Võõramaalane. Reisiromaan novellides. Mare Grau
Читать онлайн книгу.
ning saabus nüüd oma õe juurde, kes kasvatas üksi teismelist tütart. Anna ei saanud aru, kes on kes, aga proua Fitzpatrick seletas, et see on juba õige vana seriaal, mis jooksnud Inglismaal teleris aastakümneid ning vaatajate jaoks on kõik tegelased vanad tuttavad – peale uute, kes aeg-ajalt kusagilt välja ilmusid ning tihti salapärastel asjaoludel jälle ära kadusid või surma said. Nende hulka kuulus niisiis ka proua Fitzpatrick.
Neljanda episoodi ajal polnud proua Fitzpatrickut kodus ning Anna otsustas seda üksi vaadata, sest oli seriaaliga juba harjunud ja tahtis näha, mis edasi saab. Proua Fitzpatricku tegelase õetütar oli olnud eelnevate episoodide ajal armunud ühte noorde motokullerisse, kelle nahktagi ja must läikiv kiiver olid õetütre tõsiselt ära võlunud. Aga oh õnnetust! Neljandas episoodis jättis säravkiiver noorukese kangelanna maha. Viimane oli nii õnnetu, et nuttis tädi õla najal, kes juhtus kodus olema sel ajal, kui õetütar telefonitsi hüljati.
„Ta jättis su tõesti maha? Mehed on ikka põrsad. Aga tead, ära nuta ta pärast, ta polegi sind väärt ja ükspäev leiad sa kindlasti selle õige mehe.“
Ta ütles seda peaaegu samal toonil, millega ta oli öelnud täpselt samad sõnad Annale mõned nädalad tagasi!
Anna pani teleri plõksti kinni. Mis ometi sündis? Kas ta elas ikka oma elu või elas ta seebiooperis? Kas proua Fitzpatrick oli ikka ehtne? Kas Piero oli ehtne? Kas London polnud üks suur filmistuudio?
Ta läks kööki ja valas endale klaasi veini. Kui ta oli selle pisikeste sõõmude haaval ära joonud, oli ta otsustanud, mida teha.
„Ma ütlen oma koha üles! Ma lahkun nädala pärast!“ teatas ta peaaegu võidukalt järgmisel hommikul proua Fitzpatrickule hommikueinet viies.
„Kusagile sa ei lähe!“ hüüatas proua Fitzpatrick end järsu liigutusega voodis istukile ajades.
„Jah, ma olen otsustanud,“ jäi Anna endale kindlaks.
„Ja kuhu sa siis lähed? Kas sa tead, kui kallis on elu Londonis? Ainuüksi bedsit6 maksab vähemalt 50 naela nädalas. Ja mis tööd sa tegema hakkad?“
„Ma midagi ikka leian. Sa oled mind nii hästi välja õpetanud, kusagil hotellis toateenijaks kindlasti saan. Seni aga elan säästudest.“
„Mõtle hästi järele, mis sa teed. Ma ei taha, et sa tänavarentslis lõpetaksid. Oled kena tüdruk.“
„Tänan väga, aga ma olen otsustanud. Sa annad mulle soovituskirja, eks ju?“
„Jah, loomulikult! Mis siis ikka, sul on julgust. Mine siis, usun, et sa saad hakkama kah,“ andis ta lõpuks järele.
Nädala pärast oligi Anna läinud. Et alustada uuesti.
„Madame Bovaryst“ on siiski kasu ehk mis juhtus hotellis
I
Thierry ärkas keset ööd. Ta oli üldse kerge unega, aga seekord vaevas teda janu. Ta ajas end oma kortsus linadega poissmehevoodist üles ja suundus pimedas laua juurde, mis polnud kuigi kaugel. Seal oli tal alati paar Eviani veepudelit varuks. Ta ei pannud tuld põlema – pilve tagant ilmunud kuu valgustas tuba läbi viledate kardinate piisavalt.
Thierry täitis hämaruses veeklaasi ning istus laua kõrval olevale toolile.
Ta tuba oli tilluke, nii et polnud ime, et ta tundis selle geograafiat ka pimedas. Voodi, laud, kaks tooli, riidekapp – kõik odavad mööbliesemed, mis majaomanik oli raatsinud sinna muretseda. Nurgas kraanikauss ja selle kõrval väike kahe rõngaga elektripliit. Vannituba ja tualett olid koridoris korrus kõrgemal ning neid tuli jagada maja teiste tubade üürnikega. Kokku oli selles kolmekorruselises vanas majas üheksa taolist tuba nagu tema oma. Thierry meelest oli tal vedanud, et sai selle odavalt – ta maksis üüri tunduvalt vähem kui paljud teised Londoni üürnikud samalaadsete tubade eest. Majaomanik oli tegelikult täitsa hea inimene – ei visanud Thierryd välja ka siis, kui ta poolteise aasta eest mitu kuud tööta oli ega jaksanud seda natukestki üüri maksta.
