Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone
Читать онлайн книгу.
üleüldse, kogu see õhkkond, kuidas me olime inimesed teisele saarele kinni pannud ja manipuleerisime nendega, mul oli sellest paha maitse suus. Jube piinlik on sellele tagasi mõelda! Kuidas ma näiteks tüdrukutelt uurisin, kas nad on nõus kaamera ees alasti olema…”
Justin naerab jälle, lühidalt ja pinevalt. “Kas siis näitasite ekraanilt paljaid tisse?”
Ma ei vasta. Pean mõtlema. Osa saatest on mul kindlasti mälus blokeeritud, pealegi, ma ei vaadanud seda ise eetrist, mitte minutigi võrra.
“Kuule, näita mulle seda maja, kus sa elasid,” palub Justin.
“Ma ei tea… Ma pole veel valmis sinna minema. Äkki homme on paras aeg?” Aga ta ei anna järele. Kõnnin kõige ees. Kahtlused, kas ma üldse mäletan õiget majakest, saavad kohe purustatud. Muidugi mäletan, ja juba ma olen oma pesakonnaga bangalo terrassi vallutanud, näod vastu klaasi surutud.
“Vaadake, siin ma vanasti elasingi,” ütlen ma.
“Kas sa sündisid siin saarel?” küsib Marta täpsustavalt. “Kas sa elasid lapsena siin? Mina arvasin enne, et sa elasid Karksis.”
Itsitame Justiniga. “Ei, ma olin juba üsna suur,” vastan siis. “Peaaegu nagu täiskasvanu või nii.”
“Aa. Hea küll, lähme nüüd edasi!”
“Ei, mul on veel vaja vaadata!” Nagu kaan aknaklaasi küljes, vahin ma ahnelt tuppa. Seal toanurgas nägin esimest korda lahtist sisalikku, hiljem harjusime tema ringijooksmistega ära. Ja minu voodi on ikka siin akna all, täpselt nagu toona. Mäletan, mismoodi ma siin oma toas ööd otsa muusikat kuulasin, temalt saadud kõrvaklapid peas, ta plaatide nukrad sümfooniad verre imbumas. Olin hiilinud siia tagasi tema bangalost, öösel, higisena, lamasin jahedas konditsioneerituule all, ja andsin end muusikale, kordusrežiimis, kuni ärkasin hommikul samasse muusikasse. Plaadid ja mängija andsin talle tagasi alles päris lõpus, kõige viimasel päeval. Ta ei küsinud nende järele mitte kunagi, ma ei tea, miks. See oli veel viimane asi, mis meid sidus. Meie ühine kass oli selleks ajaks juba moslemiperedele üle antud…
Liigutan sõrmi aknaklaasil. Maxime! Ka tema puudutamine oleks nagu käe sees alles. Kehal on mälu. Kõik see oli siinsamas terrassi äärel: meie ahvi terav lõhn, papagoi säutsumine, kassipoeg mu juustest ematissi otsimas ja kaeblikult näugumas…
“Kas teate, et mul oli siin kass,” ütlen Justinile ja lastele.
“Kass!” hüüatab Marta. Ka Justin imestab: “Kass? Kust sa selle veel said?”
“Keegi kinkis. Tähendab, Norra saatejuht kinkis…”
Justin jääb vait ja vahib pingsalt läbi klaasi. “Ja mis temast sai?” küsib ta lõpuks.
“Ei tea, eks ta elas siin edasi, kui me kõik ära läksime…”
“Me peame ta üles otsima!” ütleb Marta otsustavalt. “Ta on sind kindlasti siin oodanud!”
Nad jäid restorani juurde mängima ja punase-mustakirjut valge maniskiga kassi otsima. Minu perekond, minu olevik.
Mina aga kõnnin teise bangaloküla poole. Otsin möödunut, kõnnin justkui nii ruumis kui ka ajas kusagile mujale. Kui siit ikka pääseb läbi?
Keskpäevaks on päike jalutustee juba nii tuliseks kütnud, et paljajalu kõndimine on aina piinarikkam. Aga kui ära harjub, siis on see omamoodi nauditav, kõnnin nagu tulistel sütel ja tekib eufooria sellest, et hakkama saan. Ukerdan kiirelt edasi.
“Ja kus sinu plätud on?” kuulen ma järsku aegade tagant ja mäletan oma ootamatut rõõmu. Ta on mind millegipärast netikohviku ees ootamas.
“Plätusid pole. Ma olen paljajalu.”
“Mina ka. Me oleme sinuga tulel kõndijad, ah? Veidrikud?”
“Kuule, sa tõesti naerad… nagu saatejuht!”
“Hahahaa!” Ta naerab mõnuga, blond pea kuklas, sinistes silmades päike säramas, ja nakatab mindki. Selle naeru ajal tekib meie universum.
