Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone
Читать онлайн книгу.
teadmine, et üks elu lehekülg on alatiseks läbi. Ma ei tule siia ilmselt mitte kunagi tagasi. Ma ei suhtle enam mitte kunagi nende kümnete inimestega, kes olid mu elu osaks kolme kuu jooksul.
“Miks nii kurb?” naeratas tol päeval Robinson Janek mu kõrval. “Sa ju tahtsid siit ära saada?” Tahtsin küll! Sellest saarest jäigi sisse paine, nagu ma juba tookord Janeki kõrval istudes aimasin, aga ma aimasin ka seda, et saarel juhtunust jätkub ainest paljudeks unistusteks. Võtsin saare ja eriti selle ühe higise toa endaga kaasa teisele poole planeeti, kus ma ise endale enam kodu ei leidnud. Öösiti suutsin unedes ja une-eelsetes uimades sujuvalt libiseda ülimast kahetsusest suurejoonelistesse unistustesse, mis tundusid sama tugevad kui reaalsus.
Jah, tööd saarega on jätkunud kauaks, ja nüüd seisab ees selle töö järgmine etapp.
Kõik tundub samasugune. Vana paadisild, pisikesed bangalo tüüpi majakesed, betoonrajad, mida ääristavad palmid ja džungel mõlemal pool.
Paat on meid sadamasillale sülitanud, seal ootab mees käruga, kes meie koti sinna peale tõstab ja ees minema hakkab.
Saar on kummaline, hiiliv, ootav.
Nagu välja surnud.
Iga samm mööda nagisevat vana sadamasilda saare poole toob selle õõva lähemale. Midagi on justkui valesti?
“Kas siin peale meie veel inimesi on?” hõikan ma ettepoole. Kõrgete põsesarnadega tõmmu mees vaatab selja taha, pea viltu.
“Kas palju inimesi?” otsin ma inglise keeles lihtsaid sõnu, et end selgeks teha. “Turistid? Siin? Saarel?”
Ta nägu valgustab arusaamine. Ja ta raputab laialt naerdes pead. “Teie üksi siin!”
Üksi paradiisisaarel.
Mis seal tegelikult imestada, just täna on see kuupäev, kui siinse kandi vihmarikas madalhooaeg ametlikult lõppeb ja päikeserikas kõrghooaeg algab – 1. märts. Kuu aja pärast jõuab Skandinaavia selleaastane Robinsoni-tööstus siia, uusi hingi läbi töötama, uusi kriise, tülisid, armumisi ja lahkuminekuid tootma. Seniks on produktsioonisaare kuurort avatud suvalistele külalistele, näiteks meile.
“Me oleme täiesti üksi?” kordab mu kõrval kõndiv Justin. “Ma ei suuda seda uskuda, mis kuradi… muinasjuttu sa oled meid toonud?”
Jah, tänapäeva tsivilisatsiooni kontekstis on meid ees ootamas muinasjutt. Mitte lihtsalt nädal soojas. See on nädal aega ilma internetita, mobiiltelefonideta, alkoholita, uudisteta, vaid väheste valitud inimeste seltsis. Robinsonid pidid oma laagris niimoodi vastu pidama nädalate kaupa, vintskemad isegi kaks pikka kuud.
Kõnnin kärumehe järel nagu vanas unustatud unenäos ja märkan, mismoodi füüsiline keskkond on tõepoolest äratamas aina uusi mälupilte. Mõni neist on nii intensiivne, et paneb vist lausa keha võdisema. See võrkpalliväljak, ma olin selle unustanud! Pärast ühte emotsioonirikast ööd, kui tema mind päevavalgel koos teistega võrku mängima kutsus ja siis kõigi kuuldes pahvatas: “Kus sa oled?! Ma pole varem kohanud inimest, kellel läheb meelest ära, et ta on keset mängu.”
Jah, mina olingi see inimene, kes unustas mängu. Ma vaatasin sind teisel pool võrku ja ma küsisin endalt: mis mäng see on, mille keskele ma sattunud olen?
Ma tunnen kehas vajadust saart kuidagi veel intiimsemalt puudutada, sealt võrkpalliväljakust mööda minnes peotäie liiva haarata. Tere, terad, kas te mäletate mind? Miski minust on ju jäänud siia teie sisse maha. Jäljed. Puudutused. Liiv ja vesi, mis mind katsusid. See saar peaks siiani olema mind täis, nii nagu mina teda endast välja pole saanud.
Märkan, kui julgelt mu lapsed palmide all jooksevad, ja üks värin läbib mind. Kõik tuleb meelde. “Tagasi!” karjun ma.
Kõrval kõndiv Justin võpatab mu poole: “Mis sul on?”
Nad ei tea, neil ei ole ju veel kogemust. Seda hirmuvärinat jagavad inimesed, kelle lähedal on kookospähkel korra maha põrutanud. Ja kui siis edaspidi kuulda üleval palmilehtede vahel sahinat, läbistab neid jälle värin: seesama sahin võib olla alla prantsatav suur vili. Võib ka mitte olla.
