Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
kerguse peale õhku, kui mees teda võidis. Kennit kallutas pead ja suudles teda kaelale. Ta lükkas naist õrnalt voodi poole. Etta läks meeleldi, kuigi mehe kummaline käitumine tekitas hämmeldust.
Kennit heitis tema kõrvale voodisse ja hakkas teda silitama. Ta jälgis pidevalt naise nägu, pannes tähele iga tundevirvet. Ta naaldus Ettale lähemale ja sosistas talle kõrva: „Ütle mulle, mida teha, et sul hea oleks.” See ülestunnistus vapustas naist. Kennit polnud seda kunagi varem teinud – Etta oli esimene naine, kellele ta oli kunagi üritanud naudingut valmistada. See võttis naisel hinge kinni. Järsku oli piraadi poisilik kogenematus jalustrabavalt erootiline. Kennit ei puigelnud vastu, kui Etta võttis tema käe ja seda ise juhtis. Mitte iial polnud mees lasknud temal juhtida – see pani pea pööritama.
Kennit polnud taibukas õpilane. Tema puudutus oli kõhklev ja magus nagu kuslapuumesi. Etta ei suutnud pikalt tema ainitisse näkku vaadata – ta kartis, et kui ta seda teeb, puhkeb ta nutma ja mees ei mõista seda. Selle asemel allutas ta end mehele. Ta nägi, kuidas too õpib, juhituna äkilisest hingetõmbest või teistest vaiksetest helidest, mida Etta kontrollida ei suutnud. Mehe suu ümber hakkas tekkima rahulolev naeratus ning tema pilk muutus säravamaks. Etta peaaegu et nägi, kuidas mees hakkas mõistma, et talle säärase naudingu valmistamine on omaette meistritöö. Kui see taipamine temas kinnistus, muutus ta puudutus kindlamaks, kuid mitte kunagi rohmakaks. Kui ta lõpuks oma keha Etta omaga ühendas, tuli naise vabanemine otsekohe. Siis tulid pisarad, mida ta ei suutnud tagasi hoida. Mees suudles need ära ja alustas algusest.
Etta kaotas ajataju. Kui kogu tema keha oli nii küllastunud ja tundlik, et iga mehe puudutus mõjus peaaegu valuna, ütles ta vaikselt: „Palun, Kennit. Aitab.”
Mehe näole kerkis aeglaselt naeratus. Ta nihkus eemale, lastes jahedamal õhul neid mõlemat puutuda. Ootamatult naaldus ta aga uuesti naise ligi ja nipsas vastu tillukest pealuukujulist amuletti nabal. Etta võpatas puudutusest. Läbi ta naba torgatud tilluke võlupuust rõngas kaitses teda ühtaegu nii haiguste kui raseduse eest.
„Kas selle saab ära ka võtta?” küsis mees järsult.
„Saab küll,” tunnistas Etta. „Aga ma olen ettevaatlik. See pole kunagi …”
„Ja siis võid sa rasedaks jääda.”
Ettal jäi hing rinnus kinni. „Võin,” möönis ta valvsalt.
„Hästi.” Kennit laskus rahuloleva ohkega tema kõrvale pikali. „Ma võin tahta, et sa lapse saad. Kui ma tahaksin, et sa lapse saad, sa ju teeksid seda minu heaks, eks ole?”
Etta kurgus pigistas, nii et ta suutis vaevu rääkida. Ta sosistas: „Oo jaa. Jaa.”
Oli sügav öö, kui Kennit ärkas kraapimise peale ukse taga. „Mis on?” hõikas ta kähedalt. Naine tema kõrval magas sügavalt.
„Wintrow siin. Kapten Kennit … söör. Opal on surnud. Ta lihtsalt … suri.”
See ei tähendanud head. Kogu asja mõte oli olnud selles, et Opal küll kannatab valu, aga elab selle üle. Ta oli mõeldud Vivaciale õppetunniks.
Kennit vangutas pimeduses pead. Mida nüüd? Kas asja õnnestub veel päästa?
„Kapten Kennit?” Wintrow hääles kõlas ahastus.
Kennit madaldas häält. „Ära mõtle sellele, Wintrow. Lepi sellega. Rohkem pole meie võimuses. Lõpuks oleme ju ainult inimesed.” Ta ohkas valjult ja pani siis häälde murenoodi. „Mine puhka natuke, poiss. Homne hommik on leina alustamiseks piisavalt varane aeg.” Ta vaikis hetke. „Ma tean, et sa püüdsid, Wintrow. Pole vaja tunda, nagu oleksid sa mind alt vedanud.”
„Söör.” Hetke pärast kuulis ta poisi eemalduvate jalgade pehmet tatsumist. Kennit heitis uuesti pikali. Nõnda. Mida ta homme laevale ütleb? Midagi ohverdamise kohta, midagi, mis näitab Opalit ülla ja innustavana, mitte lihtsalt surnuna. Küll sõnad tulevad ta juurde, kui ta end vaid lõdvaks laseb ja oma õnne usub. Piraat tõstis käed üle pea ja sirutus jälle patjadele. Selg valutas vastikult. Tal polnud olnud vähimatki aimu, et naised on nii vastupidavad.
