Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
polnud kummaltki roomlaselt tulnud.
“Me saime viimaks teada, kes on selle asja taga,” lausus Gnaeus Impavidus relvi ühte hunnikusse kuhjates.
“Oh ei,” vastas Aulus. “Seda teadsin ma juba varem. Isise nimel, nüüd on selge, millega ta mind ähvardab. Ja ei saa öelda, et tal on tühjad ähvardused – sugugi mitte. Ent meil on aega märtsi iidideni94, enne kui peame maksma – või kõrvaldame Decimuse. On veel aega, Gnaeus, ma ei tea veel, mille kasuks otsustada. Kahtlemata on Decimuse kõrvaldamine hoopis meeldivam, kuid ei maksa unustada neid papüüruserulle…” Patriits sügas nimetissõrme nukiga lõuaalust. “Vaatame, Gnaeus, mõtleme pisut…” Ning veini rüübates ja mõtlikult oimukohta sõrmedele toetades vaatas ta hajameelse pilguga orjataride tantsu. Süürlannade kehad olid imeliselt ahvatlevad, kuid praegu polnud Aulus Mamiliusel nende tarvis silmi, ehkki tütarlapsed püüdsid kõigest hingest, et dominus’t mitte ärritada. Roomlane lonksatas nautlevalt veinisõõmu alla ja pani ühe jala üle teise. Kandelaabrite tule helk virvendas raudrüüdel ja kalli viimistlusega terariistadel, pani helkivad tükid mosaiikkatetes sätendama ning kumas pehme nimbusena tantsijatarite kehadel. Mahe idamaine muusika silitas kuulajate kõrvu ja voogas imelise üminana aatriumi sammaste vahel. Ballimar seisis ja silmitses tähelepanelikult iga pisiasja roomlaste mõdukojas, vajutades kõik mällu, et hiljem olnuks, millest kuulajatele vesta. Ent enam kui miski muu paelus noormehe silmi süürlannade nõtke tants, nende ihu siuglemine ja keha lummav ilu.
Nagu Ballimar seal seisis – pikem ja kogukam neist kõigist –, jäi ta peatselt Gnaeuse silma alla ning see sõdurlik roomlane mõistis, et polnud enam mõtet barbarit aatriumis hoida, targem oli ta saata tagasi kasarmusse. Nüüd märkas germaani hiiglast ka patriits, Aulus Mamilius ise, virgudes oma mõtetest. Latiin peatas Gnaeuse, kes oli juba suu avanud, et ori minema saata.
“Sina, barbar Bellomarius!” sõnas dominus; Gnaeus tõlkis.
Ballimar kummardas sügavalt.
“Sa oled mind täna öösel hästi teeninud, Isise nimel. Võibolla päästsid sa koguni minu elu, Bellomarius… Ja selline asi ei saa jääda autasuta.”
Märganud, kuidas barbari pilk otsekui muuseas tantsivate idamaa tüdrukute poole lipsas, näitsikute poolpaljaid rindu ning vormikaid tuharaid paitas, muigas Aulus teadjalt. Ta adus, mis mõlkus selle hiiglasest germaanlase peas. “Sa vaata vaid neid naisi, kas pole nad hurmavad? Tahad sa üht neist, Bellomarius? Milline on sinu meelest kõige ilusam?” Gnaeus saatis patrooni poole üllatunud pilgu, enne kui tõlkis. Lihtsale gladiaatorile lõbutsemiseks anda orjatar, kes turul maksnuks rasket kulda! Milleks midagi nii hinnalist rikkuda? Kuid Gnaeus oli sõdur ega arutanud käskude üle; patrooni käsk oli seadus – mida patroon otsustas, see pidi teoks saama.
Hämmeldust välja näitamata osutas Ballimar ühele neist, keda veel enne linnatänavatele astumist oli imetlenud ja kelle lopsakate liikmete hullutavat mängu jälginud. Ainus sõrmenips dominus’elt ning süürlanna oli korraga kimbri ees oma hullutava tantsu meelisegavates poosides. Tõmmunahaline suurerinnaline orjatar väänles Kimbrungi ees meelalt, rinnad õõtsusid hulluksajavalt otse Ballimari näo ees ja noormees tundis põskedel nende soojust. Süürlanna peened sõrmed puudutasid barbarit siit ja sealt õrnalt ning otsekui muuseas riivas naisterahva täidlane puus noormehe kintsu. See oli sedavõrd ihalusttekitav, et germaanlane läkastama hakkas. Ballimar oli keeletu. Milliseid lõkse oli õelal Lokel talle varutud? Ta ei taibanud, mis isandale nalja pakkus, ning adus, et talle seati mingit lõksu. Mida dominus üleüldse temast ootas? Igatahes oli orjatar imeliselt kaunis ja isanda sellisest lahkusest keeldudes tundunuks Ballimar enesele lollpeana, kellel munad vaid ilu pärast küljes tolgendasid, heldust vastu võttes aga koerana, kellele kont – ehkki rasvane – hambusse surutud, kui täkk, kellele pärast edukat võitlust anti tallata peremehe lemmikmära… Korraga aga langes Ballimari pilk süüria näitsikule. Naine – mitte neiu – oli hingematvalt ilus, nii kaunis, et noormehe kõrisõlm jõnksatas. Millised hunnitult pringid, suured rinnad, peen piht, võlvjad puusad! Kimbri suu valgus ta enese tahtest sõltumata sülge täis ja tuunika all sirutus miski ettepoole. Kuid ta nägi muudki. Kimber nägi enesele otsa vaatamas suuri tumedaid silmi, mis olid tagasihoitud pisaraist kalkvel, mille pikad ripsmed värelesid, mille vaade oli sedavõrd paeluv, et Ballimar kohe otsuse langetas. Vägisi ei tahtnud ta seda naist võtta. Ülik ei pidanud vägistama, et naisi saada – kui ta oli vürst, anduvad naised selletagi… Silitanud veel korra tantsijanna ihu pika pilguga, raputas ta pead. Roomlane naeris ja küsis, mis germaanlast oli häirinud ja kas too äkki hoopis poisse ei eelista.
