Oma esimesel ööl kiirteel magas Bob kraavi jäises poris. Ärgates oli tal nii külm, et tema jalad ei paindunud veel terve tunni.

      Järgmisel ööl magas Bob Tsirkusekaubamaja prügikastide lähistel räpastes õlgedes.

      Ülejärgmisel ööl avastas Bob minu domeeni nurgast koha, kus klaas oli katki. Nägin unes, et olen söönud ära karvase sõõriku ja kui pimedas ärkasin, avastasin oma vatsa peal norskamas tibatillukese kutsika.

      Oli möödunud nii kaua aega sellest, kui tundsin teise olendi kehasoojust. Nii ei teadnudki ma täpselt, mida ette võtta. Mitte et mul poleks olnud külastajaid. Mack muidugi käis mu domeenis ja palju teisi talitajaid ka. Olin näinud mööda sibamas küllalt rotte ja vahel rabistas mu laes olevast august sisse üksik eksinud pääsuke.

      Aga keegi ei jäänud kauaks.

      Ma ei liigutanud terve öö, kartes Bobi äratada.

      metsik

      Küsisin kord Bobilt, miks ta endale kodu ei tahtnud. Olin märganud, et inimesed on ebaharilikult koertelembesed. Eks ma sain aru ka, miks kutsikat on kergem kaissu võtta kui, ütleme, gorillat.

      „Minu kodu on kõikjal,” vastas Bob. „Ma olen metsloom, semu. Taltsutamata ja kartmatu.”

      Ütlesin Bobile, et ta võiks etendustes kaasa teha nagu Snickers, Stella seljas sõitev puudel.

      Bob ütles, et Snickers magab roosal padjal Macki kontoris. Ta lisas, et Snickers sööb haisvat purgiliha.

      Ta manas ette põlgliku grimassi. Huuled tõmbusid tagasi ja paljastasid pisikesed nõelteravad hambad.

      „Puudlid,” ütles ta, „on parasiidid.”

      picasso

      Mack ulatab mulle uue kollase rasvakriidi ja kümme lehte paberit. „Aeg maksta oma elamise eest, Picasso,” pomiseb ta.

      Mõtisklen selle üle, kes see Picasso on. Kas tal on kummist kiik nagu mul? Kas ta sööb kunagi oma rasvakriite?

      Ma tean, et olen oma võlu kaotanud, seega annan endast parima. Haaran kõvasti kriidist ja mõtlen.

      Lasen pilguga üle oma domeeni. Mis on kollane?

      Banaan.

      Joonistan banaani. Paber rebeneb, aga ainult õige natuke.

      Nõjatun tagasi ja Mack korjab joonistuse üles. „Järjekordne päev, järjekordne kritseldus,” mühatab ta. „Üks olemas, üheksa veel.”

      Mis on veel kollane, mõtlen ma oma domeenis ringi vaadates.

      Joonistan veel ühe banaani. Ja siis veel kaheksa.

      kolm külastajat

      Siin on kolm külastajat: naine, poiss, tüdruk.

      Patseerin nende rõõmuks läbi oma domeeni. Kiigun autokummi küljes. Söön järjest kolm banaanikoort.

      Poiss sülitab mu aknale. Tüdruk loobib peotäie kivikestega.

      Mõnikord olen tänulik selle klaasseina eest.

      mu külastajate tagasitulek

      Pärast etendust tulevad tati-kivikeste lapsed tagasi.

      Näitan oma muljetavaldavaid kihvu. Plätserdan räpases vannis. Mühatan ja huikan. Söön ja söön ja söön veel.

      Lapsed taovad oma haleda rinna vastu. Loobivad veel kivikesi.

      „Limased šimpansid,” pomisen mina. Viskan neid ühe mina-palliga.

      Mõnikord tahaks, et klaasi poleks vahel.

      vabandust

      Palun vabandust, et kutsusin neid lapsi limasteks šimpansideks.

      Mu ema tunneks minu pärast häbi.

      julia

      Sarnaselt tati-kivikeste lastega on Julia kah laps, aga see pole ju tema süü.

