Ära mine iial tagasi. Lee Child
Читать онлайн книгу.
teie vanad riided ei kõlvanud enam?”
„Ju vist.”
„Kas te määrisite nad ära?”
„Millega?”
„Näiteks verega.”
„Ei, verd neil ei olnud.”
„Kus need praegu on?”
Reacher vaikis.
Podolski jätkas: „Me rääkisime teie motelli administraatoriga. Te olevat nõudnud, et teie prügikorvid tingimata tühjendataks.”
„See polnud otseselt nõudmine.”
„Ometi tühjendas ta teie prügikorvid. Nagu te palusite. Just enne prügiauto saabumist. Nii et nüüd on teie vanad riided haihtunud.”
„Kokkusattumus.”
„Kõlab mugavalt,” kordas Podolski. „Eks ole?”
Reacher ei vastanud.
Podolski jätkas: „Administraator vaatas riided üle. Ta on sedasorti sell. Muidugi olid need talle liiga suured, kuid neil võinuks müügiväärtust olla. Aga ei. Tema sõnul olid need kõlbmatud. Liiga plekilised. Muuhulgas vereplekilised.”
„See polnud Moorcrofti veri,” ütles Reacher.
„Kelle siis?”
„Ma olin neid tükk aega kandnud. Ja elu pole kerge.”
„Kas te kaklete palju?”
„Püüan hoiduda. Kuid vahel lõikan habet ajades sisse.”
„Te käisite ka duši all, eks?”
„Millal?”
„Kui riided prügikorvi viskasite. Motelli administraatori sõnul palusite temalt värskeid rätikuid.”
„Jah, ma käisin.”
„Kas te dušitate alati kaks korda päevas?”
„Vahetevahel.”
„Kas täna oli selleks konkreetne põhjus?”
Susan Turner ei ole kaua trellide taga.
Reacher ütles: „Konkreetset põhjust polnud.”
„Te ei tahtnud verd maha pesta?”
„Ma ei jooksnud verd.”
„Kui me kontrolliksime äravoolutoru, mida me leiaksime?”
„Musta vett,” ütles Reacher.
„Olete kindel?”
„Terve see tuba on üpris must.”
„Teile on praegu esitatud mõrvasüüdistus, on ju nii? Kuueteist aasta vanune juhtum. Juan Rodriguez. Keegi, kelle te läbi peksite.”
„Täielik lora.”
„Seda olen ma ennegi kuulnud. Ja neid sõnu kasutas ka kolonel Moorcroft, eks? Major Sullivan rääkis, et te mainisite oma asja talle. Aga Moorcroft ei tundnud kaasa. Kas see vihastas teid?”
„Ma olin veidi solvunud.”
„Jah, kahtlemata väsitab, kui mitte keegi teid ei mõista.”
Reacher küsis: „Kui pahasti Moorcroftiga on?”
„Kas teil tärkasid süümekad?”
„Mul tärkas mure tema ja ta kliendi pärast.”
„Kuuldavasti pole te selle naisega iial kohtunud.”
„Mis see loeb?”
„Arstide sõnul võib Moorcroft millalgi üles ärgata. Ei teata küll, millal või milline on ärgates tema seisund. Kui ta ikka ärkab.”
Reacher ütles: „Hommikul olin ma muist aega saja kümnenda üksuse peakorteris.”
Podolski noogutas. „Kokku umbes kakskümmend minutit. Me kontrollisime. Mida te ülejäänud hommiku tegite?”
„Jalutasin.”
„Kus?”
„Igal pool.”
„Kas teid nähti jalutamas?”
„Vaevalt küll.”
„Kõlab mugavalt,” ütles Podolski kolmandat korda.
„Te olete valejälgedel, uurija. Viimati nägin ma Moorcrofti siinsamas ohvitseride klubi söögisaalis, kust ta väljus ülimalt rahulolevana. Tema ründaja lippab ringi ja naerab teie üle, kuni te minuga aega raiskate.”
