„EI SITU SINNA, KUHU KÜKITAB.“ See vene ütlemine tuli vahepeal paar korda meelde. Ja tunne, et see sobib mulle. Sobib mind kirjeldama ja selline ma tahangi olla. Silme ette tuleb pilt arglikust krantsist, kes jookseb, külg veidi ees, ja vaatab ärevalt sinna-tänna. Häda tal nagu oleks ja kõhklevalt kükitab ta korra sittuma (kõhkleb, sest ei tea, kas siin sobib üldse kükitada, kas on lubatud), samas ehmub millegi peale või märkab midagi huvitavat ja unustab kohe, miks ta üldse kükitas, ja jookseb vinderdi-vänderdi saba seljas ei tea kuhu edasi. Jah, selline olen ma vist paratamatult, ja siis olengi juba hea meelega.

      Ega ma ei tea, millele vene ütlejad fraasiga viitavad. Kas ebaaususele ja teesklusele, et näe, kükitab küll, aga tegelikult situb salaja oma hunniku hoopis teise kohta, ehk otse meie ukse ette. Kahtlane tüüp.

      Minu jaoks pole selles krantsis siiski kuigipalju teadlikku kelmi, ta on pigem pea laiali otsas ja segaduses, mida peale hakata oma hädaga ja kuhu paigutada see maailmas. Kuhugi ei oska paigutada ei oma häda ega iseennastki. Ise sa oledki see oma häda, krants! Sa justkui oled seal, kus me sind näeme, aga tegelikult oled arvatavasti end salaja sokutanud hoopis mujale. Kas sa ise tead, kes ja kus sa oled? Sa ei vasta, ei haugata, vahid ainult ärevalt ringi. Ajad oma saba taga, endal perse sitane. Nojah, selge pilt. Mis sinusugusega ikka peale hakata.

      No see on peaaegu nagu vürst Mõškin. Nii et võrreldes end koeraga, kes ei situ sinna, kus ta kükitab, on mul samas ka suurushullustus (koos alaväärsuskompleksiga) nagu Dostojevski tegelastel. Pole muidugi teada, kas Dostojevski ise oleks minus oma tegelast näinud, kardetavasti mitte. Õnneks ei saa seda siiski kunagi teada.

      Pärast koondamist ma enam uut tööd ei otsinud. Kust ma lugesin: hakka tegema, mis sulle meeldib, ja sa ei pea enam kunagi tööle minema. Jah, ega see alati lihtne ole. Tööl käies tuleb vahel surutis, miks ma teen asja, mida kogu täiega teha ei taha. Ja kui tööl ei käi, ei tea ikka, mis see oleks, mida nii väga teeks. Pealegi sigineb vahel hõre tunne – kas ma pean vastu nii elades? Saan maksud makstud? Hea küll, ma kirjutan, aga kas ei vaadata varsti, et mida asja, see ei tee ju mitte midagi. Olen hulga aastaid tööl käinud ja nüüd arvatavasti ei oska enam ilma töökohata hästi hakkama saada.

      Alguses oli tunne, nagu oleksin pensionile jäänud. Ja kuna elasin nagu pensionär, hakkasin kiiresti paksuks minema ja vanaks jääma. Hambad lagunesid, tulid järjest igasugu haigused. Nagu pensionärile kohane.

      Olgu, magan kaua, keeran külge, vaatan unenägusid. Poolunes tulevad ka niisama pildid. Tihti on need pildid minevikust ja omavahel segiläbi aetud. Näen mosaiiki oma elust nagu filmi. Eelkõige inimestest. Eelkõige lähedastest.

      Kui ma saan need killud kokku panna, kas siis tuleb mingit sorti minapilt? See, keda ja kuidas, mida ma mäletan, peaks kirjeldama mind. Miks ma minapilti tahan, olen ma endale nii huvitav? Loodan ma minapilti selgitades ja kokku pannes jõuda paremasse seisu, tasakaalu?

      Ma ei tea. Seda peaks küsima alateadvuselt – miks ta näitab mulle unenägusid ja üksiolekus viskab ette pilte minevikust. On tal mingi plaan või mängib niisama ja peksab segast? Igatahes ei taha mu alateadvus suurt targemaks saada ega usu mingeid õpetusi ega filosoofiaid. Ei taha ka kedagi teist õpetada.

      Aga lihtsalt näitab ja vaatab pilte. Nagu elus muud olulisemat polekski. Ja veel pean ma ütlema, et ma teen kõigile, keda kirjeldan, siin liiga. Sest kui ma kirjutama hakkan, tuleb küll pilt silma ette, aga see on väga minakeskne pilt, kus mina olen tihti õilis (kannataja) ja teised mu ümber sugugi mitte nii väga. Enamik neist on surnud ja nad ei saa end isegi kaitsta. Ja ma võiksin püüda õiglasem olla, aga ei oska. Enese vastu oleks ka raske minna. Võib-olla korjan ma nii end tagantjärele õigustades üles järjekordse süütunde, mis mu kirjutamist toidab.

      Kui kunstnikud meie õnnistegijat kujutavad, tuleb too neil ikka kõige paremini välja, mitte röövlid kõrvalristidel, kel polnud ju ka eriti lõbusat olemist. Mine tea, kui Jeesus meie eest suri, siis ehk just sellepärast, et ta andis meile kannataja kuju, kellega me saame samastuda kurja maailma surve all vaeveldes. Teades samas, et oleme õilsad ja pääseme peagi paradiisi.

      Ja ennäe, mina pääsengi, sest ma kirjutan ja see ongi mu paradiis.

