Ära mine iial tagasi. Lee Child
Читать онлайн книгу.
Ta oleks pidanud käes lippu lehvitama, uhkelt ja kõrgelt, udune pilk kiindunud kuldsesse tulevikku.
Nelik hiilis toast välja ja sulges enda järel ukse. Reacher kõndis edasi, teda lahutas neist üheksakümmend jardi. Kaheksakümmend. Olümpiasprinter oleks vahe läbinud kaheksa sekundiga, aga Reacher ei olnud mingi sprinter ega olümplane. Nelik läks auto juurde. Reacher kõndis edasi. Nelik avas uksed ja ronis autosse, kaks meest taha, kaks ette. Reacher kõndis edasi. Seitsekümmend jardi. Kuuskümmend. Auto ületas parkimisplatsi ja peatus, nina kolmerealise tee ääres, ootas liikluses pöördevõimalust. Reacher lootis, et see pöörab tema suunas. Pööra vasakule, mõtles ta. Palun.
Kuid auto pööras paremale, ühines liiklusvooluga ja sõitis minema, kadus silmist.
Minuti pärast oli Reacher ukse juures, keeras selle lukust lahti, tõmbas pärani ja astus sisse. Midagi polnud paigalt nihutatud. Midagi polnud lõhki rebitud ega kummuli paisatud ega segi pekstud. Mis tähendas, et üksikasjalikku läbiotsimist ei toimunud. Profülaktiline nuhkimine, esmamulje saamiseks.
Mis mulje see siis oli?
Märg vann, märg käterätt, prügikorvidesse topitud vanad riided, kraanikausi kõrval hüljatud tualett-tarbed. Nagu oleks ta käega löönud ja vehkat teinud. Mida nad olidki tal lõppude lõpuks teha käskinud. Peaksid kasima kus kurat, kiiremas korras. Igal õhtul, kui sind siit eest leiame, anname sulle kesta peale.
Võib-olla uskusid nad, et ta oli ähvardustele kuuletunud?
Või siis mitte.
Ta lahkus toast ja kõndis motelli kontorisse. Administraator oli umbes neljakümneaastane suslik, leti taga pöördtoolil kõõluv vinnilise nahaga kondikubu. Reacher ütles: „Te lasite minu tuppa neli meest.”
Administraator pures huult ja noogutas.
Reacher ütles: „Sõjavägi?”
Tüüp noogutas taas.
„Kas nad dokumente näitasid?”
„Polnud vaja. Niigi oli näha, kes nad on.”
„Kas te ajate sõjaväega tihti äri?”
„Piisavalt.”
„Ja te ei esita küsimusi?”
„Justament, peremees. Sõjaväele pole mul millestki kahju. Sest sööma ju peab. Ega nad miskit paha ei teinud?”
„Üldsegi mitte,” ütles Reacher. „Kas nad nimesid nimetasid?”
„Ainult teie oma.”
Reacher vaikis.
„Saan ma veel kuidagi aidata?” päris tüüp.
„Värske käterätt kuluks ära,” ütles Reacher. „Ja uus seep vist ka. Ja uus šampoon. Ja prügi võiksite välja viia.”
„Nagu soovite,” lubas tüüp. „Sõjaväele pole mul millestki kahju.”
Reacher kõndis tagasi tuppa. Toas puudus tool. Mis ei olnud küll Genfi konventsiooni rikkumine, aga kärsitule mehevolaskile tõotas eluruumist väljumise keeld tüütuks kujuneda. Pealegi oli see pelk motell, kus polnud toateenindust. Ega söögisaali ega ka odavat kohvikut üle tänava. Ega telefoni, mis lasknuks kiirtoitu tellida. Nõnda lukustas Reacher ukse ning jalutas kahe kvartali kaugusele Kreeka restosse. Rangelt võttes oli see ränk käsust üleastumine, kuid tulgu võit või kaotus, pisiasjad ei lugenud siin nii ehk teisiti.
Jalutuskäigul nägi ta järjekordset kohalikku bussi linnast välja suundumas ja ringsõidul prügiveokit. Laud, kuhu perenaine ta restoranis juhatas, asus tema hommikuse kohaga võrreldes saali vastasservas ja teda ei teenindanud sama ettekandja. Tellitud kohv, juustuburger ja koogiviil olid kõik maitsvad. Jalutuskäigul motelli nägi ta vaid järjekordset bussi, suunaga linnast välja, ning järjekordset prügiveokit. Kokku polnud ta numbritoast ära tundigi. Suslik oli toonud uue rätiku, seebi ja šampooni. Prügikorvid olid tühjad. Rohkem ei saanudki sellelt toalt tahta. Ta heitis voodile, põimis jalad risti, pani käed kuklale ja lootis tukastada.