„Vivacia keeb armukadedusest. Aga seda sa just tahtsidki, kas pole?”
Kennit pöördus veidi amuleti poole randmel. „Kui sa nii palju tead, miks sa siis nii palju küsid?”
„Et kuulda sind möönmas, milline kaabakas sa oled. Kas sa Etta vastu üldse midagi tunned? Kas sul selle pärast häbi ei ole, mida sa temaga teed?”
Kennit solvus. „Häbi? Ta pole minu käe läbi kannatama pidanud. Lausa vastupidi – täna õhtul andsin ma talle midagi, mida ta iial ei unusta.” Ta sirutas end ja püüdis valutavaid lihaseid lõdvestada. „Ja see ei läinud mulle endale just vähe maksma,” lisas ta pahuralt.
„Mäherdune etteaste,” pomises väike võlupuust nägu sarkastiliselt. „Kas kartsid, et laev ei tea sellest muidu, kui Etta naudingust ei karju? Ma kinnitan sulle, et Vivacia on sinust pidevalt ülimalt teadlik. Need olid sinu ponnistused Etta hüvanguks, mis teda kõrvetasid, mitte nauding, mis Ettale osaks sai.”
Kennit veeretas end teistpidi ja kõneles vaiksemalt. „Nõnda. Ja kui teadlik on laev sinust?”
„Ta kaitseb end minu eest,” tunnistas talisman vastumeelselt. „Aga ma suudan sellegipoolest paljut näha. Ta on kaugelt liiga suur ja kõikjal minu ümber. Ta ei saa oma teadvust minu eest täielikult sulgeda.”
„Ja Wintrow? Kas sa tajud läbi laeva ka teda? Kuidas ta end täna tunneb?”
„Mida? On sul vaja teada veel enamat kui seda, mis kostis tema häälest, kui ta sulle uudiseid tooma tuli? Ta on Opali surmast täielikus ahastuses.”
„Mitte Opali surmast,” vastas Kennit kannatamatult. „Ma nägin, et ta vaatas meid, kui ma Vivacia ees Ettat suudlesin. See üllatas mind. Kas tal on hoora vastu tunded?”
„Ära kutsu teda nii!” hoiatas talisman meest madala urinaga. „Kui sa tema kohta veel kord niimoodi ütled, ei räägi ma sulle midagi.”
„Kas Etta on tema arvates veetlev?” käis Kennit jonnakalt peale.
Talisman andis järele. „Poiss on naiivne. Ta imetleb naist. Pole vähimatki kahtlust, et ta peab Ettat veetlevaks.” Vaikne hääl katkes. „Sinu väike etendus täna õhtul pani ta mõneks ajaks mõtlema. Ta vastandab seda Opali surmale.”
„Õnnetu kokkusattumus,” pomises Kennit. Ta jäi vait ja pidas aru, kuidas Wintrow rohkem Ettat märkama panna. Ta peaks andma naisele kandmiseks rohkem ehteid, jõudis mees otsusele. Poistele on alati meeldinud säravad asjad. Ta näitab Ettat kui kütkestavat asja, mida endale tahta.
„Miks sa temalt täna lapse kohta küsisid?” nõudis talisman järsku.
„Juhuslik mõte. Lapsest võib kasu olla. Palju sõltub sellest, kuidas Wintrow areneb.”
Talisman oli segaduses. „Ma ei taipa, millele sa vihjad. Ja ma kahtlustan, et kui taipaksin, oleks see minu arvates eemaletõukav.”
„Miks küll, ma ei mõista,” vastas Kennit muretult. Ta seadis end magama.
„Mis kasu võib sul lapsest olla?” nõudis talisman mõni hetk hiljem.
„Ma ei jää enne vait, kui sa mulle vastad,” lisas ta, kui vaikus oli veidi aega kestnud.
Kennit hingas väsinult sisse ja ohates välja. „Laps hoiaks laeva rahul.
Kui Wintrow peaks muutuma liiga tõrksaks, kui ta hakkab vahele segama minu püüdele veenda laeva vabatahtlikult alluma, noh, siis saaks ta välja vahetada.”
„Sinu ja Etta lapsega?” küsis talisman uskumatult.
Kennit kõhistas uniselt naerda. „Ei, muidugi mitte. Ära ole naeruväärne.” Piraat sirutas ennast ja pööras Ettale selja. Ta tõmbas end kerra ja sulges silmad. „Wintrowst saaks lapse isa. Nii et ta oleks laeva perekonnast.” Kennit tõi kuuldavale sügava rahuldusohke ja kortsutas siis endamisi kulmu. „Ma kujutan ette, et laps laeva pardal on tõeline tüütus. Oleks palju lihtsam, kui Wintrow lepiks oma saatusega. Sel