Eremiit. Thomas Rydahl
Читать онлайн книгу.
näevad nad ülejäänud publikut. Nood seisavad päris ranna ääres. Tumedad siluetid ja mõnel on taskulamp või latern, mis stseeni võimendab. Hõigatakse korraldusi ja mingi masin töötab täiskäigul.
„Mis kurat,” ütleb Raúl. „Mis lahti on?”
„Ju see on mõni ekskursioon,” hüüab Beatriz.
„Selle vihmaga küll mitte,” naerab Raúl.
Nad liiguvad salga poole, kes ei seisagi nii tihedalt koos, kui esialgu tundus, vaid pigem poolringis ümber mõne inimese nende keskel. Seal on sinine tuli, vilkur. Ja üks mees, kes hüüab: „Minge tahapoole, minge tahapoole.” Aga keegi ei liigu paigast. Lained paiskuvad nende jalge ette ja mõni seisab pahkluudeni vahutavas vees.
„Seal on auto,” hüüab Beatriz. „Mida see siin teeb?”
18
Üks politseinik püüab auto ümber piirdelinti tõmmata. See on must Volkswagen Passat. Valgustuseks on üles seatud mõned prožektorid, aga generaator ei suuda sammu pidada, prožektorid kord kustuvad, kord süttivad ega taha pehme liiva peal püsti püsida.
Nad peatuvad teiste juures ja püüavad olukorrast aru saada. Paistab, et tegu on väga õnnetu parkimisega või varastatud ja mahajäetud autoga. Erhard on mõlemat varianti korduvalt ennegi näinud.
„Lähme ära ja vaatame parem välke,” paneb Beatriz ette.
„See oleks meist inetu,” ütleb Raúl. „Siin on midagi hirmsat juhtunud.”
„Seda ma mõtlengi, et meil ei sobi siin seista ja pealt vaadata. Keegi on ju kannatada saanud.”
„Keegi on alla sõitnud ja merre kukkunud,” ütleb üks inimene, kes nende ees seisab.
„Mismoodi on võimalik siia alla kukkuda, kui just ise ei taha kukkuda?” tähendab teine. „Kas see oli enesetapp?”
„Kes esimesena kohal oli?” üritab üks politseinik. Paar inimest tõstavad käe, kuid lasevad selle teisi nähes alla. „Kes helistas? Ma ei mäleta, kellega ma enne rääkisin.”
Üks mees astub ette. Nad räägivad vihmapladinas midagi. Mees osutab üles järsaku poole. Politseinik püüab algul midagi plokki kirja panna, aga vihma lausa kallab, nii et ta peab loobuma. Ka pastakas ei kirjuta.
„See on ilmselt varastatud, numbrit ju ei ole,” ütleb keegi. Värvilises kalipsos amatöörsurfar.
„Tagaistmel on midagi, nad vaatavad kogu aeg sinna,” ütleb teine.
„Minge tahapoole, kurat, minge ometi tahapoole.” See politseinik on Erhardile tuttav. See on Bernal. Ta on läbimärg, nii et riided peaaegu läigivad, seisab auto kõrval lahti löödud varju all, näitab taskulambiga tagaistmele valgust ja pildistab suure fotoaparaadiga. „Hassib,” hõikab ta. „Mul on siin abi vaja.”
Aga midagi ei toimu. Hääled sumbuvad ümbritsevasse mürasse. Teised politseinikud ei kuule teda. Üks on ametis prožektorite püsti sättimisega, teine arutab midagi parameedikuga, kellel on kott kaenlas. Üleval järsaku serval tagurdab kraana, valmistudes autot üles tõstma. Samal ajal kallab muudkui vihma.
„Lähme ära, mul hakkab paha,” sosistab Beatriz.
„Tule siia.” Raúl tõmbab ta enda ligi.
„On siin mõni ajakirjanik?” küsib üks politseinik.
Keegi ei ütle midagi.
„Veel ei ole, šeff,” hõikab politseinik Bernalile.
Too pildistab midagi auto tagaistmel. Seal oleks nagu harilikud paberilehed, ajaleheväljalõiked. Üks kolleeg tuleb talle appi ja sätib paberilehed istmele. Nad räägivad nendest paberitest ja paigutavad neid ümber ning Bernal pildistab. Kaugel mustavas öötaevas sähvivad välgud, justkui vastuseks fotoaparaadi välgule.
Autost õhkub pahvakutena mingit vänget lõhna. Algul arvab Erhard, et see tuleb tema kilekotist. Sõrmest. Ta katsub ettevaatlikult, ega sõlm ei ole lahti tulnud. Võib-olla on see mäest alla jooksmise käigus kannatada saanud. Lumumba on peast välja loputatud. Aga kott on samasugune nagu siis, kui ta selle taskusse pani. Samal ajal tundub autost välja paiskuv lõhn vaenulikum ja pealetükkivam. Nagu miski, mis oleks pidanud olema juba ammu ära peidetud.
