KUIDAS JA MIKS TEKIB ESIMENE MINAPILT JA ENESETAJU? Kas minapilt on seotud sellega, kui kaugele mälu ulatub? Kui ma tean, et sündmused juhtuvad minuga, kinnitub see minu mällu? Kui ma pole endast teadlik, siis teadvus lihtsalt voolab? Ma ei tea, kuidas see päriselt on. Kahtlustan, et päris ühtmoodi kõigil polegi, ja ma ei taha ka uurida, mida on psühholoogid selle kohta öelnud, sest ma ei taha rikkuda oma luulusid, mis tunduvad olulised, et neist kinni hoida. Nagu mälestusedki, nagu unenäod. Kui keegi need mulle ära seletab – miks mäletan just seda ja teist või näen unes –, äkki ei lähe mälestused ja unenäod mulle siis enam nii korda. Seletatud, selge, kõrvale pandud.

      On inimesi, kes mäletavad väga varast lapsepõlve. On neid, kes mäletavad sündimist või sündimiseelset olemist.

      Me kolisime linna, kui ma olin kolmene, ja ma ei mäleta mitte midagi, mis varem oli. Ehk oli mul siis hea elu?

      Võiks arvata, et esimesed mälestused võivad tulla mõnest traumast (sünnitraumast näiteks), aga ehk ei ole see nii. Helmi on mulle rääkinud oma süümälestust (kes teab, võib-olla olen ma süütunde olulisuse üle võtnud kristalselt Helmilt, sest kristluses on süü üsnagi keskne ja oluline. Kuigi Kristus suri meie pattude eest, tunneme me end süüdi, et nii lahe vend meie pärast risti löödi – tõsi, ega keegi meie käest küll ei küsinud, kas me seda soovime). Helmi mäletab, kui ta Hageris mingi tüli tõttu emaga otsustas meie pere juurest jalga lasta, läks linna tööle ja elama meie suvilasse Kloogarannas. Ma olin paariaastane ja mind pandi küla lasteaeda sõime. Väidetavalt seisin ma kogu päeva, kui lapsed õues mängisid, aia ääres, vaatasin kodu poole ja nutsin: „Emme, tule siia.“ Kasvatajad ei osanud memmekaga midagi peale hakata. Ema mind enda juurde apteeki võtta ei saanud ja otsustas, et küll asi ajapikku üle läheb. Paraku ei läinud. Ja ei lähe siiani. Ma olen samasuguseks memmekaks jäänud kogu elu. Ja ema puudusel otsin mõnd muud seelikusaba, millest kinni hoida.

      No võiks ju arvata, et niisugune trauma pidi meelde jääma. Aga ma ei mäleta ise asjast midagi.

      Nii olen välja arendanud luulu, et trauma või õnnetunne ei tekita minapilti ja eneseteadvust ega kinnistu mällu (alateadvusse jääb). Mina tekib siis, kui keegi sinu peale näpuga näitab ja ütleb – sina. Kuule, poiss, mis su nimi on, kelleks sa saada tahad, sul on nina tatine, sa oled nõme, sa oled tubli poiss, poiss, kus su ema on. See tähendab, et minu mina tekitavad teised. Ise ma seda eriti ei vaja. Mustas kastis ei pruugiks mina tekkidagi. Ma oleksin maailmaga üks, aga kui näpuga on näidatud ja ühtsus kadunud, siis on hirmus vaev selle taastamisega ja illusoorsest minast vabanemisega.

      Seega tekitab mina, millega hiljem hirmsasti hädas ollakse, kiitus või laitus või muu minale osutamine, nimetamine. Nimi ise ka.

      Ei teagi kohe, kas peaks proovima mõnd oma last kasvatada ja hoida ilma nimeta ning ilma et talle mingil moel näpuga näitaks või isegi teda kõnetaks.

      Esimene minataju tuli mul ehk neljasena. Võib-olla varem ei pannud keegi mind eriti tähelegi ja ma sain rahulikult omi asju ajada.

      Kursaõde Terje on rääkinud, kuidas tal tekkis lapsena isiksuse kahestumine, mis polnud mingil moel skisofreeniline. Ta mängis toas vaikselt omaette ja distantseerus korraga sellest Terjest, kes põrandal istudes mängis. Ta teadis, et see on väike tüdruk, keda nii kutsuti ja koheldi, aga päris tema ise oli kuskil mujal. Samas oli ta selle Terje sees ka. Nii võis päris tema suhelda põrandal mängiva Terjega ja vastupidi. Terje oli leidnud endale mängukaaslase, kes polnud sugugi väljamõeldis, vaid oli märksa tõelisem kui see, keda Terjeks kutsuti ja kelle kohta imestati, et kuidas too niimoodi üksi mängida viitsib ja sõpru ei vajagi. Terje ei hakanud seletama, et tegelikult ta üksi pole. Võimalik, et ta ei osanud sellest rääkida või siis tajus, et ega seda seletada pole mõtet ja võib olla ka oht, et kui asjast rääkida, siis naerdakse ta välja ja ta võib kaotada selle salajase suhte teise minaga.

      Aga kui nii, kas siis pole võimalik, et muudki sellised kaaslased on väga tõelised, ehk tõelisemad kui inimesed meie ümber. Ma olin nukker, kui mulle allakümnesena püüti selgeks teha, et Karlsson oli Väikevenna väljamõeldis ja fantaasia, kuna Väikevend oli üksildane laps. Minu meelest oli see tasand raamatus tõesti ilmne, aga loos oli midagi veel. Karlsson oli midagi rohkemat kui ettekujutus. Seletada ma asja ei osanud ja tajusin, et mu vastuvaidlemine naerdi leebelt välja. Minu meelest poleks mingit mõtet olnud kirjutada raamatut paljalt väljamõeldisest. Ja olen sama meelt siiani. Karlssonis on midagi rohkemat. Võib ju öelda, et see on korraliku Väikevenna mittekorralik teine mina, kes realiseerub tembus, mida Väikevend ise ei julge teha. Aga seegi oleks liiga lihtne. Sest ilmne on, et Karlsson võtab võimust, võtab juhtimise enda kätte. Ja samas on kiire pildilt kaduma, kui asjad hapuks kisuvad. Lihtloogika pinnalt jääb arusaamatuks, miks Väikevend Karlssonit, kes teda eriti lahkelt ei kohtle, nii väga hoiab. Hasso ütleks küllap, et Karlsson on trikster, ja sellega on justkui kõik paika pandud. Aga ma vist ei taha teda paika panna. Ja kuigi ma lapsepõlves Karlssoni tegelikku ehtsust tõestades abitult viitasin, et lõpuks nägi ju ka kogu pere Karlssonit (kes varem oli teada vaid Väikevennale), olin ma tegelikult lugedes pettunud, kui see juhtus. Minu silmis, otse vastupidi, röövis see, kui ka ema-isa-õde Karlssonit nägid, midagi Karlssoni ehtsusest ja ehedusest.

      Kui teised meie salaunistused ja – sõbrad ja – maailma ära näevad, siis me kaotame oma siseilmaga kontakti ja meid initsieeritakse tavainimeseks, tekib minapilt ja sotsiaalne roll ja mälu.

      Minul kahjuks sellist teise mina kogemust polnud. Aga midagi oli. Mis, täpselt ei mäleta. Alles on jäänud vaid sillapea, mis asus meie naabrite võrkaia äärses servas, mis oli tühi ja tarbetu paik ja minu territoorium.

      TEISPOOL