Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone
Читать онлайн книгу.
mehele silma. “Hea küll, ma ei reeda sind, ma ei mõista su üle kohut, ma ei taha mitte midagi muud kui sind, ütleme, semulikult mõista!” Midagi sellist lootis ta oma põgusa naeruse silmaviskega öelda, aga kas ka omaette korraks norsatav mees seda nii mõistis, ei tea.
See nurgapealsest hamburgeriputkast välja koperdav – tõesti ebamugav lävepakk – naine olen mina. Lennanud äsja planeedi teise otsa, olen ma justkui osa oma identiteedist kaotanud, ootan seda tagasi, aga senikaua tahaksin endast mõelda kui “see võõras valge naine, kes ei kuulu siia ilma ega saa aru, miks on asjad nii, nagu nad on”. Võibolla aitab ka see kõrvalpilk võtta ette ajamasinarännu, milleks ma valmistun. Varsti olen ma tagasi kohas, kust me stardime.
Tütardega kerjusnaine tõstab tänulikkuse märgiks käed. Olen otsustanud hiljem kahetseda pigem palju kui vähe andmist.
Öisest õhust hõngub tolerantsust: tubakat, jasmiinivanikuid, kõrvetatud maisi, krevette, pannkooke… Siin tänaval müüakse kõike. See ema müüs näiteks enda kui lapsevanema au, kerjates söögiraha. Kas mina tõesti ostsin toimunud tehinguga endale au juurde? Kahtlane. Aga äkki ostsingi?
Jälle mõtlen ma neist meestest, kes siin justkui ostavad enda kasutusse neid ilusaid tütarlapselikke kehasid. Aga tegelikult ostavad nad siis… mida? Sama eneseväärikust, mida tüdrukud müüvad?
Või annavad mõlemad pooled seda säherduste tehingutega käest ära?
Ma saan aru, et ei taipa inimkehaga kauplemise mehhanismidest ikka veel eriti mitte midagi. Pean rohkem pingutama.
Võibolla ostavad nad võimu?
Mees ihkab ju võimu naise üle? Ja seda võimu ta siin täitsa odavalt saabki.
Mõni saab seda võimu tasuta. Näiteks temal seal saarel oli kunagi mu üle täielik võim. Enne, kui ma end sellest vabaks suutsin rebida.
Aga mida mina selles tehingus vastu sain?
Kõnnin läbi käratseva öötänava ja tunnen, kuidas küündimatus ja teadmatus ängistavad. Koban nagu pimeduses, kuni lõpuks satun millegi otsa, mis liigutab… Ma tean. Ma mäletan küll, mida ma sain ja mida vajasin: pisikestes intensiivsetes kogustes lähedust. Seda tunnet, et keegi hoolib, isegi kui olen halba teinud ja kardan, et ei vääri hoolimist.
Võibolla on see ka siin tänavail sageli esinev valuuta, sest kõigis neis kehades on ju hinged sees.
“Miks on mehed truudusetud?” küsin ma oma mehe käest, kui tänavalt tagasi hotellituppa jõuan. Sosistame kahekesi pimedas toas suure akna all suurlinnatulede valgel, lapsed magavad samasugust õndsat und nagu kerjustüdrukud 26 korrust allpool.
“Miks on mehed…? Grupimõtlemine,” sosistab Justin pärast pausi. “Ma ise ka enne vaatasin tänaval ja mõtlesin, miks… Kui teised teevad, siis ei sobi ju maha jääda. Mehed tavaliselt mõtlevad nii.”
“Jah, sul võib õigus olla. Kunagi pärast meie saarel veedetud nädalaid läksid enam-vähem kõik mehed linna jõudes prostituutide juurde – vähemalt seda nad rääkisid!”
“Tõsiselt või?!” Millegipärast see ehmatab mu meest. “Ja rääkisid naiskolleegidele ka? Minu naiskolleegid oleks neil selle eest silmad peast kratsinud, nemad on feministid. Nad ei tahaks selliseid asju kuulda.”
“Poisid olid purjus… See oli toona tavaline seisund, saarel tööd tehes samamoodi. Võibolla nad ärplesid niisama, mina ju ei tea.”
Me vaatame alla, öös virvendavate linnatulede peale. Kas tema ise on kunagi käinud…? Ma ei taha vastust teada, olgu see siis üht- või teistpidi, ja ma loodan, et see ei tule jutuks.
Võibolla ta aimab seda, igatahes ei räägi ta endast. “Mu parim sõber jutustas, mismoodi tema onu viis ta stripiklubisse ja edasi ühe korraliku kaitstud prostituudi juurde. Filipiinlaste värk! Minu isa või onu igatahes nii ei teinud, aga filipiinod, vaat, neile on see meestevahelise sõpruse ja suureks saamise sümbol. Naised lähevad koos pediküüri, mehed lähevad koos prostide juurde. Pärast oli mu sõber selle üle väga uhke, kuulutas kogu klassile, et ta on nüüd meeste klanni vastu võetud.”
