.
Читать онлайн книгу.
poolt anti seega roheline tuli jagada rahvaid nahavärvi järgi.
Suur Krokodill tundis, et Jumal aitab tal karjääriredelil kõrgemale ronida. Peagi oli ta eelkäija Vorsteri valitsuses juba kaitseminister. Sellelt positsioonilt juhtis ta Angolasse peitu pugenud terroristide vastu suunatud õhurünnakut, rumal maailm nimetas seda aga süütute veristamiseks. „Meil on selle tõendamiseks pildid!” väitis muu maailm. „Oluline on see, mis pole silmaga näha,” leidis Krokodill, kuid suutis selles veenda ainult oma vanaema.
Insener Westhuizeni jaoks tekitas probleemi see, et P. W. Botha isa oli olnud teises buuri sõjas kõrge ohvitser, sõjalised strateegiad ja säärased küsimused olid Bothal lihtsalt veres. Seetõttu oli tal ka mõningaid tehnilisi teadmisi insener Westhuizeni vastutusel oleva tuumarelvaprogrammi kohta. Bothal polnud mingit põhjust kahtlustada, et insener on läbi ja lõhki üks suur bluff. Huvipakkuv küsimus tekkis lihtsalt niisama, vestluse käigus.
Insener Westhuizen vaikis kümme sekundit, olukord hakkas muutuma tema jaoks piinlikuks, Nombeko jaoks aga suisa eluohtlikuks – sest kui idioot maailma kõige lihtsamale küsimusele õige pea ei vasta, siis lendab ta oma kohalt. Ja kohe tema järel ka Nombeko. Tal oli kõrini, et peab taas meest päästma asuma, kuid sellest hoolimata võttis ta taskust neutraalselt pruuni Klipdrifti varupudeli, astus inseneri juurde ja ütles, et härra Westhuizenil on nähtavasti taas astmaga probleeme tekkinud.
„Palun, võtke siit üks tubli lonks, siis saate peagi kõnevõime tagasi ja võite rääkida härra peaministrile, et triitiumi lühike poolestusaeg ei kujuta endast mingit probleemi, kuna see pole seotud pommi lõhkevõimega.”
Insener tühjendas terve ravimipudeli ja tundis end otsekohe paremini. Samal ajal vaatas peaminister Botha suurte silmadega teenijale otsa.
„Kas teie olete kursis triitiumiprobleemiga?” küsis ta.
„Oh ei, armas aeg küll!” naeris Nombeko. „Teate, ma käin siin iga päev koristamas ja insener muud ei teegi kui pomiseb endamisi valemeid ja muid kummalisi asju. Ja miski sellest on nähtavasti minu pisikesse ajusse pidama jäänud. Kas kallan teile lisa, härra peaminister?”
Peaminister Botha klaas täitus vahuveiniga ja ta vaatas pikalt Nombekole järele, kui too taas eemaldus. Sel ajal insener köhatas, vabandas astmaataki ja selle pärast, et teenijal oli jätkunud jultumust suu lahti teha.
„Ühesõnaga, asi on nii, et triitiumi poolestusaeg ei ole seotud pommi lõhkevõimega,” ütles insener.
„Jah, ma kuulsin seda äsja teenindava personali käest,” vastas peaminister mõrul toonil.
Botha ei esitanud rohkem küsimusi, tänu Nombeko usinale klaasitäitmisele läks tal tuju peagi jälle heaks. Insener Westhuizen tuli järjekordsest kriisist terve nahaga välja. Koos temaga ka koristaja.
Kui esimene pomm oli valmis, hakkasid kaks kõrgelt kvalifitseeritud töötajatest koosnevat rühma teineteisest sõltumatult ja näidist eeskujuks võttes kumbki oma pommi ehitama. Töörühmadele anti korraldus kogu protsess äärmise hoolikusega dokumenteerida. Sel moel sai teise ja kolmanda pommi tootmist üksikasjalikult võrrelda – esiteks omavahel ja teiseks näidispommiga. Võrdlejaks oli insener ise (ja tema koristaja, kes ei läinud arvesse).
