Võõramaalane. Reisiromaan novellides. Mare Grau
Читать онлайн книгу.
oli ta alati vaba.
Nad kohtusidki veel mitmel korral samal pargipingil, kuni Piero küsis, kas ta ei tahaks temaga järgmisel õhtul ööklubisse minna. Juhtumisi oli see õhtu Annal vaba – iga esmaspäev oli tal vaba päev, mida ta kasutas Oxford Streetil poodides kolamiseks või mõne muuseumi külastamiseks. Kutse kõlas Anna jaoks päris ahvatlevalt, ta polnudki kunagi varem ööklubis käinud. Nõukogudeaegsed diskoteegid, mida ta kooliajal vahel klassikaaslastega oli külastanud, vist päris sama asi polnud, mõtles ta.
Tantsusaal Piccadilly Circusi lähedal oli rahvast paksult täis – kõik umbes vanuses 16 kuni 30. Rütmikas muusika oli vali, saalis oli hämar, vaid värvilised valgustid heitsid kummastavat valgust tantsijate nägudele. Anna imestuseks tantsisid kõik läbisegi – tüdrukud mitte ainult poistega, vaid ka teiste tüdrukutega, poisid ka omavahel ning mõned lausa omaette. Keegi kedagi tantsima ei kutsunud, vaid igaüks kargas põrandale, millal selleks soov tuli. Piero keerles ühel hetkel Anna ümber ning järgmisel hetkel kadus tantsides teiste sekka. Ta paistis paljusid tantsijaid tundvat, aga ei teinud mingit katset neid Annale tutvustada.
Anna oli veetnud terve tunni end selleks õhtuks ette valmistades. Ta oli pannud jalga teksased, mis proua Fitzpatrick talle oli andnud, ning rohelise džempri, mille oli saanud perenaiselt jõuludeks. Ta tundis end päris hästi, mis riietusse puutub, aga Piero karglemine tantsupõrandal oli ta meelest natuke veider. Kui mõne aja pärast Piero jälle ta ümber oli ja neiut suudelda püüdis, oli Anna isegi ehmunud. Suudlemine iseenesest polnud talle küll midagi uut, oli seda ju varem kodumaalgi ette tulnud, aga see muretu, valju tümpsumisse ja valgusmängu sumbuv elamus, mis ta ümbert haaras ja Piero huulte kujul ta suud otsis, oli ta äkitselt tundmatuseni joovastanud ja ta avastas endas rõõmu, mis oli talle endalegi üllatuseks.
„Come on, let’s go!“ õhutas teda Piero ja vastu puiklemata järgneski Anna talle tänavale, kus nad istusid bussi peale. Anna laskis Pierol end terve tee suudelda. Ta mäletas vaid läbi udu, kuidas nad bussist maha tulid ja kusagile kõndisid, kuni Anna avastas end korraga Piero toast.
Tuba oli väike ja halvasti valgustatud. Nad istusid põgusalt noormehe voodi serval ja jõid punast veini. See pani Anna veelgi rohkem purju, seda enam, et ta polnud keskpäevast saati midagi söönud. Kui Piero nobedad kokaabilise sõrmed neiu lahti riietasid, ei hakanud ta vastu, vaid andus päris hea meelega. Piero keha oli kondine ja läks iga liigutusega järjest higisemaks. Ta tumedad tolknevad juuksed kleepusid Anna näo külge.
„Sa oled hea!“ õhkas Piero. See oli pärast, kui ta oli kondoominartsaka prügikasti visanud. Siis jõid nad veel veini ja jäid teineteise kõrval magama.
Kui Anna võpatades üles ärkas ja kella otsides ehmunult enda ümber vaatas, taipas ta, et kell on kaks öösel. Ta kargas võõrast voodist välja ning hakkas kiiruga riidesse panema. Mida ta küll proua Fitzpatrickule ütleb? Too on kindlasti juba ammu kodus ja muretseb, kus Anna võiks olla. Ta polnud oma kohtumistest Pieroga perenaisele sõnagi lausunud.
Andnud unisele Pierole lubaduse varsti taas kohtuda, hiilis ta majast välja ning sammus kiiresti kodu poole. Proua Fitzpatricku kodu oli ju tema kodu ka? Selle aknad olid pimedad. Annal õnnestus ilma kärata välisuksest sisse hiilida. Proua Fitzpatricku magamistoast kuuldus vaid ühtlast nohinat.
IX
Hommikul oli proua Fitzpatrick enne teda köögis.
„Kus sa olid eile õhtul? Ma muretsesin su pärast.“
„Ma magasin ühe mehega.“ Annal lipsas see suust pooleldi võidukalt, pooleldi endalegi üllatuseks.
„Anna!“ hüüatas proua Fitzpatrick. „Tõesti?“ Ta silmad olid läinud suureks ja ta vahtis Annat mõne hetke vaikides. Siis küsis ta: „Kas sa kasutasid kondoomi?“
„Ta kasutas jah!“
„Sa tead, et alati peab kondoomi kasutama! Tänapäeval on igal pool aids ja muud haigused. Üks mu tuttav näitleja suri mõni aeg tagasi aidsi. Nii et ole ettevaatlik, Anna!“
Anna noogutas – perenaise hoolitsus liigutas teda, ehkki tal oli veidi piinlik sellistest üksikasjadest oma tööandjaga vestelda.
