Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
kui suutis. Ta heitis end hallile näkku. „Kes sa oled?” huikas madu. Ta raputas oma väikest lakka, piitsutas olendit kõrvetavate asteldega ja ladistas ta oma mürki täis. „Ütle oma nimi! Shreever Maulkini parmast nõuab, et sa mäletaksid tema eest!”
Hõbehall karjatas, kui mürgid teda tabasid. Ta tõstis loivad näo ette ja kaapis end. Parasiidid sibasid meeletult tema seljal ringi ja tuututasid armetute häältega. Järsku kaldus hõbedane tugevalt küljele. Shreever arvas esiti, et too teeb seda temast pääsemiseks, aga nägi siis, et see ei toimunud vabal tahtel. Maulkin oli parma püüdlused ühendanud. Nende liidetud jõud surus olendile peale ja sundis teda sügavalt ühele küljele rulluma. Tema valge tiib siuhkas vett. Parasiidid pudenesid kimedalt sumisedes Küllusesse. Üks metsikutest madudest sööstis edasi, et neid haarata.
Ja nad olid tõuganud vaid korra. Kogu parv koondus hõbedase olendi juurde. Nad ründasid ja vemmeldasid teda jõhkrusega, mida Maulkin polnud kindlasti ette näinud. Hõbehall karjatas metsikult ja vehkis loibadega, püüdes meeleheitlikult ründajaid tabada. See ajas metsikud maod ainult veel enam raevu. Nad lisasid oma korrastamata mürgid segule, mis juba niigi Küllust varjutas. Kalauimasti ja haipeleti trummeldasid Shreeveri meeltes. Metsikud maod tegid nüüd suurema osa tööst, samal ajal kui Maulkin ja tema parmas ringlesid ahistatud olendi ümber ja nõudsid ikka ja jälle tema nime. Vette paiskus aina rohkem ja rohkem parasiite. Olendi suured valged tiivad plagisesid meeletult, kui need Küllusesse kastusid, alguses ühelt, siis teiselt poolt. Viimaks, kui hõbehall oli peaaegu täielikult küljeli lükatud, viskus Kelaro oma täies pikkuses Küllusest välja. Ta prantsatas olendi kaitsetule küljele. Kiiresti ühinesid temaga teised maod, nii mõistusel kui metsikud. Teised kargasid üles ning haarasid halli jäikadest liikmetest ja laperdavatest tiibadest. Hõbedane püüdis uuesti püsti õõtsatada, aga neid oli liiga palju. Ta ei suutnud neist jagu saada. Nende raskus surus ta enda alla ja vette, eemale Tühjusest ja sügavamale Küllusesse. Samal ajal, kui maod teda allapoole vedasid, püüdsid parasiidid kerest eemale karata, kuid iga viimast kui üht neist ootasid ees laksuvad lõuad.
„Sinu nimi!” nõudis Maulkin teda allapoole vedades. „Ütle meile oma nimi!”
Olend möirgas ja žestikuleeris ägedalt, kuid ei öelnud sõnagi. Maulkin sööstis tema juurde ja mässis end täies pikkuses ta esiosa ümber. Ta raputas oma lakka otse hallile näkku, päästes valla toksiinide tiheda pilve. „Räägi!” käskis ta. „Mäleta meie jaoks. Anna meile oma nimi! Mis oli sinu nimi?”
Olend võitles talle vastu, tema tilluke pea ja esijäsemed tõmblesid Maulkini haardes, samal ajal kui ebaloomulikult suur osa ta kehast jäi endiselt kangeks ja liikumatuks. Osa väiksemaid jäiku liikmeid pudenes küljest, kui ta tiivad muutusid märjaks ja raskeks. Sellest hoolimata püüdis ta uuesti Külluse pinnale tõusta. Nad ei suutnud teda täielikult vee alla kiskuda, kuid parmal õnnestus hoida teda Tühjusest allpool.
„Räägi meiega!” käskis Maulkin teda. „Ainult üks sõna. Ainult sinu nimi, ja me laseme sul minna. Küünitu selle järele, küünitu minevikku. See on sul olemas. Me teame, et on. Me haistame su mälestuste hulka.”
Olend tagus prohvetit sõgedalt. Tema suu läks ammuli ja pinguldus häälest, aga selles polnud mõtet. Siis jäi ta järsku vaikseks. Tema silmad, väikesed ja pruunid, läksid pärani. Ta maigutas suud korra, siis teise. Siis äkitselt lasi ta end Maulkini haardes lõdvaks. Shreever sulges silmad. Hõbehall olend on surnud. Nad olid ta tapnud midagi saavutamata.
Siis hakkas olend ootamatult rääkima. Shreeveri tähelepanu kargas uuesti temale. Hääl oli nõrk, peaaegu kehatu. Armetud esijäsemed üritasid emmates Maulkini jämeda keha ümbert kinni võtta. „Ma olin Draquius. Ma pole seda enam. Ma olen surnud asi, kes kõneleb läbi mälestuste suu.” Tema huiked olid kimedad ja nõrgad, vaevu kuuldavad.
