nimed

      Inimesed kutsuvad mind Kiirtee-Gorillaks. Ahv väljasõidul nr 8. Üks ja Ainus Ivan, Võimas Hõbeselg.

      Nimed on minu, aga mitte mina. Mina olen Ivan, lihtsalt Ivan, ainult Ivan.

      Inimesed raiskavad sõnu. Loobivad neid kui banaanikoori ja jätavad mädanema.

      Igaüks teab, et koored on maitsvaim osa.

      Sa vist arvad, et gorillad sind ei mõista. Muidugi, sa ilmselt arvad sedagi, et me ei suuda püsti kõndida.

      Proovi tund aega nukkidel käia. Ütle nüüd ise: kumb on lõbusam?

      kannatlikkus

      Olen aastate jooksul õppinud mõistma inimeste sõnu, aga inimkõne mõistmine pole sama kui inimeste mõistmine.

      Inimesed räägivad liiga palju. Vadistavad nagu šimpansid, ajavad maailma müra täis isegi siis, kui neil pole midagi öelda.

      Mul läks veidi aega, enne kui tundsin ära kõik inimhääled, suutsin punuda sõnu lauseteks. Aga mul jagus kannatlikkust.

      Kannatlikkus on kasulik, kui oled ahv.

      Gorillad on kannatlikud kui kivid. Inimesed mitte nii väga.

      kuidas ma välja näen

      Olin kord metsik gorilla ja näen endiselt selline välja.

      Mul on gorilla häbelik pilk, gorilla kaval naeratus. Kannan lumist karvasadulat, Hõbeselja mundrit.

      Minu suuruses näevad inimesed väljakutset iseendale. Nad kuulevad tuules võitlust, mina mõtlen aga vaid sellest, kuidas pärastlõunane päike meenutab küpset nektariini.

      Olen vägevam kui ükski inimene, 180 kilogrammi puhast jõudu. Mu keha oleks kui lahinguks loodud. Mu käed ulatuvad väljasirutatuna kõrgemale kui kõige pikem inimene.

      Mu suguvõsa puu sirgub samuti kaugele. Olen suur ahv ja sina oled suur ahv ja samuti ka kõik need šimpansid ja orangutanid ja bonobod – kõik meie kauged, umbusku väärivad sugulased.

      Tean, et see on häiriv.

      Ka mul on raske uskuda, et ajas ja ruumis on side, mis ühendab mind selle kasvatamatute klounide rassiga.

      Šimpansid. Neile pole ühtegi õigustust.

      väljasõit nr 8 tsirkusekaubamaja ja videomängusaal

      Elan inimasulas, mille nimi on Väljasõit nr 8 Tsirkusekaubamaja ja Videomängusaal. Asume mugavalt I-95 kiirtee ääres ning etendused on kell kaks, neli ja seitse, 365 päeva nädalas.

      Mack ütleb seda, kui vastab tirisevale telefonile.

      Mack töötab siin kaubamajas. Tema on boss.

      Mina töötan ka siin. Mina olen gorilla.

      Tsirkusekaubamajas keerleb kogu päev krääksuva muusikaga karussell ning kauplejate seas elutsevad pärdikud ja papagoid. Maja keskel asub pinkidest ring. Siin võivad inimesed oma tagumiku peal istuda, kui nad pehmeid kringleid mugivad. Põrand on kaetud surnud puudest tehtud saepuruga.

      Minu domeen on ringi ühes otsas. Elan siin, sest olen liiga palju gorilla ja mitte piisavalt inimene.

      Stella domeen on minu kõrval. Stella on elevant. Tema ja Bob, kes on koer, on mu kallimad sõbrad.

      Hetkel pole mul gorilladest sõpru.

      Minu domeen on tehtud paksust klaasist, roostetavast metallist ja karedast tsemendist. Stella domeen on piiratud metallvarbadega. Päikesekarude domeen on puust, papagoidel traatvõrgust.

      Minu kolm seina on klaasist. Üks on pragunenud ja selle alumisest nurgast puudub väike tükk, umbes mu käelaba suurune. Tegin selle augu pesapallikurikaga, mille Mack mulle kuuenda sünnipäeva puhul andis. Pärast seda võttis ta kurika tagasi, kuid lubas mul kurikaga kaasas olnud palli endale jätta.

      Ühe mu domeeni seinale on maalitud stseen vihmametsast. Seal on veeta kosk, lõhnata lilled ja juurteta puud. Mina seda ei maalinud, ent ma naudin seda, kuidas kujundid üle mu seina voogavad. Isegi, kui see pole suurem asi vihmamets.

      Mul veab, et minu domeenil on kolm akendega seina. Näen kogu kaubanduskeskust ning veidi ka maailma selle taga: üleerutatud kuulimängumasinaid, roosasid suhkruvati pilvi, otsatut ja puudeta parkimisplatsi.

      Platsi taga laiub kiirtee, kus autod tormavad lõputult edasi. Hiiglaslik silt selle ääres meelitab neid peatuma ja puhkama nagu gaselle joogikohas.

      Silt on kuhtunud, värvid ähmastunud, kuid ma tean, mis seal öeldakse. Mack luges kord selle sõnad kõva häälega ette: „TULGE KÜLLA: VÄLJASÕIT NR 8 TSIRKUSEKAUBAMAJA JA VIDEOMÄNGUSAAL, KUS ELAB ÜKS JA AINUS IVAN, VÕIMAS HÕBESELG!”

      Kahjuks ma ei oska lugeda, kuigi soovin, et oskaks. Juttude lugemine oleks kena viis mu tühje tunde täita.

      Kord aga õnnestus mul nautida raamatut, mille üks talitajatest mu domeeni jättis.

      See maitses termiidi järele.

      Kiirteereklaamile on joonistatud klouniriietes Mack ja Stella tagajalgadel. Ja veel üks vihane loom raevukate silmade ning sakris karvaga.

      See loom peaks olema mina, aga kunstnik eksis. Mina pole ealeski vihane.

      Viha on väärtuslik. Hõbeselg kasutab viha selleks, et korda hoida ja oma salka ohust teavitada. Kui mu isa vastu oma rinda tagus, ütles see: Ettevaatust, kuulake, mina olen siin juht. Olen vihane, et teid kaitsta, sest selleks ma sündisin.

      Siin, oma domeenis, pole kedagi kaitsta.

      väikseim tsirkus maailmas

      Mu naabrid siin Tsirkusekaubamajas teavad paljusid trikke. Nad on üks haritud kamp, suuremate saavutustega kui mina.

      Üks mu naabritest mängib pesapalli, kuigi ta on kana. Teine juhib tuletõrjeautot, ehkki on vaid küülik.

      Mul oli kord naaber, sale ja mõtlik hüljes, kes suutis hoida palli oma ninal koidikust hämarikuni. Tema hääl oli kui külmal ööl õue aheldatud koera kähe haugatus.

      Lapsed esitasid soove ja loopisid münte tema plastbasseini. Need hiilgasid põhjas nagu lamedad vasest kivid.

      Hüljes tundis ühel päeval suurt nälga või vahest igavles, niisiis sõi ta ära sada münti.

      Mack ütles, et elab üle.

      Ta eksis.

      Mack kutsub meie etendust „Väikseim

---

Скачать книгу