Lapsepõlvelõhn. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
hajameelselt taskusse torkasin, oli seal üks paber. Võtsin välja. See oli laululeht. Eelmistelt matustelt, kus ülikond oli käinud.
Kirikus kirstu kõrval seista oli totter. Püüdsin kõik tembud ontlikult kaasa teha. Atmosfäär oli väsitav ja rusuv. Ei olnud seal kirstus minu jaoks mitte kedagi. Isa küll mitte. Oli tseremoonia.
Ja siis tulid sugulased ja tuttavad. Tuli naabrimees Kloogalt, kes oli kahtlustanud, et ma olen nende majast sada rubla ära varastanud. Vist ei olnud temalgi ülikonda võtta, sest ta oli pikas mustas palitus. Tuli ja surus mõtlikult kätt.
Palju käesurumisi kirstu kõrval üsna altari juures, kuhu mul varem asja pole olnud.
Tuli meelde, kuidas käisime tädi Helmiga algkooliajal Kaarli kirikus, kui olid jõulud ja klassivend Kaarel, võib-olla esimest korda kirikus, oli minuga kaasa tulnud. Käik oli kohe pärast kooli ja tal oli ehk uudishimu. Kaarel kummardus teenistuse ajal minu poole ja märkis elektriküünalde kohta: „Näe, elekter on ka siia jõudnud.“ Ma ei saanud sotti, aga tädi Helmi naeris vaikselt. Kaarel oli vist arvanud, et kirikus on ainult päris küünlad. Ehk võikski olla ainult päris küünlad!
Vaatasin vilksamisi kirstu. Isa ei vaadanud kuhugi, silmad olid kinni. Kui ta veel Kereses üleval vanemate magamistoas voodis lesis, olid tal viiekopikalised laugude peal ja vana luitunud sitsirätik tõmmatud ümber pea ja lõua alt kinni seotud, et lõug lahti ei vajuks ja surnukangestus korraliku vormi võtaks. Siis oli ta naljakas ja veidi armas. Siis oli surma absurd ilusti eksponeeritud. Surma absurd toob nähtavale elu absurdi. See on ju kena.
Aga ma pidin olema korralik ja tõsine. Olingi. Palju käesurumisi ja kaastundeavaldamist. Noogutasin iga kord viisakalt.
Üks onks ütles kätt surudes korraga: „Näe, Peeter, polegi sind juba mitu aastat näinud. Läheb sul kenasti?“
„Jah, pole viga.“
Ja ma naeratasin, oleks tahtnud naerdagi. Ma ei tundnud onksi ära. Aga ta andis mulle suure kergenduse. Olen siiani tänulik.
KUI EMA, ILUS MUST KLEIT SELJAS, isa haua veerel, käed ristis, põlvitas ja kogu matuseliste-sugulaste punt seda nõutult, aga respekteerivalt vahtis, viskas mulle küll ära. Pakazuhha. Kui talle palvetamine isa eest tähtis oli (sinnamaale olid nad valdavalt nägelenud, ja kuigi meie tubade vahel oli nii niru uks, et suurema osa nägelustest kuulsin ma oma tuppa ära, ei kuulnud ma kunagi, et nad keppi oleksid teinud), oleks ta saanud ju palvetada omaette.
Kui ema ise haiglas suri, elasin mina Liverpoolis. Ma teadsin, et emal on varsti minek. See sai selgeks siis, kui kaubalaeva pilet taskus ja uus naine kaasas ema haiglas vaatamas käisin. Ja teadsin ka, et matustele ma ei lähe.
Polnud raha ega erilist tahtmist. Haiglas käis ema iga nädal vaatamas (ehk poole aasta jooksul) kristlik Krista. Ja Krista teab, et ema läks surma eel kogu aeg nooremaks ja ilusamaks ja oli lõpus täis valgust ja helgust nagu pruut ja valgus oli ka ema ümber ja ema oli erakordselt leebe. Jeesuse pruut siis. Ja see võib nii olla küll, et Jeesus võttis ema hellalt enda juurde, oli ta juures, kui mind polnud, ja siis on sest mehest ju tolku. Kuigi ega kõiki oma kohustusi talle delegeerida ei sobi.
Kaos
HÄBID. JAH, SEE ON PÕHILINE, mis meelde tuleb. Lapsepõlvest, üldse. Viitab see millelegi? Tahtmisele maailma sobituda? Kaasa teha? Aga kui vähegi saad kaasategemisega hakkama, tahad sellest loobuda ja loobudki. Mida siis teha? Siis pole justkui midagi teha. Niipidi võttes on ju hea, kui päris hästi hakkama ei saa: siis ei saa kohanemine valmis, sa ei jõua iial kohale. Sa ei saa iial selleks, kelleks soovid. Aga need asjad pole iial puhtad. Sest kui praegune on välja öeldud ja kõik selline ära mõeldud, kes siis nii väga proovib kohaneda? Proovib ja ei proovi. Nagu igaüks.