Ja kes seda teab, kuhu see raske pähkel prantsatab. Ta võib kukkuda täpselt siia, kus ma kõnnin, aga kui ma jooksma hakkan, võin ma talle täpselt alla joosta. Elu on selline. Pähe kukkuv kookospähkel võib tappa.
Miks nad üldse selle kuurordi niimoodi kookospalmide alla tegid? Mäletan, et küsisin seda ka Ivarilt, kes saarele tulles mulle giidi eest oli. Aga ma ei mäleta, et ta mulle midagi ammendavat oleks vastanud. Lõpuks oli temagi siin ju esimest korda, mõtlen ma nüüd, ta tutvus saarega täpselt samal ajal kui mina. Miks ma temast toona oma peas küll nii suure autoriteedi tegin?
Kõnnime edasi. Ridade kaupa tühju bangaloid, puust tahutud muinasjutumajakesi, kust on puudu tegelased. Ma tean küll, mis pilte siin kuu aja pärast näeb. Siia-sinna palmide vahele – aga mitte alla, ettevaatust, kookospähklid! – tuuakse toolid ja kogunevad blondid khakivärvi lühikestes pükstes inimesed, Robinsoni-võttetiimi vormiriietuses, särgid üles kääritud, nabad paistmas, päevitunud ihud veiklemas, feromoonid lõhnamas… ning käib arutelu “mängu” üle.
Millal hakkas see mäng mu peas reaalsust üle võtma?
Selline oht varitses tegelikult algusest peale. Mu püüd Ivarile meeldida, tema lootusi ja oma kõrget palka õigustada… See ei olnud mulle mäng. See oli töö. See oli isegi rohkem kui töö. See oli isiklik püüdlus. Ja sinna ma uppusingi.
Meie bangalote kompleks ongi siin: Balti ja Norra võttetiimid elasid, sõid, tülitsesid ja armastasid siin, nagu ka “üksikult saarelt” välja hääletatud meie mängude Robinsonid. Just siin toimusid draamad, mis kunagi kaamerasilmadeni ei jõudnud.
Kõnnin suure varjualuse ruumidesse, vaatan sisse avatud ustest, otsin jälgi eelmiste aegade kohta. Tühjus, täielik tühjus. Aga omal ajal vaadati siin igal õhtul ju filmitud materjali läbi ja logiti stseenid ajakoodide kaupa ükshaaval üles – jah, siinsamas tahvlil on mulluste logijate viimased märkmed! Seina sees on vasktorudega riiul – kusagilt kaugelt meenub, et neisse torudesse jäeti meile kelleltki kirju. Lasen käega üle selle seina, justkui aitaks füüsiline puude meelde tuletada. Kes neid kirju jättis? Produtsendid? Sein on jahe ega vasta.
“Millal Robinsonid tulevad?” küsin musta patsiga kohalikult neiult, kes istub asjalikult vastuvõtulaua taga ja üritab jätta muljet, et ta töötab. Kuigi tal on terve bangaloküla peale klientideks vaid meie pere.
Ta vaatab mind üllatunult. “Robinsonid? Kust te teate…?”
“Ma töötasin kunagi siin, palju aastaid tagasi.”
“Aa! Aprillis tulevad. Kuu aja pärast.”
Täpselt. Naeratan ja jään veel silmanurgast seda noort naist jälgima. Ta näojooned ja olek tunduvad tuttavad. On see võimalik, et ta töötas siin ka üheksa aastat tagasi? Kõik need kohalikud näojooned sulavad üheks kokku.
“Mis su nimi on?”
“Muun,” naeratab ta. “Nagu kuu taevas, jäta niimoodi meelde.” Ta kõnnib meie ees mööda pügatud muru, otse ahvatleva vabaõhubasseini äärde. “Siin on teie bangalo!”
Jah, samasuguse lahendusega maja nagu see, mida ma jagasin kunstnik Sigridiga siinsamas lähedal, enne kui ma üksi jäin ja Sigrid minema löödi… Mälestused tulevad: lõhnad, ruumiasetus, isegi kaks akna vahel jooksvat sipelgat tuletavad midagi meelde. Tol õhtul, kui Sigrid oma asju vihaselt kokku loopis, kirus ta ju ka sipelgaid.
Pakime end lahti. Meri kutsub, aeg on meie korralikud islami sadamalinna jaoks sobinud pikad riided maha koorida ja tõmmata selga selle saare turistide univorm.
“Aga kus on minu plätud ja ujumisriided?” küsib Justin.
Ei tea. Mina ei tea. Tema ei tea. Lapsed ei tea. Ilmselt ununesid Singapuris hotellituppa, kus ühe kiire öö veetsime. Või siis sinna suurde kotti, mis jäi Singapuri hotelli pakiruumi ootama meie tagasitulekut nädala pärast.
“Appi, aga siin saarel ei ole ju poodi!” oigab Justin,