Politsei. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
ütlesin, et mul ei ole teile midagi.” Katrine koputas uksele.
„Kas teate, mis see on?” Mees tõstis üles mingi vasekarva riistapuu ja Katrine süda jättis löögi vahele. Kuni ta nägi, et asjandus, mida ta sekundi murdosa oli püstolipäraks pidanud, on tätoveerimismasin ja kujutletud püstoliraud selle toru, kust paistab nõel.
„Ma olen siin kombinaadis tätoveerija,” ütles mees. „Ja kuradi hea pealekauba. Ja te vist teate, mille põhjal nad tuvastasid, et leitud laip on Valentin?”
Katrine vaatas talle otsa. Vaatas mehe vihkamist täis pilukil silmi. Õhukesi niiskeid huuli. Punast nahka, mis säras hõredate juuste all. Tätoveering. Deemonilõust.
„Mul ei ole teile ikka veel midagi, Rico.”
„Te võiksite …” Rico tegi grimassi.
„Jah?”
„Pluusi eest lahti nööpida, et ma näeksin …”
Katrine vaatas hämmingus oma ülakeha. „Mõtlete… neid või?”
Kui ta käed rindade alla pani, oleks ta just nagu tundnud, kuidas tema poole kiirgab voodist mehe kehasoojust.
Ta kuulis ukse tagant võtmekimbu kilinat.
„Valvur,” ütles Katrine valjusti, pööramata Rico Herremilt pilku. „Palun andke meile veel paar minutit.”
Ta kuulis, kuidas võtmekilin peatus, mees ütles midagi ja sammud eemaldusid.
Kõrisõlm Katrine ees nägi välja nagu väike alien, mis naha all üles-alla rabeleb, et välja pääseda.
„Jätkake,” ütles Katrine.
„Mitte enne kui …”
„Siin on minu pakkumine. Pluusinööbid jäävad kinni. Aga ma pigistan ühte rinnanibu, nii et see välja paistab. Kui see, mida te räägite, on hea …”
„On!”
„Kui te end liigutate, jääb kaup katki. Okei?”
„Okei.”
„Nii. Laske kuulda.”
„Mina tätoveerisin tema rinnale deemonilõusta.”
„Siin? Vanglas?”
Rico tõmbas teki alt paberilehe.
Katrine liikus tema poole.
„Stopp!”
Katrine peatus. Vaatas meest. Tõstis parema käe. Otsis õhukese rinnahoidja alt üles rinnanibu. Võttis selle pöidla ja nimetissõrme vahele. Pigistas. Ei püüdnud valu ignoreerida, vaid võttis selle vastu. Jäi seisma. Ajas selja sirgu. Teadis, et veri tulvab rinnanibusse ja see läheb kikki. Laskis mehel seda vaadata. Kuulis, kuidas tolle hingamise kiireneb.
Rico ulatas paberilehe, Katrine astus lähemale ja napsas selle enda kätte. Istus toolile.
Paberil oli joonistus. Ta tundis selle ära vangivalvuri kirjelduse põhjal. Deemonilõust. Laiaksveninud, nagu oleksid selle põskedesse ja lauba külge kinnitatud konksud. Lõust, mis kisendas valust, kisendas, et lahti pääseda.
„Ma arvasin, et tal oli see tätoveering juba palju aastaid enne surma,” ütles Katrine.
„Seda ma küll ei ütleks.”
„Mida te sellega mõtlete?” Katrine uuris joonistust.
„Seda, et ta sai selle pärast surma.”
Katrine tõstis pilgu. Nägi mehe pilku, mis oli endiselt tema pluusile naelutatud. „Kas te väidate, et tätoveerisite Valentini pärast tema surma?”
„Kas te kuulete halvasti, Katrine? Valentin ei ole surnud.”
„Aga … kes …?”
„Kaks nööpi.”
„Mida?”
„Tehke kaks nööpi lahti.”
Katrine tegi lahti kolm. Tõmbas pluusi eest lahti. Laskis tal näha rinnahoidjakorvi, kus paistis ikka veel kikkis rinnanibu.
„Juudas.” Mehe hääl oli sosistav, kähe. „Ma tätoveerisin Juudast. Ta oli kolm päeva Valentini kohvris. Kujutage ette, kohvris luku taga.”
„Juudas Johansen?”