Kuid tukastust talle ei antud. Umbes minut pärast seda, kui tema pea patja puutus, saabus kolm veltveeblit sõjaväepolitsei 75. üksusest teda vahistama.
NELITEIST
Nad tulid autoga ja kiirus oli suur. Reacher kuulis autot tänaval, kuulis, kuidas see mütsatusega parkimisplatsile keeras, kuulis seda õues kummide vilinal jõnksatusega peatumas. Kuulis, kuidas kolm ust avanesid sekundi piiresse mahtuva kolme kareda üksikheliga, kuulis maandumas kolme saapapaari, mis tähendas, et mehi on kolm, mitte neli, ja see tähendas, et need pole mehed mõlgitud ustega autost. Järgnes paus, ühed sammud eemaldusid kärmelt ja ta oletas, et keegi jooksis majatagust valvama, mis oli ajaraisk, sest vannitoal polnud akent – mida aga mehed ju ei teadnud, ning parem karta kui kahetseda. Niisiis oli tal pistmist kompetentse kambaga.
Ta tõstis jala põlvelt, võttis käed kuklalt ja tõusis voodis istuli. Vinnas jalad hoogsalt põrandale. Nagu märguande peale hakati uksele trummeldama. See ei meenutanud major Sullivani viisakat väikest koputust kell kuus hommikul. See oli äge tormakas prõmmimine, tugevad mehemürakad olid treenitud jätma ehmatavat esmamuljet. Mitte just tema lemmikmeetod. Käratsedes valdas teda alati kohmetus.
Mehed õues lõpetasid viivuks kolkimise ja karjusid midagi kaks korda. Tehke lahti, tehke lahti, mõtles Reacher. Siis hakati jälle kolkima. Reacher ajas end püsti ja läks ukse juurde. Lõi rusikaga seestpoolt ukse pihta, niisama kõvasti ja valjusti. Lärm õues lakkas. Reacher naeratas. Ukselt ei oodata vastuhaukumist.
Ta tegigi lahti ja nägi kaht armee lahingvormis meest. Üks oli kabuurist püstoli tõmmanud, teisel oli pumppüss. Mis oli pärastlõunases Virginia osariigi eeslinnas paganama käre värk. Meeste selja taga haigutas autol kolm ust. Mootor käis.
Reacher küsis: „Mida?”
Salga pealik seisis selles küljes, kuhu uks avanes. Kõrgeimale kutile ohutuim koht. Pealik ütles: „Te tulete meiega kaasa, söör.”
„Kes käsib?”
„Mina.”
„Üksus?”
„Sõjaväepolitsei seitsmekümne viies.”
„Kelle korraldusi te täidate?”
„Varsti saate teada.”
Vormi rinnasildi järgi oli pealiku nimi Espin. Ta oli kärbeskaalu poksija mõõtu, tumedapäine, vintske ja lihastes, lameda ninaga. Paistis olevat normaalne tüüp. Üldiselt meeldisid Reacherile veltveeblid. Mitte nii palju kui seersandid, aga rohkem kui enamik ohvitsere.
Ta küsis: „On see vahistamine?”
„Kas te tahate, et oleks?” vastas Espin. „Kui jah, siis lõksutage veel lõugu.”
„Otsustage ära, sõdur. Ei või jaa.”
„Ma eelistaksin vabatahtlikku koostööd.”
„Unistage edasi.”
„Sel juhul olete vahistatud.”
„Kuidas teie nimi on?”
„Espin.”
„Eesnimi?”
„Mis sellest?”
„Ma tahan seda surmatunnini mäletada.”
„Kas te ähvardate?”
„Kuidas teie nimi on?”
„Pete,” vastas pealik.
„Selge pilt,” ütles Reacher. „Pete Espin. Kuhu me sõidame?”
„Fort Dyerisse,” vastas Pete Espin.
„Miks?”
„Teiega tahetakse rääkida.”
Maja tagant naasis kolmas mees. Espini alluv, kuid mitte temast noorem. Terve kolmik oli veteranide moega. Kõike näinud, kõike kogenud. Espin ütles: „Enne otsime teid läbi.”
„Olge lahked,”