Politsei. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
ütles sedasama asja sel ööl, kui me olime esimest korda koos sedasi … noh, tead küll. Et iga kord, kui keegi vägistatakse, hakkab politsei mind selle kohta pinnima ainult sellepärast, et teda kahtlustati ühes asjas, mille eest teda ei õnnestunud süüdi mõista. Ja et kui tal uues asjas alibit ei ole, siis püüavad nad ta sisse mässida, olgu ta nii süütu kui tahes. Ta ütles, et politsei käitub niiviisi nendega, kes on nende meelest muude pattude eest puhtalt pääsenud. Nii et ma pidin vanduma, et ta oli kodus, ükskõik mis ajast on jutt. See säästaks meid mõlemat suurtest jamadest ja ajaraiskamisest, ütles Valentin. Makes sense, mõtlesin mina.”
„Ja te tõesti uskusite, et ta neis vägistamistes süüdi ei olnud?” küsis Katrine. „Kuigi te teadsite, et ta oli varemgi vägistanud.”
„Kust kurat ma seda teadma pidin!” käratas Irja ja nad kuulsid elutoast vaikset mõminat. „Ma ei teadnud mitte midagi!”
Katrine pidi just hakkama peale käima, kui tundis Beate kätt, mis teda laua all korraks põlvest pigistas.
„Irja,” ütles Beate leebel toonil. „Kui te midagi ei teadnud, siis miks te meiega nüüd rääkida tahtsite?”
Irja vaatas Beatele otsa, korjates valgelt keeleotsalt kujuteldavaid tubakakiude. Kaalutles. Jõudis otsusele.
„Ta sai ju selle süüdistuse. Ja see oli vägistamiskatse eest, eks ole? Ja kui ma tema korterit koristasin, et see välja üürida, siis leidsin ma need … need …” Näis, nagu oleks tema häälele äkki ja hoiatuseta sein ette tulnud, nii et see ei pääsenud edasi, „… need …” Tema suured verdunud silmad täitusid pisaratega.
„Need pildid.”
„Missugused pildid?”
Irja tõmbas ninaga. „Tüdrukud. Noored tüdrukud, peaaegu lapsed veel. Kinni seotud ja selline asi suus …”
„Tropp?”
„Tropp suus, jah. Nad istusid toolil või voodil. Oli näha, et lina on verine.”
„Ja Valentin,” ütles Beate. „Kas tema on ka piltidel?”
Irja raputas pead.
„Need võivad olla lavastatud fotod,” ütles Katrine. „Internetis liigub niinimetatud vägistamisfotosid, mida profid on seda sorti huvilistele üles laadinud.”
Irja raputas jälle pead. „Nad olid liiga hirmul. Seda võis nende silmist näha. Ma … tundsin ära selle hirmu, nagu siis, kui Valentin tahtis … hakkas …”
„Katrine tahtis ainult seda öelda, et see ei pruukinud olla Valentin, kes need pildid tegi.”
„Saapad,” nuuksatas Irja.
„Mida?”
„Valentinil olid sellised pika terava ninaga kauboisaapad, millel oli külje peal pannal. Ühel pildil oli näha, et saapad on voodi kõrval põrandal. Ja siis ma taipasin, et see võib tõsi olla. Et ta võis tõesti vägistada, nagu politsei ütles. Aga mitte see ei olnud kõige hullem …”
„Mitte see?”
„Voodi taga paistis tapeet. Ja see oli sama tapeet, sama muster. Pilt oli tehtud seal keldrikorrusel. Seal voodis, kus ma temaga …” Irja pigistas silmad kinni, surudes laugude vahelt välja kaks imepisikest veepiiska.
„Mida te siis tegite?” küsis Katrine.
„Mis te ise arvate?” kähvas Irja ja tõmbas varrukaga tatise nina alt läbi. „Ma tulin teie juurde. Teie juurde, kes te peaksite meid justkui kaitsma.”
„Ja mis meie ütlesime?” küsis Katrine, suutmata oma vastumeelsust varjata.
„Teie ütlesite, et te kontrollite asja. Siis läksite piltidega Valentini juurde, aga loomulikult õnnestus tal end välja keerutada. Ütles, et see oli vabatahtlik mäng, et ta ei mäleta tüdrukute nimesid, et ta ei ole neid pärast kohanud, ja küsis, kas mõni neist on tema peale kaevanud. Seda nad mõistagi polnud ja sellega asi lõppes. See tähendab teie jaoks. Minu jaoks see alles siis algas …”
Ta tõmbas sõrmenukiga ettevaatlikult kummagi silma alt läbi, oletades nähtavasti, et on ennast meikinud.
„Noo?”
