Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone
Читать онлайн книгу.
ja merest, aga mitte midagi sellest, mis mul tegelikult hinge peale kogunema oli hakanud. Sest kõik, mis mu hinge peal, puudutas ühte või teist pidi meie salapärast produktsiooni.
Ja selle saladuse sees elades oli mul kõigi teiste saareelanike ees veel oma saladus – mina öösiti võõras bangalos. Ja selle sees oli ilmselt veel omaette saladus: kui väga ma selle bangalo peremehesse tegelikult kiindunud olin.
Ime siis, et ma nende saladuste keskel vaikselt hulluks minema hakkasin.
Kõige esimene päev
Vastu hommikut ärkan kohutava lärmi peale. Keegi käristab kõrvulukustavalt keset meie bangalot. Natukese aja pärast on kuulda plaginat ja hääl kaob.
Me oleme Sigridiga mõlemad ärganud. Ajan end istuli. “Mis see on?!” sosistan ma.
“Mingi… lind vist oli õues,” ütleb Sigrid uniselt. “Akna taga.”
“Nii valjusti! Päris karm.”
Sigrid ei vasta.
“Mõtle, mis tunne võib olla neil, kes täiesti džunglisse magama pannakse,” ei suuda ma uuesti uinuda ja sosistan ta voodi poole. “Pole neil sääsekreemi, pole seinu, katust, kes tahes võib neile pähe sadada… Kohutav!” Saan isegi aru, et niimoodi kaasatundmine pole cool, ja peidan oma sõnad naljavormi. Sigrid mühatab läbi une.
“Sa ikka mäletad, kui väga nad siia tahtsid tulla,” sedastab ta, keerab külge ja magab edasi. Konditsioneer undab otse mu kohal, raske on uuesti magama jääda. Siis märkan seinal jooksvat väikest sisalikku ja surun võpatuse alla. Ma pean harjuma.
Hommikuvalguses näen meie saareküla esimest korda, sest eile saabusime kuumas niiskes pimedas. Sätin end kõigepealt sörgile, meie külast eemale. Päike on taevakaarel varahommikuselt madalal, aga juba on nii palav! Suundun mere äärt pidi meie külakesest eemale. “Allahu-akbar!” kostab kusagilt palvehüüd. Naljakas, kohalike lipplapi-peal hütid on võõbatud roosaks, siniseks ja roheliseks, aga meie ja naaberküla turistibangalod on kõik igavalt pruuni värvi. Ju on see siis Skandinaavia arusaam paradiisist.
Jahe dušš paiskub kuumavale nahale. Soojemat vett hommikusel ajal ju veel pole, taipan ma – vesi on katustel paakides ja seda ei soojenda miski muu kui ikka sõber päike.
See on hetk, oma bangalo duširuumis, kui mulle järsku jõuab igasse nahapoori, et maailm mu ümber on tõesti muutunud. Külm kodu kuumade duššidega on jäänud kaugele. Nüüd on teisiti. Jahe vesi uhub üle kere, see on ebamugav ja samas värskendav. Selline see täitunud lõunamaa-unistus siis on.
Täna on meil kõigepealt saarestikuga tutvumise ring. Meie: see tähendab Aras, Ivar, Sigrid, mina ja üks siilisoenguga rootslasest asjapulk, kelle ametit ma ei tea, aga kes on meile täna giidiks. “Iga kord vaadake vetsu minnes prill-laua alla, et seal mürgist sajajalga poleks!” ja “Majadesse süüa mitte viia, muidu tulevad hiired ja hiirte järel maod!” ja “Igaühele veepudel kätte, jooge nii palju, kui mahub, ja vaadake, et pudeli peale oleks nimi kirjutatud, kellegi teise pudelist juua ei tohi!” ja “Kreemitage end korralikult iga tunni tagant, ärge jumala eest kõrvu unustage, kõrvapaistetus on väga valus!” ja “Õues mütsid pähe, ei mingeid agasid!”. Nojah, me oleme kahvanäod ekvaatoril.
Meie käsutuses on kiirpaat koos malailastest juhtidega, lendame üle vete ühelt saarelt teisele. Selle saarestiku kasuks olevat meie produktsioonifirma otsustanud pärast pikka kaalumist. Mõelda vaid, kunagi nii kümme aastat tagasi oli firmas tööl paar inimest, kelle ülesandeks oli maailmast üles leida paradiis. Muidugi, praegu päikese all, veepritsmete sees paadis rappudes usun ma kõike. Ka minuga võiks see juhtuda: saada palka selle eest, et lendan maailmas ringi, külastan troopilisi saarestikke ja pean otsustama, milline neist on paradiis… Nii võiks elada küll!
Ma võtan päikeseprillid ära ja lasen päikest otse näkku, kissitades, veepritsmete sees. Millist omamoodi rahuldust pakub selline kiirpaadis sõitmine! Ja see saab minu igapäevaseks töösõiduks pikkade nädalate jooksul, kaheks kuuks – kahju, et mitte kauemaks.