„KAS LÄHEME siis seenele?“
„Kuhu?“
„Mul ükskõik. Ma ei tea neid kohti.“
„Ma ka siin ei tea. Tartu juures oli meil palju seenekohti.“
Pidin ütlema, et läheme siis sinna. Aga sa oleksid solvunud. Ma tahtsin tegelikult ühe jutu lõpuni kirjutada. „Mul on üks töö pooleli. Ma võtaks tooli kaasa, siis ma saan kuskil selle lõpuni teha.“
„Nagu soovid.“
Ma ei teadnud seenelkäikudest midagi. Ma ei tundnud seeni. Millal nad maa seest välja tulevad? Pärast vihma teadagi. Seda ma teadsin kuskilt kirjandusest. Gorki sai kõik hea raamatutest ja mina ei tunne ka elu kuskilt mujalt. Gorki vist mingit elu mujalt tundis. Vist ei olnud see siis hea elu. Hea oli raamatutes. Minu raamatutes on kuskil olnud, et seen tuleb pärast vihma. Vihm oli nüüd just olnud küll.
Raamatud on selleks, et kuidagi inimeste maailmast sotti saada, kontakti inimeste maailmaga. Ja mida rohkem loed, seda rohkem inimestest tead, aga seda rohkem inimeste maailmast, suhtlemisest võõrandud. Lugemine aitab elus hakkama saada ja teeb kontakti eluga üha keerulisemaks.
Me olime eelmisel aastal korra seenel käinud. Kui me Rakverest tulime. Keerasime siis Loksa teed pidi alla ja sealt kuhugi metsa. Siin kandis on palju autosid tee ääres ka. Midagi korjatakse. Kõrge männimets ja sammal, mitte võsa ja soine. Korja ikka seal, kus on kena koht. Et oleks ajaviidet. Laura oli siin varem ka seenel käinud, palju kordi.
Me keerasime metsa sisse ja sõitsime tükk maad edasi. Ega ei osand mingit kohta valida. Jäime sinna, kus sai teelt veidi kõrvale tõmmata. Laural oli seenekorv kaasas. Ta kadus varsti silmist. Ma ei osanud nagu midagi. Mul polnud nuga ega korvi ja seeni ma ei näinud. Mustikaid oli. Sõin mõned mustikad. Sammal oli kohev ja ma ei osanud kuhugi sumbata. Seisin tükk aega niisama. Siis läksin mööda teed edasi. Tegin jalutamist. Aga ei oska metsas eriti jalutada. Pole harjunud. Teesklesin jalutamist. Põder vaatas puu tagant ja hoidis naeru tagasi. Siis kuulsin kaugelt tsiklihäält. Kahetaktiline väikese kubatuuriga ratas. Kahe ja poolene ehk siiski. Keegi paarutas krossikaga. Ootasin, kas ta kuskilt nähtavale ilmub, aga ei. Tal oli oma rada, kus ta tiire tegi. Tossuhaisu polnud tunda, aga ikkagi oli mugavam metsas olla, kui tsikkel kuskil kärises.
Tulevad meelde ajad, kui pidi vara tõusma, et marjule minna ja päev otsa metsas olla. Keegi ei sunni mind nüüd marju korjama, ma võiksin ajaviiteks korjata, aga ega ei hakka. Ja ei hakka vist ka põllul kartuleid korjama sügiseses külmas ja vihmas, näpud külmad ja selg kange, või muud maatööd tegema. Keegi ei saa mind enam seda tegema panna.
Ega ma ei taha seal metsas võõras olla. Ja ega oma ei ole.
Sõitsime, mul need mõtted peas, nüüd Rapla poole. Torkas pähe, et äkki saame seened siinsamas Järve metsas või selle taga kätte. Siis saab koju tagasi sõita ja loo ära kirjutada. Kuigi see pole vist see, mida Laura tahab. Lähimetsa me sisse ei keeranud. Kümme kilti linnast väljas keerasime kuhugi, aga siin oli võsa ja majad. Ja üksik jalgrattur. Rääkisime jalgratturiga natuke aega seentest. See oli tore jutt. Ta oli ka seenelkäimise poolt, aga tal polnud midagi öelda seenekohtade kohta.
Ette hüpates – me sõitsime päev otsa ringi ja peatusime siin-seal. Laura korjas kokkuvõttes ühe seene ja ma kirjutasin Klooga metsas, kus ma tundsin ennast nats paremini, valmis oma loo. Mis lugu see oli ja kas seda kuskil ka kasutati, pole mul aimu. Või miks ma pidin loo tingimata sel päeval valmis saama.
Enne Raplasse jõudmist läksimegi paremale (sest mul hakkas idanema mõte, et kui mets, siis võiks olla vähemalt tuttav mets, kus ma ise lapsena võrriga ringi pläristasin ja metsa kodustasin). Aga see tee viis Kohilasse ja siis Hagerisse.
HAGERI KUKKUS MULLE OTSE NINA ETTE. Küla, kus ma esimesed kolm aastat elasin, mida ma tean ainult fotodelt ja kuhu minekut ma olen vist vältinud. Ja siin ta korraga oli. Ma ei suutnud otsustada, milline oli mu lapsepõlvemaja. See vana lääpa vajunud puuhoone? Või too? Siin tee ääres peaks ta olema.
Läksin vaatama. Majad olid üsna ühetaolised. Ma ei mäletanud hästi isegi neid paari udust fotot sest kandist.
Ühe maja peal oli silt või tahvel seinal. Läksin lähemale. Siin oli apteek ja kõrval apteegimuuseum. Apteegimuuseum? Kas mu apteekrist