“Aulik dominus – oled lahke kui jumalad,” tõlkis Gnaeus, “kuid isegi orjal on südametunnistus, ta ei saa võtta seda, mida pole ära teeninud; jumaladki põlgaksid sellist meest.”
“Ja näib, et sul on head kombed,” tähendas Aulus Mamilius. Ta võttis vööl rippuvast rahakotist paar-kolm hõbedenaari ning ulatas need orjale, kes raha algul hämmastunult põrnitses, ent siis alandliku kummardusega vastu võttis. “Võta, see on sulle autasuks, barbar,” ütles roomlane, “ja selleks, et su häälepaelad seotud oleksid… Kui kellelegi poetad sõnakese täna öösel toimunu kohta, lasen carnifex’il su keele välja rebida. Kui vaikid, looda minu armulikkusele. Said aru? Gnaeus?”
“Ta mõistis, patroon,” kinnitas comes domesticorum. “Ta pole rumal, Mithra nimel.”
“Hästi, Gnaeus. Vii ta kongi tagasi ja mine puhka. Tahan üksi olla ja pisut mõtiskleda. Kui on midagi, tule. Sinule on tee minu juurde alati lahti. Isise õnnistus olgu sinuga, Gnaeus.”
“Tänan, patroon.” Ja comes domesticorum läks koos barbarist orjaga, kes oli hakanud kahtlema, kas öösel läbielatu mitte uni polnud, käikude pimedatesse sügavustesse ning Aulus Mamilius jäi pehmesse tooli istuma, mõlgutades mõtteid, juues veini ja vaadates idamaiseid tantsijatare. Kandelaabrid ja kuldsed lambid heitsid impluuviumi kogunenud vette hubisevat valgust. Õhus mängles muusika.
Kolmas
Ballimar virgus kergest unest. Äratus oli ebameeldiv; keegi kõlistas läbitungiva pläriseva kõlaga kella ja räme hääl möirgas midagi, millest kimber aru ei saanud. Igaks juhuks ajas Kimbrung end istukile. Ballimar oli kongis koos keskmist kasvu laiaõlgse noormehega, kelle näojooned ja olek reetsid Tuesco95 lapselastest põlvnemist, ent kelle juuksed olid lühikeseks lõigatud ja kes näis olevat uustulnuka vastu vaenulik, sest ei rääkinud temaga ega soovinud vist tegemist teha kellegagi peale iseenda. Ent see germaanlane ei olnud nii suurt kasvu ja nii tugev kui Ballimar ning ei adunud kimber temas ka manaväge ega õilsat päritolu; see oli tavaline tubli noor mees, friling96, ent nähtavasti lapsena orjusse müüdud või üsna hiljuti sõjas vangi langenud, sest kongikaaslane oli üsna noor, vaevalt täisealine – iseend pidas Kimbrung ammugi täismeheks. Kuid Ballimari ei huvitanud konginaaber eriti, sest kui see teda ei seganud, ei puutunud kimber kaaslastki, pidas üksnes teravasti silmas, igaks juhuks. Ning Beanstani pojale läks üpris vähe korda, mida kongikaaslane mõtles või arvas, sest ta ise oli kõrgest, peaaegu jumalikust soost ning eks Wotan olnudki tema esiisa…
Ballimar oli pikka kasvu ja selles väikeses cella’s ei saanud ta end isegi sirgu ajada, sama viga vaevas teistki. Võlvkäiku langeva kuma järgi taipasid germaanlased, et hommik oli käes. Käigu mõlemast otsast kuuldus ärkavate gladiaatorite unist ja pahurat jutuajamist, ilkuvat naeru. Kümmekond sõdurit käisid mööda käiku ning avasid lanista97 käsu peale kongide trelluksi. Ballimar lükkas ukse lahti ja astus kongist välja. Oli lausa nauding end pärast niiskes keldris konutamist korralikult sirutada.
Vanad olijad jälgisid uudishimulikult uustulnukaid ning nende pilkudest ei puudunud vaen. Gladiaatorid olid erandita tugevad, sitked ja musklilised mehed, enamus veel noored ja näha oli, et nad valdasid oskusi, millega inimesi vagaseks teha. Nad olid päevitunud, habe ajamata ja nahk räpane; end pesta ei saanud nad ilmselt kuigi tihti. Ballimar vaatas samuti uurivalt ringi ja leidis, et sellised ründurid olnuks ehteks igale kaaskonnale – julged, tugevad, osavad ja silmavaate
Iidid – Rooma kalendris kuu keskpaik, kas 13. või 15. kuupäev, märtsis 15. kuupäev.
Tuesco – müstiline olend, kellest germaanlased uskusid end põlvnevat.
Friling – vaba inimene, kogukonna täieõiguslik liige.
Lanista – gladiaatorite kaupmees ja omanik; siin aga pigem Aulus Mamiliuse gladiaatoritega tegelev administraator, sest nii nagu keisrid varem oli ka roomlane omanik, aga see ei teinud temast veel lanistat.