Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone
Читать онлайн книгу.
kellega end samastada. Ta võib olla abielus. Peaasi, et ta näeks välja kobe ja oleks selline hea jutuga: keegi, kes aitaks siis teiste tegelaste suhteid kommenteerida.”
“Ja konfliktne?”
“Kindlasti konfliktne!”
“Hea küll.” Kohe satubki näppu kaks vanemat naist, kel mõlemal huvitavad ja telegeensed näod. Üks neist saab mult kohe hüüdnime Nõid: esoteeriliste kalduvustega, astroloog-bioenergeetik, mustade juuste ja läbitungiva pilguga, kolm korda abielus olnud ja nüüd lahutatud. Teine on laia naeratuse ja ümara näoga, merefänn ja kaluri tütar, kes ütleb julge joonega, et kasvatab kodus meest ja poegi. Tõstan mõlemad naised pikemalt mõtlemata “jah”-hunnikusse.
Ja siis ma helistan. “Tere, mina siin, lõunamere Robinsonide saatest…”
Ümbrikud saavad uusi märkuseid.
“Äärmiselt jutukas. Räägib surnuks.”
“Ilus tüdruk, aga igav. Ja kehv diktsioon, jääb ära.”
“Rahutu, adrenaliininarkomaan ja psühhopaat, vist hea?”
“Suur enesekiitja. Pigem hea, aga väga väsitav.”
“Kriitiline kuju, arvustab meie reegleid!”
“Missivalimistel osalenud, aga rääkida ei oska.”
Inimhingede üle otsustavate telefonikõnede käigus läheb mul hääl ära. Ma pole harjunud päevas kaheksa tundi rääkima. Inimeste konfliktsust on ühe põgusa viisaka telefonikõne jooksul väga keeruline ära arvata, aga ma vähemasti hoiatan neid alati, et neil ei ole vaja mulle meeldida ning õigeid ja valesid vastuseid ei ole.
“Me otsime isiksusi,” ütlen ma neile märksõna, mis võiks neile kõigile toeks olla, ja on minulegi. Ma ei tee ju midagi halba, ma otsin isiksusi, kellele anname võimaluse kuulsaks ja rikkaks saada!
Tasapisi tekib üks väiksem kuhi, sinna mahub vaid 50 ümbrikut: inimesed, kellega me peagi silmast silma kohtume. See on paras õnnemäng, sest kõiki “jah”-kuhja ümbrikuid ei jõua ma oma pingutustest hoolimata läbi helistada, plaanin ikka need radiaatori taha libisenud ka välja koukida, aga juba ongi 50 täis.
Soe vihm viib viimase lume paari järgmise päevaga.
Kõnnin läbi lompide casting’ule, inimestega silmast silma kohtuma. “Otsime komplekti, kes omavahel konflikti läheks!” Ja: “Otsime julgeid ja seksikaid.” Need sõnad on mulle tänasel päeval teetähiseks.
Istume vanalinnas, õdusa teatrimaja proovisaalis, ja meie ette tuleb iga natukese aja tagant uus soovija.
“Kas sa oleksid nõus kaamerate ees ilma rinnahoidjata päevitama?” Selle küsimuseni oleme jõudnud koostöös Ivariga: piisavalt konkreetne, intrigeeriv ja edasiviiv. Küsimus paneb enamiku tüdrukuid korraks kohmetuma. Mis on õige vastus? Nii näikse nad endalt paaniliselt küsivat. Hah. Õige vastus võib olla “jaa”, aga sama hästi võib õige vastus olla ka “ei”, kui see on esitatud konfliktsel viisil – nii, et saame kindlaks teha, kas see neiu on võimeline mõnusalt närvi minema ja enda põhimõtete eest seisma.
Mõtlen, mida ma ise vastaksin. Kas mina oleksin nõus kaamerate ees paljalt päevitama? See polegi tähtis, minul on siin teine roll.
Samas rollis esitan tüdrukutele teise küsimuse: “Kas sa tahaksid siin meie ees tantsida?” Kui tantsib, on hästi, kui keeldub stiilselt või hakkab kauplema, siis jälgime, mismoodi ta seda teeb. Tunnen hetketi hämuselt häbi, sest meeskandidaatidele me ju sellist palvet ei esita, järelikult on tegu ebaõiglase seksismiga. Aga mis siis. Ise nad ennast üles andsid, et me neid valiksime, ja mina pean siin lihtsalt tegema oma tööd, ametis, kuhu omakorda on mind valitud.
Mehed paneme aga hoopis laulma. Miks laulma? “Kuidagi tuleb ju testida, mismoodi nad reageerivad,” ütleb Ivar, ja ma jään nõusse. Kes muutub liiga kohmetuks, see ei sobi. Plussi saab kirja see, kes ronib tooli otsa ja laulab, olgu siis õige viisiga või mitte.
Olen möödunud valikunädalaga tuimaks muutunud, aga mõne saaliuksest sisse kõndijaga tekib ikkagi kontakt, mis südames midagi liikuma paneb.
