Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone
Читать онлайн книгу.
jääb, kassett käes, mind silmitsema.
“Me maksaks tema eest muidugi ise,” lisan ma, kui näen, et ta ikka mõtleb.
“Millega su mees tegeleb?”
“Kah ajakirjanik.”
“Mhmh. Ma peaks seda peakorterilt uurima. Kas ajakirjanikud on lubatud…” venitab ta kahtlusega.
“Mina olen ka ajakirjanik!”
“Nojah, aga sina kirjutadki vaikimisleppele alla.”
“Tehke siis temale ka samasugune? Ise sa rääkisid, et mõnel teisel on ka olnud abikaasa kaasas.”
“Jah, nii mulle räägiti. Aga ma ei tea, kas see, mis on lubatud näiteks rootslasele või norrakale, on sama lihtsalt tehtav ka Balti tiimile…”
See lause jääb õhku värelema ja paneb korraks mõtlema teemadele, mis varsti ees seisavad. Ah soo, et me oleme alama liigi võtterühm seal kusagil maalilisel saarel, Skandinaavia teletegijate keskel…?
Ma ei tea, mida öelda. Vaataks parem edasi neid imelisi saatekatkendeid, hoogsa ja ürgse muusikaga, sillerdava merega, kaardus palmipuudega, trimmis päevitunud kehadega keset lõhnavat ja värvilist välismaad… Teleekraanilt pulseerib meie poole pinget ja seksuaalsust.
“Miks sa ei öelnud, et su mees kõmulehes töötab?”
“Sa ei küsinud.” Lasen nädalataguse kohtumise üksikasju silme eest läbi ja tunnen end nagu petmisega vahele jäänud laps, kuigi ma pole ju midagi valesti teinud. Ma lihtsalt ei tea selle mängu reegleid.
“Igatahes, me uurisime nüüd ta tausta…” Ivari suus kõlab see nagu tõeline detektiivitöö. Ta edasine sõnum on parajalt hämar ja parajalt terav: “Me oleme jõudnud seisukohale, et isegi kui te maksaks kõik kinni – kõmulehe töötajat majutada saarel pikaks ajaks… see oleks produktsioonile liiga riskantne. Saad aru, me paneme inimesed saarele ja me ei tea, mis seal juhtuma hakkab. Igasuguseid skandaalseid asju võib ette tulla! Ja me peame hoidma asjad saladuses kuni selleni, kui saade lõpuks pool aastat hiljem eetrisse jõuab. Tähendab, me hakkame meediasse asju lekitama küll, aga see protsess on meie endi kontrolli all, me ei saa juhuslikke lekkeid lubada. Kas sa saad aru, et sa pead olema… äärmiselt diskreetne, kui oma abikaasale infot jagad?”
See suhtumine ärritab mind, justkui oleks ma enda ja Tomi elukutse tõttu juba eos süüdi milleski, mida pole ju juhtunudki. “Ma kordan, mina olen ju ka ajakirjanik!” ütlen jonnakalt.
“Jah, aga teistmoodi: sa oled oma,” vastab ta rõhuga. “Sa oled teleinimene. Ja okei, naisteajakirjades…”
“Muide, ma tulin just ajakirjadest töölt ära, andsin eile lahkumisavalduse. Nüüd ma olengi ainult telega seotud.”
“Mm!” Ivar ümiseb tunnustavalt. “Väga hea!”
“Ühesõnaga, ohutu.”
“Võib küll nii öelda. Ja ma arvan, et sa saad neist piiridest aru. Sa tohid meediale rääkida ainult seda, mida mina luban.”
Meie pilgud ristuvad. Istume Ivariga tema kontoris, ma peaksin tegelikult hakkama tööle nende tohutute kirjahunnikutega, mis on telereklaami peale saabunud. Aga selle asemel toimub meie vahel mingi… võimuvõitlus, allutamine? Ta on mind endale tööle saanud, ja ta ei taha minu kõrvale mitte kedagi, ei kedagi segavat ega ohtlikku. Nii saan mina sellest aru. See ärritab, aga mingil kummalisel moel ka meeldib mulle.
“Tead,” lõhun siis pausi. “Sel kõigel pole nagunii tähtsust. Tom otsustas eile õhtul, et ta ei tule kaasa.”
“Jah?” Ta hakkab naerma. “Ma tegelikult tahtsin öelda, et ta võib tulla, aga tulgu päris lõpus, tulgu Singapuri, minge reisige mujal Aasias, kui sul saade tehtud on, ma saan su tagasilennu aega lükata kuhu tahes, ikka produktsiooni kulul. Saad aru, lihtsalt sinna meie saarele ei ole ta oodatud. Ma arvan, et kui sa juba ise selle asja sees oled, saad sa ise ka aru, et niimoodi on parem. Suur osa meie tööst on saladuse hoidmine ja me lihtsalt ei olnud arvestanud, et sa oled abielus, noh ütleme otse, juhtiva kõmulehe reporteriga!”