Parmas jäi vaikseks ja kogunes aukartlikult lähemale. Draquius rääkis edasi. „See oli muutuste aeg. Me pidime ujuma kaugele ülesjõge, paika, kus mälestuste muda oli hea ja paks. Me keerutasime endale kookonid ja katsime end mälestusteheidega. Meie vanemad uhtusid meid mälestustemudaga üle, andsid meile nimed ja jagasid meiega oma mälestusi. Nemad jälgisid meid, meie vanad sõbrad. Nad tähistasid meie muutumise aega sinitaeva all. Nad hõiskasid, kui me ukerdasime jõest välja päikeselisele kaldale, et lasta valgusel ja soojusel kuivatada oma kestad, et muutus võimalikuks saaks. Nad mähkisid meie ümber ühe kihi teise järel, mälestusi ja muda. See oli rõõmuaeg. Meie vanemad täitsid oma värvide ja lauludega taeva. Me pidime puhkama kogu külma aja ning ärkama ja välja tulema, kui päevad muutuvad jälle palavaks ja pikaks.” Ta sulges justkui valu tundes oma väikesed silmad. Ta klammerdus Maulkini külge, nagu oleks too osa tema oma parmast.
„Siis läks terve maailmaga midagi valesti. Maapind vappus ja lõhenes. Mäed ise mõranesid ja nõrgusid punast kuuma verd. Päike tuhmus − isegi meie oma kestades tundsime, kuidas see hääbus. Meist pühkisid üle tulised tuuled ja me kuulsime oma sõprade karjeid, kui iilid rebisid neil hinge rinnust. Aga isegi siis, kui nad õhku ahmides kokku langesid, ei hüljanud nad meid. Nad lohistasid meid varju, palju elusid tagasi. Nad suutsid päästa vaid vähesed, aga nad üritasid. Seda ma nende kohta ütlen − nad üritasid. See on vaid ajutine, lubasid nad. Ainult seniks, kuni enam ei saja tolmu ja taevas särab jälle siniselt. Ainult seniks, kuni maa lõpetab vappumise. Aga seda ei juhtunud. Maa värises iga päev ja mäed purskasid tuld. Mets põles, tuhk langes alla ja kattis kõik, lämmatas kõik. Jõevesi voolas tuhast paksemalt kui veri. Õhk oli hingematvalt paks ja kuhu see maha langes, mattus kõik tuhakihi alla. Me hüüdsime neid oma kookonite seest, aga mõne aja pärast nad enam ei vastanud. Ilma päikeseta ei saanud me kooruda. Oma mälestuste sisse mähituna lebasime sügavas pimeduses – ja ootasime.”
Parmas ja sellele järgnejad vaikisid. Nad püsisid paigal, nagu olid parajasti jäänud, osa põimunud tema jäikade liikmete ja tiibade külge, teised lebamas kogukal kerel. Maulkin hingas olendile näkku nõrga mürgipilve. „Kõnele edasi,” käskis ta leebelt. „Me ei mõista, aga me kuulame.”
„Teie ei mõista?” Hõbehall naeris vaikselt. „Ma isegi ei mõista. Väga kaua aega hiljem tulid teised inimesed. Nad sarnanesid ja samas erinesid neist, kes olid püüdnud meid päästa. Me tervitasime neid juubeldades, sest kahtlemata olid nad tulnud selleks, et meid viimaks pimedusest ära päästa. Aga nad ei kuulanud meid. Nad pühkisid meie kehatud hääled kõrvale, pidades neid unedeks. Ja siis nad tapsid meid.”
Shreever tundis lootust endas tillukeseks kahanemas.
„Ma kuulsin Tereea karjeid. Ma ei suutnud mõista, mis toimub. Ta oli meiega – ja siis teda enam polnud. Aeg möödus. Siis ründasid nad mind. Tööriistad hammustasid minu kookonit ja lõikasid selle lahti, kuigi see oli veel paks ja tugev, minu mälestustest raske. Siis …” Draquiuse häälde ilmus hämmeldus. „Nad heitsid mu hinge välja külmale kivile. Ma surin seal. Aga mälestused jäid, need olid kookonikihtides lõksus. Nad lõikasid mu plankudeks ja lõid nendest uue keha. Nad tegid mu uueks omaenda näo järgi, tahudes senikaua, kuni olid vorminud mulle sellise näo ja pea ja keha, nagu nad ise kannavad. Ja nad immutasid mu läbi omaenda mälestustest, kuni ma ühel päeval lõpuks ärkasin kellegi teisena. Ringsgold panid nad mulle nimeks ja seda ma olin. Eluslaev. Ori.”
Vaikus voogas neist kõigist läbi, kui ta vakatas. Ta oli kasutanud sõnu, mida Shreever ei tundnud, rääkinud asjadest, mida tema meel ei suutnud hoomata. Aga maost uhkas üle kohutav külmus. Ta teadis, et see oli ülimalt kaalukas lugu, lugu kogu nende liigi lõpust, kuid ta ei teadnud, miks.
Ta peaaegu rõõmustas, et ei suuda kogu selle tragöödiat mõista. Maulkin, kes oli endiselt ümber Draquiuse mähkunud, sulges silmad. Tema värvid olid luitunud ja haiglased.
„Ma leinan sind, Draquius. Sinu nimi äratab mu hinges mälestuste kaja. Ma usun, et kord tundsime teineteist. Kuid nüüd peame lahkuma kui võõrad, keda ei mäletata. Me laseme su lahti.”
„Ei! Palun!” Draquiuse silmad läksid pärani ja ta üritas Maulkini külge klammerduda. „Ärge laske. Te ütlete mu nime ja see heliseb mu südames nagu Koidulohe pasunahääl. Ma pole ennast mäletanud nii kaua aega. Nad hoidsid mind kogu aeg enda ligi, ei jätnud mind kunagi üksi ega lasknud vanadel mälestustel