„Ilmselt oli see õnnetus, kas see juhtus alles äsja?” küsib Raúl amatöörsurfarilt.
„See auto on päev otsa siin olnud. Aga nüüd avastas keegi, et uksed ei ole lukus,” vastab too.
Mees, kes politseinikuga rääkis, pistab vahele: „Ma nägin, et tagaistmel kasti sees oli midagi. Miski ulatus välja.”
„Mis sealt välja ulatus?” küsib amatöörsurfari sõber, ainus inimene, kellel on seljas vihmamantel.
„See oli nagu …” Rohkemat ei jõua ta öelda.
Asekomissar kõnnib ärritatud ilmel neist mööda. Sekundiks kohtuvad Bernali ja Erhardi pilgud. Bernal jääb järsult seisma ja tuleb tagasi. Erhard paneb tähele, et Raúl taganeb. Ilmselgelt ei soovi ta politseinikuga rääkida.
„Eremiit,” ütleb Bernal. „Alati kohal, kui midagi juhtub?”
Erhard ei tea, mida öelda. Ta tahaks seletada, et tema ei ole järjekordsesse õnnetuspaika kippunud.
„Mis juhtus?” küsib surfar.
Bernal ei vasta. „Mul on vaja kõikide nimesid, kes midagi nägid. Kui te olete ainult pealtvaatajad ja uudistajad, siis minge siit minema,” ütleb ta Erhardile otsa vaadates.
„Me tulime siia välke vaatama,” ütleb Beatriz.
Bernal vaatab talle otsa. „No vaadake siis välke, señorita.” Ta ronib järsakust üles ja kaob vihma sisse, mis on muutunud tihedaks mustaks tolmuks.
„Hakkame parem minema,” sosistab Beatriz.
Raúl seisab tükk aega ja vaatab autot. „Muidugi, mu ingel,” ütleb ta.
Meri on juba mitu meetrit tagasi tõmbunud ja lained purevad üksteist nagu kurjad loomad.
„Üks Lumumba kuluks ära,” ütleb Erhard Raúlile ja vaatab Beatrizi, kelle kleit on läbimärg ja liibub ümber keha.
19
Vanasti sõitis Poissmees igal kolmapäeval bussiga. Tuinejesse jõudmine võttis tal suurema osa hommikupoolikust ja tagasisõit Santa Marisa hooldekodusse suurema osa õhtupoolikust. Paar korda läks ta liiga vara maha, mõnes väikeses külas, ja politsei pidi ta sealt ära tooma, kui ta hakkas mööda tänavat edasi-tagasi jooksma ja endale vastu pead taguma. Ta on üle kahe meetri pikk, võib-olla kaks viisteist, aga oma näo, kohmakate jäsemete ja riiete poolest sarnaneb seitsmeaastase poisiga. Tema silmad vilavad ringi, leidmata asu. Näib, nagu püüaks ta maailmast aru saada, lugedes seda nagu koodi või noote. Taksos meeldib talle laupa vastu akent toetada ja teeäärset maastikku jälgida. Jälgida seda katkematut joont.
Igal kolmapäeval kell 10.15, ka täna, seisab ta suure välisukse ees kõnniteel ja ootab, seljakotirihmad ümber õlgade pingule tõmmatud. Aaz ei ole neliteist aastat sõnagi lausunud. Ühel päeval jättis ta rääkimise lihtsalt järele. Ta oskab küll, aga ei räägi, on Mónica seletanud. Esimestel kolmapäevadel lootis Erhard, et ta ütleb midagi. Igal kolmapäeval veetsid nad üle kahe tunni koos – üks tund sinna ja teine tagasi. Erhard lootis, et nende vahel tekkinud läheduse mõjul läheb Poissmees lahti. Et ta usaldab Erhardit piisavalt. Sellest sai mäng, väljakutse, oli vaja poiss nii kaugele saada, et ta midagi ütleks. Tal läks korda teda naerma ajada, pead pöörama panna. Aga ikkagi jäi Erhard igal kolmapäeval kaotajaks. Lõpuks ajas see Erhardi nii närvi, et ta palus Mónical otsida mõni teine sohver. Ta ei kannatanud enam välja. Probleem oli aga selles, et ükski teine juht ei tahtnud Poissmeest sõidutada. Aaz pidi jälle hakkama bussiga sõitma.
Mónica pakkus Erhardile poole rohkem raha, et ta jätkaks. Ta ei pea sulle meeldima. Tee ainult selline nägu, nagu meeldiks, ütles ta. Erhard nõustus