„Kõik arvasid, et ta on põgenenud, aga Valentin tappis ta ja peitis kohvrisse. Keegi ei otsi meest ju kohvrist, eks ole? Valentin oli ta nii ära tükeldanud, et isegi mina ei saanud aru, kas see on Juudas. Hakkliha. Võis olla ükskõik kes. Ainus enam-vähem terve kehaosa oli rind, kuhu ma pidin tätoveeringu tegema.”
„Juudas Johansen. Nad leidsid tema laiba.”
„Ja nüüd ma rääkisin selle välja ja nüüd olen ka mina surmalaps.”
„Aga miks ta Juudase tappis?”
„Valentin oli vanglas vihatud mees. Esiteks muidugi sellepärast, mis ta alla kümneaastaste tüdrukutega tegi. Ja siis see hambaarsti lugu. Too meeldis paljudele. Ka valvuritele. Oli vaid aja küsimus, millal Valentiniga õnnetus juhtub. Üledoos. Mis näeb välja nagu enesetapp. Nii et ta võttis midagi ette.”
„Ta oleks võinud lihtsalt ära põgeneda.”
„Ta oleks kätte saadud. Ta pidi jätma mulje, et on surnud.”
„Ja sõber Juudas oli …”
„Kasutuskõlblik. Valentin ei ole nagu mina või teie, Katrine.”
Katrine ignoreeris seda „mina või teie”. „Miks te seda mulle rääkida tahtsite? Te olite ju kaassüüdlane.”
„Ma tätoveerisin vaid surnud meest. Pealegi peate Valentini kätte saama.”
„Miks?”
Punakolu sulges silmad. „Ma olen viimasel ajal nii palju und näinud, Katrine. Ta on teel. Teel tagasi elavate hulka. Aga enne peab ta platsi vanast puhtaks tegema. Kõigist, kes tee peal ees seisavad. Kõigist, kes teavad. Ja mina olen üks neist. Mind lastakse järgmisel nädalal välja. Te peate ta kätte saama …”
„… enne kui ta teid kätte saab,” lõpetas Katrine refrääni ja vahtis enda ees istuvat meest. See tähendab, ta vahtis ühte punkti õhus mehe lauba ees. Talle kangastus Rico kujutatud stseen, kuidas too kolm päeva vana laipa tätoveerib. Ja see pilt oli Katrinele nii häiriv, et ta unustas enda ümber aja ja ruumi. Kuni tundis, kuidas pisike piisk tema kaelale langes. Kuulis mehe vaikset koogamist ja langetas pilgu. Ning kargas võpatades toolilt üles. Tormas komistades ukse poole ja tundis saabuvat iiveldust.
Anton Mittet ärkas.
Süda tagus metsikult ja ta ahmis õhku.
Pilgutas korraks segaduses silmi, et pilku teritada.
Vaatas valget koridoriseina enda ees. Ta istus endiselt toolil, kukal vastu seina. Ta oli magama jäänud. Tööl magama jäänud.
Seda polnud kunagi varem juhtunud. Ta tõstis vasaku käe. See tundus kaaluvat kakskümmend kilo. Ja miks peksab süda nii, nagu oleks ta poolmaratoni läbinud?
Ta vaatas kella. Veerand kaksteist. Kas ta oli tõesti maganud terve tunni! Kuidas see võis juhtuda? Ta tundis, et süda hakkab pikkamisi rahunema. Ju see tuli viimaste nädalate stressist. Valvekorrad ja sassis päevarütm. Laura ja Mona.
Aga mis ta üles ajas? Kas jälle mõni hääl?
Ta kuulatas.
Mitte midagi, kõigest pinisev vaikus. Ja see ähmane, läbi unenäo meenuv mälestuskild, nagu oleks aju registreerinud midagi rahutukstegevat. Nagu siis, kui ta magas nende Drammeni jõe äärses majas. Ta teadis, et lahtise akna taga käib jõel möirgavate paadimootorite möll, kuid aju seda ei registreerinud. Magamistoa ukse vaevukuuldav naksatus seevastu pani ta üles kargama. Laura väitel oli tal see tekkinud pärast Drammeni juhtumit, kui noor René Kalsnes uppunult jõest leiti.
Ta pani silmad kinni. Ajas need siis jälle pärani. Põrgu päralt,