Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
väljaõppel. Vabal ajal tavatses Titus Spurius üles tähendada oma oskusi ja juhiseid vehklemises ning seegi oli miski, mis patroonile huvi pakkus ja mille valmimist ta hea rahaga toetas ja andis koguni ühe kirjutajast orja lanista käsutusse. Lanista elu moodustasidki õppused koolis, vehklemiskunsti kirjapanek ja tagasihoidlik eluase patrooni villa urbana’s, mida pidas korras üks nägus orjatar, kelle õlul lasus ka veel lanista aseme soojendamine ja laste eest hoolitsemine, kuid see polnud naisterahvale sunniviisiline koorem.
Uustulnukaid tuli vaadelda, vaadata, milline relvastus olnuks neile sobivam, kuid tuli arvestada ka sellega, milliseid gladiaatoreid parasjagu tarvis oli. Titusele meeldis arutleda ja arvestada, ta oli vehklemiskunsti andunud austaja ning talle ei meeldinud, kui gladiaatoreid mõnikord patrooni lõbuks tapeti, kuid mis teha, gladiaatoreid ei peetud vaid pidamise pärast, nad pidid pakkuma verist meelelahutust…
Lanista terava märguande peale lõpetasid germaanlastest uustulnukad puumõõkadega topiste nüpeldamise ning orjad tõid neile rasked harjutusmõõgad, mis kaalusid hoopis enam kui võitluseks mõeldud vahedad terariistad. Titus Spuriuse õpetaval eeskujul tegid nad raskete mõõkadega võitlusvõtteid ning lanista mõistis, et tegu oli oskuslike vehklejatega, keda võis täiesti kaasata vanemate gladiaatorite harjutustesse. Juba toodi neile ka lihtsad, ent rasked kiivrid, kehakaitsed ja kilbid, mis kinnitati neile kehale. Titus Spuriuse käsu peale lükkas ülevaataja germaanlased toorelt teiste gladiaatorite sekka, kes neid vaenulikult põrnitsesid. Oskuslikumad harjutajad näitasid lanista kästud liigutusi ette ja terve mirmillode või sekuutorite105 hulk tegi käskluste järgi võtte liigutus liigutuse haaval järele. Päike lõõskas gladiaatoritele lagipähe, varustuse raud kuumenes, meeste kehad leemendasid higist ja nende suud kuivasid palavusest. Võitlejad liigutasid end rütmiliselt nagu üks mees ja Ballimar tegi kohusetundlikult kõik liigutused kaasa – sõjakunsti õppimine ei tulnud iialgi kahjuks ning kui roomlased seda sunniviisiliselt jagasid, siis seda parem! Ta oli kõrvuti Bortorichiga, selle hugaga, ning nägi tema oskusi, ent mõistis, et raske varustus ei olnud paslik frangi noormehele, kes oli küll sitke ja tugev, ent kelle kehaehitus ei olnud nii laia kondiga, et kanda raskemat turvist. Seda taipas ka lanista, kes pärast mõningast mõtlemist lasi frangile traakia varustuse anda, ja järelevaataja viis ta teise salkkonna juurde, kus harjutasid sarnaste relvadega mehed. Ballimar täitis küll hoolega kõik lanista ja teiste vehklemisõpetajate korraldused, ent ootas kannatamatult aega, kui gladiaatorid omavahel harjutama pandi, sest alles see oli tema meelest tõeline harjutus ja õppus, mitte tühi harjutusrelvadega vehkimine. Liiv jalge all krudises ning läks varvaste vahele ja hõõrus taldu, kimber aga ei hoolinud sellest, teades sõdalase põhilisimat omadust – mitte välja teha tühistest ebamugavustest, vaid harjutada end ärritavate pisiasjade vastu ükskõikseks. Noormees tajus, kuidas mõõk aeglaselt iga võttega raskemaks muutus, ent ta oli vastupidav ja teadis, et tal jätkus jõudu veel küllaga. Kimbrung polnud kindel, kui kaua ta selliselt harjutanud oli – kord inimkujude peal, kord tühjalt, lihtsalt liigutades võtet õhus oma käe ja mõõgaga.
Ent kui gladiaatorid olid lanista meelest võtted piisavalt üle korranud ja meelde tuletanud, jagunesid gladiaatorid üle hoovi paaridesse. Vehklemisõpetajate käsul võeti sisse nõutud asend kas kaitseks või rünnakuks ja vigu parandati peenikeste bambuskeppide hoopidega vastu valesti asetatud jalga või kehvasti hoitud kätt. Märguande peale algas harjutamine paariliste vahel ja õpetajad, kellest mitmed olid vananevad gladiaatorid, mõni ühe käega, mõni koledasti vigastatud näoga, tegid oma elukutse järgijaile asja selgeks koguni jalahoopide või rusikalöökidega. Ballimarile mõistagi ei meeldinud peks, ent mõistis selle vajalikkust ega teinud suuremat välja, kui peenike kepp plaksatas vastu paljast ihu, sest polnud tark tõrkuda. Tema vastas oli kerges varustuses, õigemini varustuseta retaarius, kes imeosavalt näis käsitsevat tinakuulidega ääristatud võrku ja västrasarnast kolmikharki; kui ta polnuks nii väle ja osav, olnuks ta lihtsalt kaitsetu Ballimari raske mõõga ning suure kehajõu ees, ja kimber imestas, miks selliseid ründureid üldse harjutati, kuid need võisid olla mingi rahva kütid – võrk ja kolmeharuline hang olid küttimiseks või lõbu pärast mõne metsloomaga võitlemiseks hea varustus ning tavatseti pidada kahevõitlusi ka nende relvadega või olid nad träälipüüdjad? Ballimar ei teadnud seda ning tal polnud ka mahti pikemalt juurelda; ta pani tähele, et retaarius tavatses teda meelitada ettevaatamatule liigutusele, ja paaril korral õnnestus “kalamehel” teda peaaegu võrku mässida, ent Ballimar oli sama kiire ja mõõgavõitluses osav ning retaarius muutus ettevaatlikuks, hoidudes secutor’ile liiga lähedale tulemast. Ballimarile meeldis see harjutamine, sest mees mehe vastu taplus oli palju huvitavam kui lihtne võtete läbi liigutamine, ehkki viimanegi oli vehklemise õppimisel asendamatu. Noormees tundis ennast piisavalt teadmaks, et võis olla parim mees selle roomlasest isanda sõdalaste hulgas, kui vaid õppis piisavalt – tugev ta oli, seda teadis Ballimar samuti. Noore barbari silmad käisid vilkalt ringi ja täheldasid paljutki, nähtu pani ta aga hoolega kõrva taha, sest seda läks ühel vürstisoo pärijal kindlasti tarvis.
