi Arelatest lahkuma, see oli selge, salaja, teadmata suunas, teadmata kohta nii, et keegi teda otsida poleks osanud. Eemale prefektidest, preetoritest, imperaatori legaatidest, Decimus Porcellusest ja iseäranis Ammoni sektist. Kuid Decimus Porcellus oli Aulusele