Eremiit. Thomas Rydahl
Читать онлайн книгу.
näib lõputu, meri on nagu hiiglaslik õhuloss, mis äkitselt beeži düüni taha maha laotub. Täna ei ole peresid rannas jalutamas. Tuul on liiga tugev, liiv tuiskab ja torgib.
Ühe surfivarustuse konteineri kõrval on paari euroaluse peal pisike pood. See pakub jäätist, muusikat, varju tuule ja päikese eest. Erhard võtab ühe San Migueli ning jälgib kogusid, kes köie otsas edasi-tagasi sõidavad. Täiskasvanud mehed tuulelohedega. Aeg-ajalt täielikult tuule meelevallas, teinekord on olukord aga vastupidine. Ta paneb masendavalt hästi tähele kõiki poekesest kostvaid hääli. Iga köhatust või kohvimasina häält. Võimaluse olemasolu. Poodi pidav naine on temast ehk kakskümmend aastat noorem, aga näeb räsitud välja. Ta on Munk, töökas, vaikne, vaevanägev ja ülearu armastav tüüp. Lahutatud, nelja lapse ema, kes pidi tööle minema, kui mees jalga laskis. Võimaliku elukaaslasena oleks ta ühest küljest kogenud ja ülimalt teenistusvalmis, aga teisest küljest jube. Naine ajab pea kuklasse, et läbi väikese akna lohesid näha.
„Kas sinu poeg on seal?” pakub Erhard.
Naine vaatab talle üllatunult otsa. „Kas sa tunned minu Robbit?”
„Ma tunnen kõiki natuke,” ütleb Erhard.
13
Kella nelja paiku sõidab ta Oleana kalmistu juurde ja pargib teisele poole teed. Ta näeb, kuidas väike lilledega ehitud rongkäik mööda teed läheneb. See on rikastele perekondadele tüüpiline. Nemad tahavad oma surnutega võimalikult pika maa jalgsi käia, vaesed seeeest kulutavad suuri summasid kallistele surnuautodele. Perekond Haji tassib puusärgi kalmistu väravast sisse ja mööda jalgteed edasi. Puusärk ei paista olevat kerge. Võib-olla viskasid nad ikkagi kirstu põhja paar kivi. Kõige taga kõnnib Eleanor, tema kõrval pikk noor naine, juuksed silmadel, ja üks vanem naine, ilmselt tädi. Teisel pool tänavat näeb ta politseinikku, kellel on seljas ilus ülikond, kuid kes näeb veelgi väsinum välja kui viimati. Too noogutab Erhardile ja läheb rongkäigule järele.
„See on jumala karistus,” kuuleb Erhard paar korrust kõrgemal rõdu peal istuva naise sõnu. „See saar on sihukese lilla jaoks liiga väike.”
14
Öösel lamab ta, üks silm lahti, ja vahib neljakandilist krussis juhtmega telefoni. Une-eelses seisundis näeb ta iseennast üles tõusmas ja toru tõstmas. Hommikust süües vaatab ta telefoni, kuuleb, et see heliseb, ja võtab toru, kuigi tegelikult ei ole selleks põhjust. Ta kaalub, kas helistada ise. Tänavu saab kaheksateist aastat täis. Aga ta ei suuda, vaid tõttab välja ning istub autosse.
Supermarketisse sisse astudes paneb ta tähele nurgas seisvat telefoniautomaati, ja kui ta möödub mõnest elektroonikapoest – neid on Corralejos palju –, silmab ta juba kaugelt pleekinud karbis automaatvastajat. Niimoodi on jaanuari alguses ikka, sellest korrast saadik, kui Annette helistas ja teda sõimas. Erhard ei jõudnud talle midagi öelda. Naine lihtsalt helistas ja valas oma viha tema peale välja. See oli 1997. aastal, kui Erhard oli hakanud koju raha saatma. Naine ütles, et ei taha seda. Ta ei kannata seda neetud raha välja. Ta ei taha Erhardilt midagi. Mitte midagi. Sa oled surnud, sa oled juba surnud, ja siis pani naine toru ära. Aasta pärast helistas ta jälle. Seekord ei öelnud ta midagi, vaid ainult nuttis kakskümmend sekundit. Pärast seda ei ole ta helistanud. Aga tänavu saab sellest kaheksateist aastat, kui Erhard tema juurest ära läks. Erhard ootab helistamist. Ta peaaegu soovib seda. Isegi kui naine ainult nutaks. Aga midagi ei toimu. Võib-olla on naine Erhardi või numbri ära unustanud. Võib-olla on ta uuesti abiellunud. Midagi ei toimu.
Erhard võtab peale kõik kliendid, kes talle ette satuvad, võtab ka pärastlõunal ja õhtul, sõidab, kuni on nii väsinud, et silmad kleepuvad kinni. Pärast läheb ta sadamasse ja ostab suvalise veinipudeli, istub üksinda muulil ja vaatab, kuidas noored vette hüppavad, kuni päikese viimased kiired kivise Isla de Lobose saare taha kaovad ja meri mustaks tõmbub. Ta komberdab Calle el Muelle maja fonoluku juurde ning vajutab Raúli ja Beatrizi kellanupule.
„Tule üles, tule aga üles, vana,” ütleb Raúl, alati valmis.