„Neil lubatakse korra nädalas Ilast helistada. Sain telefoni teel teate, et ta tahab minuga rääkida. Nii et läksin talle külla.”
Katrine kujutas juba ette, mis järgneb.
„Istusin külastusruumis ja ootasin teda. Ja kui ta ruumi sisse tuli, siis ta ainult vaatas mind ja mul oli selline tunne, nagu oleks tema käsi mul jälle kaela ümber. Kurat, ma ei saanud hingata. Ta võttis istet ja ütles, et kui ma alibi asja kellelegi peaksin iitsatama, siis ta tapab mu. Et kui ma üldse politseiga räägin, ükskõik millest, siis tapab ta mu ära. Ja kui ma arvan, et ta jääb kauaks kinni, siis ma eksin rängalt. Siis ta tõusis ja läks minema. Ja ma ei pidanud kaua pead murdma. Kuni ma tean, mida tean, tapab ta mu esimesel võimalusel niikuinii. Tulin otseteed koju, panin kõik uksed lukku ja nutsin hirmu pärast kolm päeva jutti. Neljandal päeval helistas mulle üks nii-öelda sõbranna, et raha laenata. Tal oli see harjumuseks saanud, sest ta oli sõltuvuses millestki heroiinilaadsest, mis oli just ringlema hakanud ja ristiti hiljem violiiniks. Ja mina panin harilikult toru hargile, aga seekord mitte. Järgmisel õhtul istus ta minu pool ja aitas mind esimese laksuga, oh, kui ma oleksin vaid seda kogu elu saanud. Issand, kuidas see aitas. Violiin … tegi kõik korda … see …”
Katrine nägi hävitatud naise pilgus vana armastuse kuma.
„Ja siis olite ka teie sellest sõltuvuses,” ütles Beate. „Te müüsite maja …”
„Mitte üksi raha pärast,” ütles Irja. „Ma pidin põgenema. Pidin tema eest peitu pugema. Kõik, mis võis teda minu juurde juhatada, pidi kaduma.”
„Te ei kasutanud enam krediitkaarti, ei teatanud elukohamuutusest,” ütles Katrine. „Te ei võtnud enam sotsiaalabigi vastu.”
„Muidugi mitte.”
„Isegi pärast Valentini surma.”
Irja ei vastanud. Ta ei pilgutanud silmi. Istus liikumatult, nikotiinist kollaste sõrmede vahel lõpuni põlenud koni, millest suitsu lae poole keerles. Katrine mõtles loomale, kes on autotulede lõksus.
„Tundsite kindlasti suurt kergendust, kui seda kuulsite?” lausus Beate ettevaatlikult.
Irja raputas pead, kangelt nagu nukk.
„Ta ei ole surnud.”
Katrine sai kohe aru, et naine mõtleb seda tõsiselt. Mis oli esimene asi, mida ta Valentini kohta oli öelnud? Te ei tunne Valentini, ta on teistsugune. Mitte oli. On.
„Mis te arvate, miks ma seda teile räägin?” Irja kustutas koni lauaplaadile. „Ta jõuab lähemale. Päev-päevalt, ma tunnen. Mõni hommik ärkan üles ja tunnen tema kätt kõri ümber.”
Katrine tahtis öelda, et seda nimetatakse paranoiaks ja see on heroiini lahutamatu kaaslane. Aga korraga ei olnud ta enam kindel. Ja kui Irja hääl vaikseks sosinaks vaibus ja tema pilk pimedate kööginurkade vahet hüples, tundis Katrine seda samuti. Kätt kõril.
„Peate ta üles leidma. Palun. Enne kui ta minu leiab.”
Anton Mittet vaatas kella. Pool seitse. Ta haigutas. Mona oli ühe arstiga paar korda patsiendi juures käinud. Muud ei olnud midagi juhtunud. Niiviisi istudes oli aega mõelda. Isegi liiga palju. Sest mõtetel oli kalduvus pikapeale negatiivseks muutuda. Ja sellest poleks ehk lugu olnud, kui ta oleks neid negatiivseid asju kuidagi muuta saanud. Aga ta ei saanud Drammeni asja muuta, ei saanud muuta oma otsust mitte teatada politseinuiast, mille ta oli leidnud sündmuskoha lähedalt metsast. Ta ei saanud minna tagasi ja teha seda olematuks, teha olematuks kõiki neid kordi, kui ta Laurale haiget oli teinud. Ja ta ei saanud teha olematuks esimest Monaga veedetud ööd. Ega teist.
Ta võpatas. Mis see oli? Mingi hääl? Tundus, nagu oleks see kostnud koridori lõpust. Ta kuulatas hoolega. Nüüd oli kõik vaikne. Ent mingi