…Ongi kõik. Selline mälestus, just siinsamas see juhtus. Ma olen selle kinni püüdnud ja taipan nüüd ühte asja.
Ikkagi mina olin see, kes alustas. Mina ju flirtisin esimesena. Ikkagi mina ise. Sellepärast ma selle mälestuse unustanud olingi.
Aga kui ma nüüd oma tulikuuma betoonrada mööda edasi astun, siis netikohvikuni ma ikka ei jõua.
Kuidas on see võimalik? Proovin uuesti. Nii, siit palmisalust tuleb läbi minna, pärast poeputkat vasakule pöörata, ja seal see ongi. Me istume seal, nõndanimetatud netikohvikus, kus küll kohvi ei pakuta, aga netiühenduses arvuteid küll. Noored ja seksikad teletöötajad on kangestunud ekraanide taha, ühendusse planeedi teise otsaga, kodumaaga. Nende noorte ja seksikate hulgas oleme ka mina ja tema, sel ajaloolisel ammusel päeval, minu kõige esimesel saarepäeval…
Jah. Ainult et seda kohta enam ei ole.
Lihtsalt pole. Ajad on muutunud, noored ja seksikad saabusid edaspidi koos sülearvutitega ja nõudsid wifit, netikohvikut polnud enam vaja, ja ma näen vaimusilmas, mismoodi kõik tolmas, kui see siit maha võeti.
Ja ma näen aega enne seda. Seda kõige esimest korda, kuidas ma astun sinna sisse, ta tõstab pilgu…
Selle saare ilusate ja seksikate seas ilmselt see kõige ilusam ja seksikam. Tal on poolpikad pleekinud juuksed, sinised silmad, terav nina ja säravvalge naeratus. Tätoveering on rihitud täpselt nii, et kui ta käe tõstab ja oma tumeblondi tukka lükkab, paljastub märk tema särgikäise alt muskliliselt käsivarrelt. See käeviibe mõjub nagu lehvitus. Tere, siin ma olen.
“Ma hakkan just lõpetama,” ütleb ta. “Tahad siia tulla?.. Kes sa oled, ma pole sind saarel enne näinud?”
“Balti tiimist, me just eile õhtul jõudsime. Toimetaja.”
“Ahhaa, mina olen Norra tiimist. Saatejuht.”
“Ma ei imesta, sa näed välja nagu saatejuht.”
Nojah, juba kolmas lause temaga oli flirt ja selle eest pean vastust andma mina.
Teise bangaloküla vastuvõtuluuk on samas kohas nagu vanasti, aga lukus. Toona, aastaid tagasi, elas siin taanlaste ja rootslaste kamp, samas kui meie, baltlased, jagasime oma bangaloküla norrakatega.
Mis siis oleks olnud, kui me poleks Alexiga sattunud elama lähestikku ja kui me poleks tookord koos mööda tulist betooni ukerdanud, kaks veidrikku ühisel teel, koduküla poole? Oleks kõik ülejäänugi juhtumata jäänud?
Aga netikohvik oli ju kogu saarel üksainus. Me oleks täpselt samamoodi tuttavaks saanud ka siis, kui me elanuks erinevates külades.
See kõik pidi juhtuma, kui meid juba ühele saarele oli toodud. Ainus võimalus mittejuhtumiseks olnuks see, kui ma poleks kogu sellesse produktsiooni eales sattunud.
Aga kas ma kujutan kuidagiviisi ette, et ma oleksin sellele pakkumisele saanud “ei” öelda? Toona, vettinud veebruaris, kui mult küsiti: “Kas sa tahad tulla tööle paradiisisaarele?”
Võimatu. Ma ei saanud öelda “ei”.
See mõte rahustab mind. Mina ei saanud seda ära hoida. Ma maksin juhtunu eest, aga võibolla niimoodi areng käima peabki. Lõpuks paned sa oma valud ja süüd kõrvale ja lähed lihtsalt edasi, lootes, et nüüd, kümnend hiljem, sa enam niimoodi ei teeks. Aga tookord sa pidid. Sul ei olnud teist valikut.
Jõuan oma jalutuskäigult tagasi koduküla bangalote juurde. Ainult kunstjoa veepladin ja täielik tühjus. Omal ajal üürgas siin õhtuti muusika, alkohol voolas ja rahvas kas visati või hüppas basseini. Niimoodi need päeva jooksul tekkinud pinged pimedas lahendati, ning sellest pidutsemismeeleolust tekkisid aina uued pinged.
Ja kõike siin toimuvat tuli saladuses hoida. Ivar tuletas seda mulle iga paari päeva tagant meelde, sest kogu Balti seltskonnast, võibolla isegi kogu produktsioonisaare paarisajast inimesest olin mina kõige tugevamalt seotud tegeva ajakirjandusega, minu kolleegid, sõbrad ja abikaasa olid tööl meediahoobade juures. “Vaata,