Nad teevad ukse lahti, Beatrizil on seljas kollane läbipaistev suvekleit, mille alt paistavad pikad pruunid jalad, ja Raúlil särk, mille kolm alumist nööpi on kinni. Nad võtavad ta vastu nagu lihased lapsed, ilusad ja avalad ja õnnelikud. Nad on just Mojito kokteilid valmis seganud. Ja nad lähevad katuseterrassile.
Beatriz istub Raúli süles ja nad suudlevad. Erhard räägib lohesurfaritest ja Bill Hajist ja Mónicast, Poissmehe emast. Raúl ütleb, et Erhard on kõige uskumatum mees, keda ta teab, ja Beatriz, kes toob uued kokteilid ja endale veini, möödub temast jumaliku parfüümipahvakuga ja libistab pikkade punaste küüntega käe läbi Erhardi hõredate juuste.
Erhard teeb alati näo, et see ei meeldi talle, aga mõnel õhtul unistab ta just sellisest käest. Teritatud pliiatsite moodi küüntest, mis tõmbavad tema hõredatesse juustesse pikad vaod. Muidugi oleks hoopis teine asi, kui nad oleksid päriselt tema lapsed, kui Raúl oleks tema poeg ja Beatriz tema minia. Aga ta teab ju väga hästi, et nad ei ole seda, ja tema riist teab ka ega püsi enam vagusi. Erhard ei tunnegi end Raúli ees süüdi. Raúl on Raúl, pesuehtne luhvtivend. Ta võib küll olla oma isa poeg ja Beatrizi elukaaslane, aga keegi ei saa milleski kindel olla. Ta tahab kõike, kuid ei taha ennast siduda. Tal on kõik olemas, kuid ta ei taha midagi omada. Ulakas ja võluv ning alati kas pidu panemas või peatäiest toibumas. Ja ühel või teisel võimatul moel Erhardi kõige terasem õpilane. Erhardi ainus õpilane. Tollal oli Raúl noor ja rumal poiss, kelle pähe ei mahtunud midagi peale odava meelelahutuse ja Ameerika pornoajakirjade ning kellel oli hädasti vaja vältida uusi pahandusi õpetajate, politsei, naabrite, vihaste tüdrukute ja oma isaga. Erhard pidi õpetama teda nägema suurt pilti, seda, mis peitub isa sõnade taga, tüdrukute pilkude taga. Tekitama spontaansete tundepuhangute ja haledalt välja kukkuvate iseseisvumiskatsete vahele läbimõtlemise ja planeerimise kihi. Ühesõnaga õpetama talle kannatlikkust. Midagi oli poisile külge jäänud, vahepeal oli temast saanud mees. Ja külge oli jäänud nii palju, et Raúl oli muutunud rahulikumaks, vähem närviliseks, vähem ehmatavaks, rõõmsamaks. Ka isa oli poja arengut märganud, kuid arvas, et see oli mitte Erhardiga sõbrustamise, vaid paljude koduarestide, kõrvakiilude ja kontopiirangute tagajärg.
Sellest on kujunenud pikaajaline sõprus, Erhardi tugevaim ja kõige alkoholirohkem sõprus. Ja Erhardi ainus. Suhe, kus Erhardil on hääl ja väärtus, kus ta tunneb end imetletuna ja tunnustatuna just selle inimesena, kes ta on viimased kaks aastakümmet olnud.
Aga TaxiVentura direktori Pauli Barouki arvates on see vale, jabur sõprus. Sest Raúl on konkureeriva firma juhatuse liige. Kurjad keeled räägivad, et see on tagamõttega sõprus. Räägitakse, et Erhard töötab Raúli heaks, et ta saab temalt kliente või lahendab mingeid Raúli probleeme. Aga põhimõtteliselt ei sekku nad üldse teineteise ellu. Nad räägivad söögist, alkoholist, Kollases Kukes toimunud löömingutest, Erhard pajatab lugusid Corralejo inimestest ja Raúl räägib rikastest sigadest, nagu ta ütleb, ja nende võimatust armuelust, samal ajal kui Beatriz itsitab. Kumbki ei taha teada, millega teine tegeleb. Raúl ei viitsi kuulata jutte taksojuhtide elust. Iga kord, kui Erhard nuriseb taksokeskuse või juhtidele kehtestatud uute reeglite üle, rehmab Raúl niimoodi käega, nagu ta on isalt õppinud. Samuti ei viitsi ta kuulata jutte raamatute kohta, mida Erhard loeb. Ja Erhard ei küsi Raúlilt midagi Taxinaria kohta ega päri, kust Raúli rahaküllus pärit on. Ta arvab, et see on Raúli isa raha, olgugi et Raúl räägib tihti, et tahab oma raha ise teenida. Ainult Federico Molino ja kohvri loo puhul läks Erhard Raúli pärast üle teatud piiri. See oli seadusevastane, aga eesmärk oli õilis, mõtleb Erhard nüüd sellest episoodist, millest nad ei ole hiljem juttu teinud.
Nad vaatavad linna ja randa. Meri on nagu martsipan.
Raúl näitab haava sõrmenukil. „Kollases Kukes tekkis ühe meremehega väike lahkarvamus,” naerab ta. „Tal oli minu tüdruku kohta ütlemist.”
Beatriz pöörab ärritatult pilgu ära. „Mina ei ole sinult midagi niisugust palunud,” ütleb ta.
„Kas teistmoodi poleks saanud?” küsib Erhard. Kuigi ta arvab, et need kolm-neli kohmardit, kes Corralejo ööelus alati kaklusse satuvad, on enamasti kitli