      Viktor

      ISAST ON KERGE RÄÄKIDA. Ta on surnud. Ja ega ta midagi ei tee, ükstapuha, mis ma räägin. Mitte et ta ei võiks seda näha või tajuda. Aga kuidagi on tunne, et ega ta pärast surma küll ei kurvasta, ükstapuha, mis räägin. Ehk poleks enne surmagi kurvastanud. Sest ega ta eriti ennast rööpast välja viia ei lasknud. Isa tahtis väravale kinnitada sildi „Siin elab mees mureta“. Rääkis sellest mitu korda. See oli niisama jutuks ja ega keegi ei arvanudki, et ta sellist silti valmistama hakkab. Samas, kuigi isa rääkis sellest muigamisi ja muretult, oli ta jutus vist mingi suurem mõte või eluhoiak. Et muretsemisest pole palju tolku. Mis ka ei oleks. Jumala suhtes oli tal umbes sama hoiak. Isa ei olnud jumala vastu, aga leidis, et kõik jumalad on sama head. Ta ei öelnud välja ja ehk isegi ei mõelnud välja, aga tundis, et seda, mida jumal inimesele anda saab, ei määra jumala nägu või nimi. Jumalat isa ei eitanud (emale poleks see ka vastuvõetav olnud, nad olid koguduse liikmed), aga tegeleda temaga ka suuremat ei viitsinud. Vaevalt et asi oli selles, et isa ei tahtnud öelda asju, mis ema oleks vihastanud. Näiteks et mis jumal, mis jumalajuttu te siin ajate. Võimalik küll, et jumal asendas mõneti ka Eesti vabariiki, millele nõukaajal mingit lootust polnud. Vanemate sotile kiriku ja jumalaga ongi raske pihta saada. Ühest küljest oli see pärit nende kodutaludest. Nad olid käinud leeris ja aeg-ajalt pühapäeviti kirikus. Teisalt võis see olla justkui vaikne ja lubatud vastuseis ateistlikule Vene riigile (aga nii ei öeldud seda ka isekeskis välja). Noh, nagu paljudele oli seda jõulude tähistamine. Kellel siis jõuluajal kirikus käijaist Jeesusega asja oli, asja oli ikka eelmise vabariigi mentaliteediga, kus jõul oli tähtis.

      Teisipidi, isast on natuke raske rääkida, sest ükstapuha, mida öelda, ei ütle see ära kogu asja. Jutt jääb villaseks ja pilt minu kujutluseks. Nii on ju kõigi piltidega, mida ma esile manada püüan. Aga ma ei oska öelda, kas parem oleks lihtsalt vait olla või ikkagi püüda luua mingisugune pilt, mis siis, et kiivas pilt. Vist on pildiloomine siiski parem. Kes isa ei teadnud, sellele ei lähe asi eriti korda. Kes teadis, võib mõttes täiendada ja vastu vaielda ja siis tekib taas tema peas ka mingisugune pilt. Tema pilt.

      ISA OSTIS PERE PLATSILE HAUAKIVI ammu enne surma. Hauaplats oli meil Rahumäel olemas ja sinna oli juba maetud emaema Linda ehk Sõup (vanemad teda küll nii ei kutsunud), aga korralikku kivi veel ei olnud. Kivide raiumise töökoda oli sealsamas surnuaia lähedal raudtee ääres. Ma ei tea, kas isa ilusa kivi eest ka altkäemaksu maksis, aga küllap ikka. Hauakivide bisnis oli nõukaajal kõva äri, kiviraidurid teenisid korralikult ja sõitsid heade autodega. Isa kiitis, et oli saanud ilusa musta graniitkivi. Sel oli küll justkui mingi jutt või joon sees, aga isa arvas, et ehk saab selle maha lihvida. Lihviti, kuid jutt jäi – nagu oleks tolmutriip üle kivi jooksnud. Isa otsis tükk aega, milline kirjatüüp oleks soliidne ja sobilik, ja jäi vana gooti kirja juurde. Vanas gooti šriftis on suur S imelik, seda ei osata tänapäeval ära tunda, näeb välja rohkem nagu suur G. Isa murdis tükk aega pead, mis teha. Väikest s-i oli kahesugust ja üks neist oli päris tavalise s-i moodi, aga ei saa ju perekonnanime algusesse kirjutada suurelt väikest s-i. Või võtta ikka mingi uuem kirjatüüp? Aga isatalust, Kursissaarest Kambjas, oli toodud vana piibel ja veel mõned tsaariaegsed raamatud, mis olid vanas gooti kirjas, ja isal oli ikkagi just seda kirja hauakivile vaja. Siis mulle tundus, et ta ajas soliidsust taga, aga ehk ta hoopis tahtis seda kirja, mis oli lapsepõlves olnud kõige olulisem ja tähtsam ja milles ta ehk raamatuid lugema iial ei õppinudki. See oli kirikuõpetajate ja tarkade meeste jaoks, see gooti šrift. Selles oli ajalugu, mida pidi olema ka Sauterite suguvõsas, mille päritolu me ei teadnud ega iial ei uurinud. Teadsime vaid, et oleme ainsad sellenimelised, ja see oli kuidagi oluline. Täpsemat teadmist keegi ei igatsenud ja ma ei igatse ka praegu. Mis loeks, kui ma oma juuri teaks ja hakkaks oluliseks pidama. Olgu need siis uhked või närused, see teadmine petaks ja tekitaks nagunii segavaid kujutlusi. Parem on mitte teada. Saksamaal olen ma Sauteri nime kohanud üksjagu, ja mis siis.

      Kui hauakivile kirjad peale said, ei viidud

---

Скачать книгу