„Teisisõnu peksis teda keegi teine?”
„Loomulikult.”
„Seda olen ma ennegi kuulnud,” kordas Podolski.
„Kas te olete kunagi eksinud?”
„Pole oluline. Oluline on see, kas ma eksin nüüd. Aga vaevalt. Mul on vägivaldse minevikuga tüüp, keda nähti enne kuriteo toimepanekut ohvriga tülitsemas, kes viskas pärast kuriteo toimepanekut minema terve riidekomplekti, kes käis sel päeval kaks korda duši all, kelle käsutuses oli auto ja kel puudub vettpidav alibi. Te olite ju võmm, eks? Kuidas teie talitaksite?”
„Otsiksin üles õige süüdlase. Ma arvan, et nii on kuskil kirjas.”
„Oletame, et süüdlane ei tunnista süüd?”
„Seda juhtus mul alailma. Mõistust tuleb kasutada.”
„Ma kasutangi.”
„Siis on sandisti,” ütles Reacher.
„Näidake oma käsi.”
Reacher asetas käed lauaplaadile, peopesad allapoole. Käed olid suured ja päevitunud, koredad ja parkunud. Mõlema käe sõrmenukid roosatasid ja paistetasid õrnalt. Eile õhtust. Kaks T-särkides tüüpi. Vasakhaak ja paremsirge. Kõvad matakad. Mitte kõige kõvemad, aga täitsa kõbusad. Podolski vahtis neid kaua.
„Järelduseks ei piisa,” ütles ta. „Teil võis relv olla. Mingit laadi tömp ese. Küll arstid selgitavad.”
Reacher küsis: „Mis edasi?”
„Seda otsustab ringkonnaprokurör. Seniks tulete minuga. Ma panen teid kesklinna luku taha.”
Tuppa laskus vaikus ja Espin avas esimest korda suu.
„Ei,” ütles Espin. „Meile ei sobi. Ta jääb siia. Meie mõrv on teie kallaletungist tähtsam.”
Podolski vaidles: „Tänane hommik on tähtsam kui kuueteist aasta vanune minevik.”
Espin ütles: „Kes ees, see mees. Ta on meie valduses. Mitte teie. Kujutlege paberimajandust.”
Podolski oli vakka.
Espin ütles: „Aga kui soovite, saate teda igal ajal üle kuulata.”
„Kas teie türm on kindel?” küsis Podolski.
„Nagu tinutatud.”
„Oleme kokku leppinud,” ütles Podolski. Ta tõusis, korjas pastaka ja märkmiku laualt ning väljus toast.
Järgnes rutiinne kohtueelne arest. Reacher otsiti jälle läbi, tema saabastelt võeti paelad, teda pooleldi tõugati ja pooleldi juhatati piki kitsast lagedat koridori, mööda kahest avaramast küsitlustoast vastasküljes, ümber kahe nurga kongide sektsiooni. Sootuks tsiviliseeritumasse kui mõned, mida Reacher oli näinud. Vangla asemel meenutas see pigem kuhugi ketti kuuluva hotelli kaugemat tiiba. Kubises harukoridoridest ja pisikestest fuajeedest, kong ise aga sarnanes motellitoaga. Seda kalgistasid küll lukud ja riivid, väljapoole avanev terasuks, betoonseinad, ühejalase läbimõõduga trellitatud aknapilu lae all, vannitoa metallgarnituur ja kitsuke kasarmustiilis magamisnari, ent see oli siiski ruumikas ning võrdlemisi mugav. Urkast kolmerealise sõidutee ääres üldiselt etem. Igatahes etem. Voodi kõrval oli vähemalt tool. Dyer-Helsington House’i segabaas kogu oma priiskavas hiilguses. Kõrge staatusega vangid elasid paremini kui madala staatusega ohvitserid.
Reacher