Ajad olid poolteise aasta eest olnud väga halvad. Käimas oli Lahesõda, mis pidi iraaklased välja lööma Kuveidist, kuhu nad olid tunginud. See tähendas seda, et inimesed üle maailma istusid kodus ega reisinud ringi, mõeldes rohkem oma turvalisusele kui rännukihu rahuldamisele. Hotellid Londonis vallandasid personali, sest polnud, keda teenindada. Thierry, kes oli just äsja ühes luksushotellis baarmeniks saanud, kaotas töökoha, kuna oli viimane, kes oli sinna palgatud. Personalijuht oli kutsunud ta oma kabinetti ja ütelnud: „Meil ei ole midagi teie vastu. Vastupidi, te olete tubli baarmen, aga hotell ei saa endale kahjuks praegusel raskel ajal nii palju personali lubada. Teie tulite viimasena ja reegel on kahjuks selline, et kes viimasena tuli, see esimesena välja. Aitäh teie tööpanuse eest! Lõpparve saadame teile panka.“
Kunagi varem polnud keegi Thierryd niimoodi vallandanud. Ikka oli ta ise ära tulnud, kui miski ei meeldinud või kui ta lootis vaheldust. Kuigi personalijuht oli rõhutanud, et temaga oldi väga rahul, jättis see talle ikkagi halva maitse suhu, nagu oleks teda alusetult süüdistatud mingis pahateos.
Praeguseks oli aga olukord tunduvalt paranenud. Iraaklased olid ammu Kuveidist välja löödud ja inimesed, eriti ameeriklased, taas reisima hakanud ning Thierry vahepeal ühes teises luksushotellis ülemkelneriks tõusnud. Kui hotellil läks hästi ja olid hea töötaja koos vastavate omadustega ning püsisid seal piisavalt kaua, siis võisid kaunis kiiret karjääri teha, nagu ta oli avastanud. Esiteks, enamik inimesi ei jäänud hotelli tööle kuigi kauaks – Thierry alluvuses töötas mitmeid tudengeid, maailmarändureid ja põgenikke igast ilmakaarest, kes otsisid vaid ajutist rahateenimisvõimalust. Suur osa neist ei olnud hotellitööst vaimustuses. Thierry pani seda imeks: seal, kust tema tuli, Prantsusmaal, peeti hotellitööst lugu ja hinnati seda kui tõelist ametit, mida tuli kaua õppida. Selleks ta Inglismaale oli tulnudki – mõned aastad varem, et inglise keelt õppida ja kelneriametis edasi jõuda. Inglismaal aga koges ta, et kelneriametit ei peetudki nagu tõsiseks ametiks ning inglased ise selle tööga oma käsi eriti ei määrinud. See jäeti enamasti võõramaalaste hooleks.
Thierry pani veeklaasi lauale ja läks voodisse tagasi. Hommikul tuli vara ärgata.
II
„Great Victoria Hall“ – luksushotell, kus Thierry töötas – asus Piccadilly läheduses. Pimlico linnaosast, kus ta elas, polnud sinna kuigi pikk maa minna. Hommikul vara olid metroorongid pooltühjad, tänavad olid veel pärast pühkijate äsjast koristamist puhtad ning liiklus polnud veel täistuure peale võtnud. Sügishommikuses karguses lõhnas London värskuse järele.
Hotell laiutas kitsa kõrvaltänava ääres majesteetlikult, uhkeldades oma lippude ja kiiskavate trepikäsipuudega. Aga see oli klientide sissekäik. Hotellitöötajad pidid sisenema väikesest külguksest keldritasandil – rahakate külastajate silma alt eemal.
Mulgustanud tööaja arvestuskaardi selleks ette nähtud masinas ning jõudnud riietusruumi, ei kohanud Thierry oma teel ühtegi hingelist. Talle meeldis saabuda varakult, kui töötas veel öine vahetus ning uus polnud veel kohale jõudnud.
Ta ajas oma kapikesest selga vesti ja musta kuue, äigas pabertaskurätikuga üle kinganinade, et need veidigi läigiksid, kammis peegli ees juukseid ning, koukinud kuuetaskust rullikeeratud halli lipsu, sättis ta selle kaela. Seejärel sõitis ta personaliliftiga kuuendale korrusele, kus asus kelnerite kontor.
„Aa, tere, prantslane!“ tervitas teda öise vahetuse juhataja, kes ise oli pärit Itaaliast. „Sa jäid paljustki ilma. Number 203 hoidis meid peaaegu terve öö üleval.“
Toas number 203 peatus üks rikas Ameerika ärimees oma armukesega. Üldiselt kelneritel ameeriklaste vastu midagi ei olnud – nad andsid alati rohkesti jootraha ja nendega juhtus sageli midagi, mis pani hotellitöötajate oskused proovile.
Luigi oli uudistest pakatamas ning ta jutt tuli nagu kuulipildujast. Thierry sai kõigepealt
Möbleeritud tuba üürimajas – üks odavamaid majutusvõimalusi Inglismaal.