Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
jooksis võbin. Tema valesilmad hiilgasid eredamalt, kui seda oli juhtunud väga pikka aega. „Hõbedane olend ründas sind?” küsis ta uskumatult. „Ta ründas sind!” Tema hääles kerkis viha tõusulaine. „Kuidas on see võimalik, et keegi, kes lõhnab mälestuste järele, pöördub nende vastu, kes talle appi tulevad?” Ta peksles oma vägeva peaga siia-sinna, lakk tõusis mürgist turri. „Ma ei saa aru!” möiratas madu järsku. „Sellest pole mingeid mälestusi, isegi mitte mälestuste mekki! Kuidas saavad sellised asjad juhtuda? Kus on Tema, Kes Mäletab?”
„Äkki ta unustas,” viskas Tellur süngelt nalja. Sihvakas roheline laulik polnud pärast oma nime meenutamist kuivõrd jõudu juurde saanud. Oma isiksuse säilitamine tundis neelavat kogu tema energia. Milline oli ta olnud enne, kui ta oli end unustanud, ei osanud keegi öelda. Nüüd oli ta mõrumeelne ja teravkeelne roosk. Hoolimata sellest, et ta oli suutnud end meelde tuletada, jaksas ta end harva laulma sundida.
Maulkin pöördus järsku näoga tema poole. Tema lakk oli nüüd täiesti püsti ja värvid värelesid. „Nad unustavad?” möirgas ta jahmunud raevus. „Kas sa oled seda näinud mälestuses või unenäos? Kas sulle meenub mõni laul, mis räägib ajast, kui kõik unustavad?”
Tellur tõmbas laka kaela ligi ning tegi end pisikeseks ja tähtsusetuks. „See oli nali, suur madu. Kuri nali tõreda lauliku suust. Ma palun selle pärast andeks.”
„Nali, milles on ehk tõetera sees. Paljud meist on unustanud. Kas on võimalik, et need, kes mäletavad, need, kes hoiavad meie kõigi mälestusi, on samamoodi rajalt eksinud?”
Tema küsimusele vastas masendunud vaikus. Kui asi oli nii, tähendas see, et nad on hüljatud. Neil polnud muud tulevikku kui sihitult ringi rännata, kuni nende meeled üksteise järel kustuvad ja pimedusse vajuvad. Maod põimusid tihedamalt ühte ja klammerdusid kõvasti selle pisukese tuleviku külge, mis võis olla neile veel jäänud. Äkitselt rapsas Maulkin end neist kõigist vabaks. Ta tegi nende ümber hiiglasuure ringi ja alustas siis rea aeglaselt siuglevate pööretega. „Mõelge minuga kaasa!” ärgitas ta neid kõiki. „Vaeme, kas see võiks olla tõsi. See võib palju väärt olla. Sessurea, Shreever ja mina nägime hõbedast olendit, sedasama, kes lõhnab nagu Tema, Kes Mäletab. Ta ei teinud meist väljagi. Kelaro ja Sylic nägid hõbehalli olendit. Kui Xecres, nende parma pea, temalt mälestusi otsis, ründas olend neid.” Äkilise pöörakuga keeras ta end ümber, et teistele otsa vaadata. „Kas see erineb nii väga sellest, kuidas te ise kõik käitusite, kui teie mälestused olid kadunud? Kas te mitte ei eiranud üksteist ega vastanud minu küsimustele? Kas te isegi mitte ei rünnanud oma kaaslasi, võisteldes toidu pärast?” Maulkin tõmbas end tahapoole kaardu ja paljastas neist mööda välgatades oma valge alakõhu. „See on täiesti selge!” pasundas ta. „Laulik nägi asja tuuma. Nad on unustanud! Me peame sundima neid meenutama!”
Aukartusest haaratud parmas oli vait. Isegi mõistuseta maod, kes kogunesid oma puhkeajal juhuslikeks pundardeks, olid lahti põimunud ja jälgisid Maulkini rõõmutantsu. Imetlus, mis paistis nii paljudest silmadest, pani Shreeveri häbenema, kuid tema kahtlus oli liiga tugev. Ta andis sellele hääle. „Kuidas? Kuidas me sunnime neid meenutama?”
Maulkin siuhkas järsult tema poole. Ta keerdus Shreeveri ümber silmuseks, mähkis ta endasse ja tõmbas ta parmast välja, et ta ühineks juhi meela põimlemisega. Maulkini kõrval liikudes maitses Shreever tema mürke. Need olid pilgeni täis rõõmu, uimastavat ja ohjeldamatut. „Täpselt samamoodi, nagu me taasäratasime teised. Me leiame ühe, astume talle vastu ja nõuame, et ta ütleks oma nime.”
Tantsides koos temaga, ühtepõimunult ja joovastuses, oli olnud nii lihtne uskuda, et see on võimalik. Nad otsivad ühe hõbeolendi, kes lõhnab mälestuste järele, sunnivad ta oma eesmärki meenutama ja jagama nendega oma mälestusi. Ja siis … siis on nad kõik päästetud. Kuidagimoodi.