„Tule, ma näitan sulle!“ kutsus proua siis ja avas oma magamistoas ühe kummuti laeka. „Näed, kui vaja on, siis võta siit.“ Ta osutas virnale läikivatele karbikestele, millel ilutsesid stiliseeritud pildid armatsejatest.
„Võta üks karp endaga kaasa, kui järgmine kord välja lähed,“ pani ta Annale veel kord südamele.
Järgmistel päevadel ja nädalatel kohtus Anna Pieroga veel mõned korrad. Nad käisid kas ööklubis või pitsarestoranis. Piero seletas Annale, et Inglismaal saab harva õiget pitsat, ainult Itaalias osatakse seda korralikult teha. Kui Anna jutustas, kuidas ta oli koos perenaisega ühel õhtul pitsa koju tellinud, sai Piero lausa pahaseks ja korrutas: „Ära kunagi telli pitsat koju!“
Umbes kuu aja pärast teatas Piero, et peab ootamatult Itaaliasse sõitma. Üks ta vanatädi olla surnud ja ta peab minema matustele. „Ma helistan sulle, kui tagasi tulen!“ lubas ta.
Läksid päevad ja nädalad, aga Pierost polnud midagi kuulda. Annale oli Piero päris meeldima hakanud, ehkki temaga rääkides sai Anna ise harva midagi vahele öelda; tundus, et Anna elu teda suurt ei huvitanud. Aga ta oli nii elav ja täis lennukaid mõtteid. Nii et Piero kadumine tegi Anna meele õige nukraks.
Seevastu proua Fitzpatrick oli päris õide puhkenud. Ta liikus majas ringi lauldes ja kui ta välja läks, valmistus ta selleks väga hoolikalt ja kaua, lahkudes jäi tast maha raske parfüümihõng. Tagasi tuli ta hilja ning vahel alles vastu hommikut. Ühel hilisõhtul saabus ta kellegi meesterahva saatel. Anna oli siis juba voodis ja perenaise külalist ta ei näinudki, sest nad kadusid kohe proua Fitzpatricku magamistuppa ning kogu öö kostis sealt jutukõminat, voodi naginat ja perenaise oigeid. Anna polnud varem kuulnud kedagi nii valjusti oigamas. See tegi talle natuke nalja ja samas meenutas talle ta enda lõbusaid kohtumisi Pieroga, mis tegi ta meele jälle nukraks.
Hommikuks oli proua Fitzpatricku öine külaline kadunud.
Niisuguseid külastajaid käis Anna perenaise juures järgmiste nädalate jooksul päris mitmeid, aga võib-olla oli see üks ja seesama mees. Anna neid või teda kunagi ei näinud. Kuni äkki see külalistevool lakkas ning majja saabus öösiti taas vaikus. Proua Fitzpatrick muutus uuesti laisaks, ta vedeles voodis peaaegu keskpäevaeineni ning kui tal pärastlõunal filmivõtteid polnud, siis käis ta terve päeva majas ringi pidžaama väel.
„Kuidas sul Pieroga asjad edenevad?“ küsis ta Annalt ühel päeval. „Kas ta armastab sind?“
„Ma pole teda juba tükk aega näinud,“ vastas Anna ausalt. „Paistab, et ta on mu maha jätnud.“
„Tõesti? Mehed on ikka põrsad. Aga tead, ära nuta ta pärast, ta polegi sind väärt ja ükspäev leiad sa kindlasti selle õige mehe.“
See ei lohutanud Annat sugugi, aga ta oli perenaisele tolle osavõtlikkuse pärast siiski tänulik. Rohkem ta Pierost proua Fitzpatrickule rääkida ei tahtnud.
X
Piero oli igaveseks kadunud. Anna võttis lõpuks julguse kokku ja proovis talle ühel päeval helistada, aga kui keegi naisterahvas telefonile vastas ja ütles, et Piero ei tulnudki Itaaliast tagasi, siis kahetses Anna, et oli üldse helistanud. Vähemalt lootus oleks talle võinud jääda. Nüüd kuulus talle paraku lõplik teadmine, et ta on maha jäetud.
Oma vabadel päevadel Anna majast välja minna enam eriti ei viitsinudki. Ta oli ostnud odavalt raamatute väljamüügilt peotäie klassikalisi teoseid – perenaise eksmehele kuulunud raamatud elutoa raamatukapis oli ta juba läbi lugenud – ja neelas neid oma toas isukalt.
Proua Fitzpatrick libises aga tasapisi oma laisast meeleolust tagasi lõbusasse ning hakkas taas õhtuti väljas käima, seekord koos sõbrannadega, kuid mitte igal õhtul. Ta filmiroll olevat otsa saanud ning paari nädala pärast oli oodata ta ilmumist teleekraanidele.
Esimese episoodi vaatasid nad koos. Proua Fitzpatrick valas Annale klaasi veini ning istus