Ivar karjub ja seletab midagi üle lainete, üritan jälgida. Märkmik on ammu märjaks saanud ja saan aru, et Arasel oli õigus, kui ta mind ennist märkmiku käeshoidmise pärast narris.
Süsteem igatahes on selge, isegi kui ma seda Ivari lõugamist läbi lainemüra ei kuule. Meil on kolm Robinsoni-laagrit ja igavene hulk võistlusmänge, et televaatajatel igav ei hakkaks. Võistluste jaoks veetakse Robinsonid iga mõne päeva tagant oma saarelt minema. Kõik see, mis hiljem paistab teles nagu üks üksik saar, on tegelikult üles ehitatud tervele saarestikule ja nõuab muidugi tohutut logistikat: mis mängu jaoks on ehitatud missugused konstruktsioonid millisele saarele ja kas tõus-mõõn pääseb neid segama või aitama; mis kellaajal ja päeval mis maa võistkonnad neil atraktsioonidel turnima peavad; mis on paatide režiim ja nii edasi… Lisaks meile filmitakse siin Rootsi, Taani ja Norra Robinsoni-saateid, oleme suure telemängutööstuse osa. Meie oleme need, kes rahuldavad rikaste põhjamaalaste päikese- ja põgenemisigatsust. Kõigil seal kaugel on unistus sattuda üksikule troopikasaarele, saada minema külmast ja kohustustest. Sattuda siia, paradiisi!
Aina uuesti hüppame ranna lähedal vette ja sumpame kaldale. Veel üks saar. Veel üks. Ühel on mingid kummalised hargid nagu võllad püsti, tulevane võistlusmäng, teisel on tühi rand, tulevane leedukate laager, kolmandal tulevane lätlaste rand, siis imeilusa mägedevaatega Saare Koda ehk väljahääletus-koosolekute koht…
“Nüüd läheme lõunat sööma, ja enne seda veel Eesti Robinsonide laagripaika vaatama,” teatab Ivar. “See on muide meiega samal saarel.”
“Mis mõttes? Meie saarel?!”
“Saare teises otsas. Pole siin naljakat midagi, vahepeal on mägi ja džungel.”
Tagasi oma külas. Näeme, kuidas teiste paatide pealt hüppavad maha Robinsoni-saartelt tulevad taanlaste ja norrakate võtterühmad, nende saated on juba tänasest alanud ja töö käib. “Hej! Hej!” viipavad nad uudishimulikult korraks meie poole, siin saarel on vist peagi kõik näod enam-vähem tuttavad ja võõrad paistavad välja. Jälgin vaimustusega, mismoodi nad oma pikkade asjalike sammudega sööma kõnnivad.
Ja lõunapaus on lausa uskumatult rikkalik! Ma ei suuda ikka veel seda muinasjuttu uskuda ja reaalsuseks pidada…
“See Norra toimetaja on lahe,” sosistab Sigrid nüüd meie bangalo ees. “Mis sa arvad?”
“See nukuripsmetega? Jens oli ta nimi?”
“Ta on minu oma, minu!” uriseb Sigrid, ma naeran ja aasin vastu: “Aga eile öösel istus ta bussis minu kõrval!”
“Jah, oleks ma lennukis teadnud, et tema teekond ka siin saarel lõppeb… Ma märkasin teda juba lennukis!”
Käes ei hoia Sigrid mitte midagi muud kui suurt valget viina ja võtab sealt klõmaka. “Siin on pood ka, mingi putka,” kommenteerib ta mu pilku vaadates. “On sul viinaga probleem või mis sa vahid niimoodi?”
“Ei, minul küll viinaga probleemi pole, ma loodan, et sinul ka pole,” naeran ma vastu ja ajan Sigridi ka naerma. Ta kargab püsti ja viib pudeli meie ühisesse minikülmkappi. “Kui sul on vaja,” ütleb ta, “siis võid ju ka võtta. Kuigi tegelikult, ei. Mulle see vist siiski ei meeldiks. On see okei?”
“Absoluutselt!” kinnitan ma ja jälgin lõbustatult, mismoodi ta kepsutab basseini poole, nagu viieaastane laps. Iseenesest võiks ta selle nukunäolise toimetajaga klappida küll, sest neil mõlemal on lapse silmad, mõtlen ma. Ja Sigrid on igatahes armas. Kui ta vähem jooks ja vannuks, siis kaoks ta eriline vürts, isiksuse võlu. Pealegi, teise inimesega tuba jagada on igal juhul proovikivi, lohutan ma end sisimas, viinapudelist ikka veel kergelt šokis. Üks mis kindel: küllap polegi siin saarel sellist inimest, kellega ma täiesti probleemideta ühe katuse alla mahuksin elama.
Ivar on meile juba varakult teada andnud, et ärgu me pahandagu