      Kui tema isa George igal ööl kaubamaja koristab, istub Julia minu domeenis. Ta võib istuda, kus tahab: karusselli juures, tühjas sööklatiivas, saepuruga kaetud tribüünidel. Aga ma ei kiitle, kui väidan, et ta otsustab alati minu juures istuda.

      See on vist seepärast, et me mõlemad armastame joonistada.

      Sara, Julia ema, aitas ka varem koristada. Kui ta haigeks, kahvatuks ja kängu jäi, ei tulnud Sara enam. Julia pakub igal ööl, et aitab isal koristada ja igal ööl ütleb ta kindlalt: „Kodutöö, Julia. Põrandad lähevad nagunii uuesti mustaks.”

      Kodutöö, nagu ma avastasin, tähendab teravat pliiatsit, pakse raamatuid ja pikki ohkeid.

      Mulle meeldib pliiatseid närida. Olen kindel, et saaksin kodutööga suurepäraselt hakkama.

      Mõnikord jääb Julia tukastama. Mõnikord loeb ta oma raamatuid, aga peamiselt joonistab ta pilte ja räägib oma päevast.

      Mina ei tea, miks inimesed minuga räägivad, aga sageli nad teevad seda. Võib-olla nad arvavad, et ma ei saa neist aru.

      Või seepärast, et ma ei saa vastata.

      Juliale meeldivad reaalained ja kunstiõpetus. Talle ei meeldi Lila Burpee, kes kiusab teda vaid seetõttu, et Julial on vanad riided. Ja Juliale meeldib Deshawn Williams, kes kiusab teda küll ka, aga niimoodi kenasti. Ning suureks saades sooviks Julia olla kuulus kunstnik.

      Mõnikord joonistab Julia mind. Tema piltidel olen ma elegantne sell, hõbedane selg nagu sammal kuu all kiiskamas. Ma ei ole seal kunagi vihane, nagu kiirtee ääres asuval kuhtunud reklaamil.

      Aga alati paistan veidi kurvana.

      bobi joonistamine

      Mulle meeldivad väga Julia pildid Bobist.

      Ta joonistab teda üle lehekülje lendamas, jalad ja karvkate kui üks suur hämu. Ta joonistab teda liikumatuna, prügikasti või minu vatsa pehme künka tagant piilumas. Mõnikord annab Julia oma joonistustes Bobile tiivad või lõvilaka. Ükskord andis talle kilpkonnakilbi.

      Kaua aega ei teadnud keegi, kuidas Bobi kutsuda. Ikka ja jälle üritas mõni kaubamaja töötaja talle toidupalaga läheneda. „Siia, kutsu,” ütlesid nad friikartuliga nina ees vehkides. „Tule-tule, peni,” meelitasid nad. „Tahad väikest võileivaampsu?”

      Aga Bob kadus alati varjudesse enne, kui keegi lähedale jõudis.

      Ühel pärastlõunal otsustas Julia joonistada minu domeeni nurgas kerra tõmbunud pisikest koera. Esmalt vaatas ta teda pikka aega ja näris pöidlaküünt. Ma nägin, et ta vaatas teda nii, nagu vaatab kunstnik maailma, mida üritab mõista.

      Lõpuks haaras ta pliiatsi ja asus tööle. Kui Julia lõpetas, tõstis ta lehe üles.

      Seal ta oli, see pisike, suurte kõrvadega koer. Ta oli nutikas ja kaval, aga pilgus peitus suur igatsus.

      Pildi all oli kolm julget, enesekindlat märki, mustad ringid ümber. Olin päris kindel, et see oli sõna, isegi kui ma ei osanud seda lugeda.

      Julia isa piilus üle ta õla. „Seesama ta ongi,” noogutas George. Ta osutas ringide sees olevatele märkidele. „Ma ei teadnudki, et ta nimi on Bob,” ütles George.

      „Mina ka mitte,” ütles Julia naeratades. „Ma pidin ta enne üles joonistama.”

      bob ja julia

      Bob ei lase inimestel end puudutada. Ta ütleb, et nende lõhn ajab seedimise korrast ära.

      Aga vahetevahel näen teda Julia jalge juures istumas. Julia sõrmed siluvad õrnalt Bobi parema kõrva tagant.

      mack

      Tavaliselt lahkub Mack pärast viimast etendust, kuid

---

Скачать книгу