Harjutused kestsid üha; päike muudkui paistis ja mehed väsisid, nad harjutasid kaua, nappide puhkuste ja väheste joogikordadega, ent Ballimar ei nurisenud – sõjamees ei pidanud raske elu üle kisa tõstma. Õli ja higi olid tema kehal segunenud; noormees oli saanud valusaid vopse raskete harjutusmõõkade, võrgu tinakuulide, puust kolmikhaakide ja muu sarnasega, liiv oli kleepunud tema märgadele liikmetele, kimbri sõrmed väsisid rasket mõõka käes hoides, kuid ta ei andnud alla. Aeg-ajalt vahetas lanista vastaseid, et harjutused ei muutuks üksluiseks, ja Ballimar võis jõudu katsuda kõigi erinevaid sõjariistu kandvate gladiaatoritega. Ballimar ei saanud salata – enamik tema vastastest olid suured ja tugevad noored mehed, väsimatute kopsude ja sitkete liikmetega. Iseäranis võimas oli üks mirmillo, kelle lihaselised käed andsid raskeid hoope, mida tal läbi suure vaeva tõrjuda õnnestus – õnneks oli ta väle kui isailves ja pidevast taganemisest hoolimata suutis Ballimar pareerida kõik torked ja löögid. Mirmillo oli keskmist kasvu väga laiade õlgadega turske mees, tõmmu ja päevitunud, tema lihased olid jämedad nagu köied, kont lai ning kämblad suured ja tugevad. Oli näha, et see mees oli väga kogenud võitleja, tema liigutused olid kiired ja oskuslikud, suur kilp kaitses hästi vasakut külge ja etteasetatud jalga, parem käsi keerutas rasket gallia mõõka. Mirmillo hoobid olid võimsad, üksainus tabamus lahingurelvaga oleks igaühe võitlusvõimetuks muutnud ning Beanstani poeg tajus, et siin üritati teda alla suruda ja kohta kätte näidata, kuid sellel ei tohtinud teps mitte juhtuda lasta. Ballimar ei kavatsenud loobuda oma auväärsest kohast, mille kindlustaksid talle tema oskus sõjariistadega ümberkäimisel ning kõrge päritolu, ja ta tõrjus hoogsalt kõik mirmillo hoobid.
Lanista vaatas tunnustavalt hiiglakasvu barbari jõupingutusi ning lahutas vastased, sest harjutusest oli saamas vihasem jõukatsumine. Titus Spurius oli olnud kaua vehklemisõpetaja ja oskas aru saada, millal oli õige aeg vastased teineteisest eraldada. Ning ehkki mirmillo oli hoogu läinud ja sõimas täiest kõrist kimbrit, ei lasknud lanista end sellest häirida ning kui gladiaator germaani hiiglase poole rasket rusikat raputas, sai gladiaator bambuskepiga vastu nahka ja pidi kuuletuma. Küll põrnitsesid vanad olijad Ballimari vaenulikult, kuid ta ei teinud sellest väljagi ja läks Titus Spuriuse näidatud kohale. Kimber teadis väga hästi, miks gladiaatorid oma viha alla surusid – sakmelisel müüriharjal turritavate raudogade vahel seisid bucellarius’ed, kes igavledes kooliõuel toimuvat harjutust jälgisid, odad ja kilbid käes, päikesekiired turvistikul sätendamas. Õuel toimuv oli sõduritele otsekui peopesal ning gladiaatorid olid relvitud kõige hirmsamate relvade – odade – vastu. Kuid Ballimar adus vanade gladiaatorite tekkivat vihavaenu ega pannud seda imeks – ta oli võistleja, kes ohustas vanade kaaskondlaste või sõjameeste kohta pidulaua ääres, ja oli loomulik, et teda halvasti vastu võeti. Aga Ballimar ei kartnud katsumusi ning teadis, et pidi üksnes vaprasti kõigile vaenlastele vastu astuma ja igale ülbitsejale tema koha kätte näitama. Ballimar teadis, et see ei pidanud tulema kerge – mehed siin olid kogenud sõdalased. Ilmselt oli mirmillo, kes kandis rasket nägu katvat silmaavadega kiivrit, dominus’e orjadest sõdalaste seas tähtis mees, sest keegi ei astunud ligi, et Ballimari nuhelda – järelikult oli mirmillo ta oma võistlejaks arvanud ning see oli siis nähtavasti nii tugev kähmur, et keegi tema teele astuda ei soovinud. Kimber liigutas suurt kilpi käsivarrel ja keerutas
Sekuutor,