“Tahate mind siis üldse enam või?”
“Jaa, tahame, ära nüüd hakka lollitama!” Ta keerab pilgu lauale. “Oled sa välja mõelnud strateegia, mismoodi sa siit leiad üles need, keda kohale kutsuda?”
Jah, casting ehk tulevaste Robinsonide otsing on ülejärgmisel nädalal: mitu päeva järjest, pool tundi inimene: niisuguses rütmis plaanib meie komisjon nendega kohtuda ja peilida välja, kes on need neli õnnelikku eestlast, kes pääsevad lõunamere saarele nälgima.
Ivar on esimeste päevade jooksul saabunud kirju hasartselt ise avanud ja juba mõne põneva välimusega tüdruku kõrvale pannud – “Valitud inimesed peavad telegeensed olema!” –, aga kirju on aina juurde tulnud ja nii on ta otsustanud alates tänasest kogu selle tööosa minule delegeerida. Laud on täis avamata ümbrikuid: sadu, tuhandeid? Täpselt nagu Ivar ennustas. Kokku lugenud pole neid keegi.
“Ma avan kõigepealt ümbrikuid ja vaatan pilte,” teatan ma ja tunnen, kuidas reipuse laine minust üle käib. Mulle ju meeldivad uued asjad. “Edasi – neile, kes selle nii-öelda välimuse vooru läbivad ja kellel on ka tekstis mingisugune huvitav kiiks, hakkan siis helistama… Karismat otsima. Diktsioon peab inimesel ka hea olema, eks?” Ivar noogutab ja vaatab mind äraootavalt. Mõtlen, mida lisada, ja kohman siis ausalt: “Ma arvan, et ma tunnen lihtsalt sisetundega ära, keda tasub kohale kutsuda ja keda mitte. Rohkem ma hetkel seda asja analüüsida ei oska.”
“Minul on sulle pakkuda lähenemine!” Ivari silmades särab fanatism, seesama säde, mis meid ühendab. “Mul on mingid stseenid peas läbi mängitud – mis saates juhtuda võiks – ja ma kujutan ette, mis tüüpe me otsime.”
“Mis tüüpe me siis otsime?” Olen juba aru saanud, et Ivariga ei tasu mul endal siis targutada, kui tema ise rääkida tahab. Pealegi, ta huvitab mind, ta jutt huvitab mind.
“Esimene eeldus on see, et meile on vaja saatesse intriigi, eks. Konflikti. Aga meile kuluks ära ka armumine!” Ivar naerab ja jätkab, paberit otsides. “Nii, kirjutame üles, mida me otsime. Ühesõnaga, kui veidi liialdada, siis seksi ja vägivalda. Ja need inimesed on materjal, kes meile selle seksi ja vägivalla tekitama peaks. Absoluutselt iga valitud inimene peaks olema keskmisest konfliktsem. Ja teiseks peaksime vaatama, mis väärtushinnanguid nad esindavad. Kus on see pinnas, millest nende seks ja vägivald kasvama hakkaks? Kui sa leiad homo, siis peaks olema tema vastandiks homovihkaja. Ja nii edasi.”
“Ühesõnaga, on vaja leida inimesed, kes omavahel tülli läheksid?”
“Või armuksid. Või algul üht ja siis teist!”
Me arutleme selle üle veel mõnda aega ja joonistamegi üles tüüpe, ühtegi uut ümbrikut avamata. Paberil sünnivad seksikas ja materialistlik blondiin ning pikajuukseline ilus hipimees, või siis näiteks mootorrattur, midagi sellist vaba ja romantilist, kes asjade maailmast suurt lugu ei pea. Nende vastu joonistame range sõjaväelase, kes hipisid ei salli. Kelle blondiin valib? Kas vabahinge või sõjaväelase? Aga kas blondiinil ka rivaali on? See võiks olla keegi soe, müstiline, eksootiline, metsapoolne, ürgne ja samuti mittematerialistlik… Kumma siis hipimees valiks? Kumma sõjaväelane valiks?..
Siis hakkan ma ümbrikuid avama, inimesi hunnikutesse tõstma. Lähipäevil pean alustama helistamisega, et esimese vooru läbinute seksikust, konfliktsust ja diktsiooni veel paremini hinnata.
Õhtul koju jõudes panen salamärkmikusse kirja ühe küsimuse. Sinna saavad kirja ainult väga tähtsad küsimused – kunagi, kui mul elus palju aega on, tahaksin ma otsida vastuseid ja kirjutada nendel teemadel raamatuid.
“Mis tunne on olla jumal?” kirjutan ma. “Kas jumal on vahel väsinud? Kas jumal peab valima? Sest jumal ei saa kõiki õnnelikuks teha, ühe õnn võib ju olla teise õnnetus.” Pärast tuhandete paradiisikandidaatide seas tuhnimist olen ma sellele teemale oma tundemaailmas mingi uue dimensiooni saanud.
“Mismoodi sa seal neid siis valid?” hakkab