Nüüd, kui Shreever vaatas üles kogu poole, kes möödus nende ja valguse vahelt, tekkisid temas kahtlused. Nad olid päevade kaupa hõbedast otsinud. Kui nad olid kord tema lõhna tabanud, oli Maulkin lubanud neile vaid põgusaid puhkepause. Sihikindel jaht oli mõned neist ära kurnanud. Kiitsakas Tellur oli kaotanud värvi ja kaalu. Paljud metsikud maod olid maha jäänud, kui Maulkin tempot hoidis. Ehk jõuavad nad hiljem järele, aga võimalik, et nad ei näe neid enam kunagi. Hetkel jätkus Shreeveril mõtteid vaid kereka kogu tarvis, kes nende kohal visalt edasi rühkis.
Parmas hõljus viirastustena tema varjus. Nüüd, kui hõbedane oli lõpuks käes, tundus ülesanne isegi Maulkinit heidutavat. Kogukuselt ületas hõbehall kõvasti ükskõik millist madu. Pikkuselt oli ta võrdne isegi Kelaroga.
„Mis me nüüd teeme?” küsis Tellur keerutamata. „Me ei suuda säärast olendit keerdude vahele mässida ja põhja vedada. See oleks sama hea kui vaalaga maadelda!”
„See pole tegelikult võimatu,” ütles Kelaro enesekindlusega, mille suurus annab. Ta ajas laka sõjakalt turri. „Sellest tuleks lahing, aga meid on palju. Me jääme peale.”
„Me ei alusta vägivallast,” kuulutas Maulkin talle. Shreever jälgis, kuidas juht oma jõu kokku võttis. Vahel tundus talle, et kuigi Maulkini elusäde lõõmab eredalt nagu ikka, kahaneb tema füüsiline keha selle põlemise ajal. Ta soovis, et suudaks veenda juhti end säästma, aga seda lõppematut vaidlust oli targem mitte alustadagi. Nägija-prohvet sirutas end täies pikkuses välja. Üle kogu ta keha jooksis kiire võbin, mis äratas valesilmade kulla. Aegamisi tõusis lakk ta kõri ümber turri, kuni iga viimane kui lakaroots oli jäik ja mürgist tulvil. Tema suured vasksed silmad pöörlesid sihikindlalt. „Oodake mu kutset,” käskis ta.
Nad kuuletusid, kui ta lahkus ja ujus üles vägeva hõbedase kogu suunas.
See siin polnud toitja. Tema küljes polnud vana vere ja jäätmete lehka, mis märgistas mürakaid, kes neile toitu pakkusid. See olend liikus kiiremini, kuigi niipalju kui Shreever suutis aru saada, polnud tal ei uimi ega loibi. Tal oli üks loivalaadne jätke all ümara kõhu tagaosas, aga tundus, et seda ta liikumiseks ei kasutanud. Jäi mulje, nagu liugleks ta läbi Külluse vähimagi pingutuseta, ülakeha peesitamas Tühjuses. Maulkin seadis oma kiiruse tema omaga ühte. Olendil ei paistnud olevat ei lõpuseid, silmi ega lakka, kuid Maulkin tervitas teda sellegipoolest. „Maulkini parmas tervitab sind. Me oleme rännanud kaua, otsides Teda, Kes Mäletab. Kas sina oled üks neist?”
Hõbedane ei andnud kuulmisest mingit märki. Tema kiirus ei takerdunud ega muutunud. Tema lõhn ei muutunud. Tundus, nagu poleks ta maost vähimatki aimu. Mõnda aega pidas Maulkin temaga sammu ja ootas kannatlikult. Ta tervitas halli uuesti, kuid ei saanud jälle vastust. Äkitselt kogus ta tugeva sabalöögiga suurema kiiruse ja seadis end hõbedase teele ette. Siis päästis ta võbeleva lakaraputusega valla uimastava mürgipilve.
Olend siuhkas sellest läbi isegi kiirust vähendamata. Paistis, et mürk ei häiri teda. Alles siis, kui ta oli juba möödas, tajus Shreever mingit vastust − hõbedase kere nõrk värin, õhkõrn rahutusehõng. See reageering oli nii märkamatu, vaevu üldse vastus, kuid Shreever tundis siiski julgust kasvavat. Hall võib ju teeselda, et ta neid ei märka, aga ta oli neist sellegipoolest teadlik.
Maulkin tundis sedasama, sest järsku paiskas ta end olendi teele ette, nii et too pidi kas peatuma või temaga kokku põrkama. „Mina olen Maulkin Maulkini parmast! Ma nõuan sinu nime!”
Hall tabas Maulkinit. Ta rammis madu nagu oleks tegu vetikatega. Aga Maulkin ei olnud vetikas, mille saab kõrvale tõugata. „Ma nõuan su nime!” möirgas ta. Ta klammerdus kogu oma pikkuses hõbehalli külge. Parmas järgis tema eeskuju. Nad ei suutnud end hõbedase ümber mähkida, kuid nad üritasid. Nad nühkisid ja tõukasid teda. Koobaltsinine Kelaro isegi rammis olendit säärase jõuga, et lõi end peaaegu uimaseks, samal ajal kui Sessurea vemmeldas eluka ainsat loiba. Iga viimane kui parma liige päästis valla oma kõige tugevamad mürgid, nii et nad ujusid läbi ühest omaenda mürgipilvest teise järel. Nende rünnak aeglustas ja juhmistas suurt olendit. Ta lõi oma kursil kõhklema. Shreever kuulis lõikavat ulgu. Kas hõbedane laulis Tühjuses, lausa päise päeva ajal? Meeletust mürkide segust juhmina ja lõõtsutades tõstis madu pea Tühjusesse.
Ja sealt leidis ta hõbehalli näo ja uimed, kuigi need