“Miks sa otsustasid kandideerida?”
“Ma ütlen täitsa ausalt: mul on kodus pooleaastane tütar ja ma olen nii väsinud, et tahaks põgeneda üksikule saarele!” Nii vastab punutud pruuni patsiga noor naine oma siniseid silmi otse minule kinnitades. Ta ei ole seksikas blondiin, aga tema siirus ja kaugel külakolkas elamine võlusid mind, kui telefonis rääkisime, lisaks skandaalihõnguline fakt, et ta tahaks nii väikese lapse kõrvalt minema joosta… Võibolla oleks tema see “metsanaine”, seksika blondiini vastand? Täna on ta end pealinna korraldanud, mees jäi beebiga koju. Kas ta hakkaks saarel last igatsema ja sellest saaks meile vajalik intriig? Ta on ilus, kas ta võiks kedagi ära võluda? Ta tundub ka lahtise südamega, kas ta võiks ise kellessegi armuda?..
Ma vaatan suurte silmade ja paksu palmikuga noort naist enda ees ja tunnen järsku, et ei. Ma ei taha sulle ja su lapsele haiget teha. Mina hääletan sinu vastu.
Tasapisi olen hakanud aimama, et mäng, mille jaoks me neid inimesi välja valime, pole sugugi nii süütu.
Süda hakkab liikuma ka siis, kui proovisaali astub sisse üks pikajuukseline naeratav noormees. Sina! Just sinu olemegi Ivariga kabinetis üles joonistanud! Nägus vabamehe auraga hipi, kes vaatab otse silmadesse ja kelle pilgu all hakkab mul vist esimest korda nende päevade jooksul tõsiselt piinlik selle pärast, mida ma siin teen.
“Miks sa siin istud ja neid lolle küsimusi esitad?” küsivad ta naerused silmad.
“Kas sa oled ka mõelnud, mida sa teeksid auhinnarahaga?” küsin mina seepeale temalt ühe stampküsimuse oma paberilt.
“Rändaksin! See on ainuke asi, lisaks muusikale, mis mind tõeliselt õnnelikuks suudab teha.”
Ma naeratan ta silmadesse. Jah, Janek, sina oled ainuke inimene kõigist neist intervjueeritavatest, kelle ma kohe ära tundsin. Kirja läheb kolm plussi.
Tagasi kodus, meri kohiseb siinsamas. Suure vee rahurütm on vaja üles leida, sest minu sees tuksub viimasel ajal mingi segane hoog, mille ma kogu selle Robinsoni-valimisega olen endale sisse saanud. Istun kevadises videvikus oma aias, hingan mulla ja mere lõhna, otsin neilt tuge. Näe, tulbid on oma ninad välja pistnud. Mis värvi te tulete? Mullu sügisel ruskavate lehtede vahele sibulaid pistes läks mul kaks paberkotti segi. Lootsin suure kollase põõsa alla panna kollaste tulpide klumbid. Kas läks õnneks või tulevad punased? Sel kevadel ma ise ei näegi seda, sest ma lähen ju ära.
Disainin tulpide asemel seekord inimkoosluseid.
Pole veel selge, kas Tom näeb seda tulbijaotust aias või mitte. Kas ta äkki tuleb Singapuri, kui meie saade tehtud saab? Ta on lubanud mõelda.
Tundub, et iga kord Robinsoni-töölt tulles olen ma temast veel kaugemal kui enne. Meie suhe rebeneb iga päeva lõpuks, neistsamadest salaõmblustest, mida me öösel vaikselt nõelume. Kuni kehad veel teineteist ära tunnevad, ei saa asi olla ju väga hull.
Vastu hommikut tõusen maapinnalt õhku, liigutan käsi ja lendan, aga taevalaotusse ei jõua. Kutsuv taevas on mu kohal, aga selle ees on kogu aeg mingid elektritraadid, mille vahele ma lennata ei julge.
Taas üks varahommik. Heledad pilved. Lehtedelt nõrgub öise saju vett. Tegelikult on ka see meie laiuskraad nii võluv oma alatise muutumise ja kevade pakatamisega, aga midagi pole parata, mina olen oma unistustes juba ammu kaugel troopikas.
Suure valiku nädal on möödas, Robinsoni-saate osalised on meil nüüd selgeks vaieldud, aga tsirkus peab ikka edasi kestma. Pahaaimamatud eelviimasesse vooru pääsenud ei tea, et pooli neist on edasi vaja lihtsalt meediale näitamiseks. Täna ongi suur etendusepäev käes.
Robinsoni-kandidaatidele on selga pandud meie sponsori, suure spordifirma riided, ja nad peavad aja peale kätekõverdusi tegema, fotoaparaatide välkumise ja telekaamera surina saatel. Kujutan ette, mis saaks siis, kui meie, “jumalad”, peaksime ise seal maas higistama. Mulle ei ole jäänud muljet, et Ivar füüsiliselt väga