Ma vaatan all-linna. See lugu vist ei aidanud mind edasi mu kunagise ristsõna lahendamisel. Klanni kuuluda? Uhkustada? Meie lugu seal saarel, see oli saladus, mida me mõlemad paaniliselt hoidma pidime.
“Vietnami sõda oli põhjus, miks siin kandis nii hulluks prostitutsiooniks läks,” räägib Justin edasi. “Meestel olid ju vajadused! Paljud Ameerika sõdurid lendasid siia puhkuse ajaks, ja enne kojusaamist…”
Jälle ujub saar hetkeks mu mõtetest läbi. Meiegi olime nagu omamoodi jabur sõjaväeosa seal saarel, oma reeglite ja rutiinidega, ainult et me leidsime oma vajaduste rahuldamiseks partnerid eneste hulgast. Küllap oli neid troopikaöö varjus toimuvaid salasuhteid palju.
Ta räägib veel pikalt. Abieluvälise seksi teema, nagu näha, erutab mu abikaasat väga. Järsku ta vist tajub ära, et mina pole enam ammu kohal.
“Mis tunne sul on sinna tagasi minna?” küsib ta.
Mis tunne on? Kuni me seda teineteiselt küsime, ei ole asjad meie vahel ju kuigi hullud. Hoolimata sellest, et me tülitseme ja kraakleme ja jookseme ära, jättes teise üksinda keset ostukeskuserägastikku, nagu näiteks eile juhtus… Olin võõras suurlinnas mingis hiigelsuures labürintjas ostukeskuses koos kahe väikese lapsega ja mul polnud teha muud kui oodata, millal vihaselt minema jooksnud Justin meid uuesti üles leiab. Aga siis küsime “Mis tunne on?” ja saame aru, et me oleme ikkagi koos.
Mõtlen vahel tagasi sellele ajale, kui me Justiniga tuttavaks saime. Kui vähe me teineteisest tegelikult teadsime, millega riskisime, kui otsustasime koos olla. Üles kasvades ja inimesteks arenedes elasime kahes erinevas maailmas, külma sõja erinevatel rindepooltel. Tema läänes, mina idas. Aga siin me nüüd oleme, juhuste rida on toonud meid pilvelõhkuja tippu öise akna ette hoopis kolmandale kontinendile, ja meie ees voodis magavad meie kaks last. Ei ole ühtegi teist tegelikku versiooni tänasest ööst, ainult see, milles me praegu elame. Vähemasti ma üritan seda endale kinnitada.
“Mis tunne… imelik tunne,” vastan ma lõpuks.
“Kuule. Palun vabandust selle eilse tüli pärast.”
“Mina pean vabandust paluma!”
Ta noogutab ja on vait. Asjad peavad ikka väga hästi olema, kui me endiselt nii mõnusalt koos vaikida saame.
“Tead, minul on ka siin väga imelik tunne,” ütleb ta siis. “Sa saad ikka aru, et see lugu, mis peaks olema ammu lõppenud, kerib ikka edasi? Ja see teeb haiget, muidugi teeb, igale mehele teeks.”
“Aga aitäh sulle, et sa olid nõus kaasa tulema.”
“Ma ei tahaks sind üksi sinna tagasi lasta!”
See tema fraas ajab mind sisimas itsitama. Tahaksin, et mu mees oleks seda öelnud liftis, tolle molkuse kuuldes, kes arvas, et mina ei taha oma meest üksi siia lasta.
“Kas sa oled siis isegi saare peale armukade?” küsin ma.
Ta kehitab õlgu. Me mõlemad oleme seisus, kus me ei tea. Aga millegipärast oleme ennast sellesse mängu mässinud, kuigi see – žanrinimetusega reality game – oleks pidanud juba üheksa aastat tagasi lõppema.
Kaks tundi hiljem. Istun unetuna meie hotelli fuajees diivanil ja üritan kirjutada, aga see kukub taas välja jälitustegevusena.
Koridori teisest otsast kostavad sammud. Jah, muidugi, ongi taas üks kuldse minikleidi ning kõrgete kontsadega mustatukaline tüdruk, kes ei julge või siis ei pea vajalikuks minu poole vaadata, seisab mu ees, pilk maas, parfüümipilv ümber, ja ootab tellitud lifti.
See ei olnud niimoodi mõeldud, aga nõnda siin istudes olen ma sõnatu tunnistaja – kes teab, kas taas ühele abielurikkumisele või äkki lihtsalt ühe vaba mehe lõõgastusele. Igatahes kõpsib tüdruk saabunud lifti. Silmad maas. Meie pilgud ei kohtu, ja meie ise ei kohtu ilmselt ka enam kunagi. Mina olen kirjanik, vähemasti ma loodan, et olen, ja tema on tänavatüdruk, vähemalt ma arvan nii.
Ohkan