Kui pommid on identsed, siis on need ka korrektsed. Kaks teineteisest sõltumatut töörühma ei saanud ju nii kõrgel tasemel ühesuguseid vigu teha. Mis-ta-nimi-oligi ütles, et statistiline tõenäosus selleks on 0,0054 protsenti.
Nombeko jätkas otsinguid, püüdes leida kasvõi õhkõrna lootusekiirt. Kolm hiinlannat teadsid nii mõndagi, näiteks seda, et Egiptuse püramiidid asuvad Egiptuses, kuidas mürgitada koeri ja mida tuleb pintsaku põuetaskust rahakotti näpates silmas pidada. Säärased teadmised.
Insener torises sageli Lõuna-Aafrikas ja maailmas toimuvate muudatuste teemal, kuid selle allika informatsiooni tuli sõeluda ja tõlgendada, sest inseneri arvates olid kõik maailma poliitikud idioodid või kommunistid ja kõik nende otsused kas idiootlikud või kommunistlikud. Juhul, kui need olid kommunistlikud, olid need lisaks ka idiootlikud.
Kui rahvas valis USA uueks presidendiks Hollywoodi endise näitleja, tegi insener maatasa mitte ainult tulevase presidendi, vaid ka kogu tema rahva. Kommunistiks nimetamisest Ronald Reagan seevastu pääses. Insener suunas oma tähelepanu hoopis presidendi arvatavale seksuaalsele orientatsioonile, lähtudes teesist, et kõik mehed, kes ükskõik millisel moel insenerist endast erinevad, on homoseksuaalsed.
Hiinlannasid ja inseneri ei saanud alahinnata, kuid uudisteallikana ei suutnud nad võistelda inseneri kabineti ooteruumis seisva televiisoriga. Nombeko lülitas televiisori salamahti käima ja jälgis uudiseid ning arvamussaateid, teeseldes samal ajal põranda küürimist. See koridor oli kogu uurimisinstituudi vaieldamatult kõige puhtam ruum.
„Juba jälle küürid?” küsis insener kord ärritunult, kui ta poole üheteistkümne paiku – vähemalt veerand tundi varem, kui Nombeko oli arvestanud – hommikupoolikul tööle jõudis. „Ja kes teleka käima pani?”
Informatsiooni hankimise mõttes oleks lugu võinud halvasti lõppeda, kuid Nombeko tundis oma inseneri. Vastamise asemel vahetas ta teemat:
„Teie kabinetti koristades nägin ma kirjutuslaua peal poolikut Klipdrifti pudelit, mõtlesin, et see on vanaks läinud ja tuleb ära kallata. Aga ma polnud kindel ja tahtsin teie käest enne üle küsida.”
„Ära kallata? Lolliks oled läinud või?” ütles insener ja kiirustas kontorisse, veendumaks, et imeline eluvedelik on ikka alles. Et mis-ta-nimi-oligi midagi arulagedat ei korraldaks, villis ta vedeliku otsekohe pudelist isiklikku vereringesse ümber. Pärast seda unustas ta nii teleka, põranda kui ka teenija.
Lõpuks ühel päeval see tekkis.
Võimalus.
Kui Nombeko õigesti tegutseb ja tal on veidigi õnne nagu inseneril, on ta peagi vaba naine. Vaba ja tagaaetav, kuid ikkagi. Võimalus tekkis – Nombekost sõltumatult – teisel pool maakera.
Hiina tegelikul juhil Deng Xiaopingil ilmnes varakult anne oma konkurendid kõrvale manööverdada, see juhtus juba enne seniilse Mao Zedongi surma. Kõige kõmulisem oli ehk kuulujutt, et ta ei lasknud Mao paremal käel Zhou Enlail ravi saada, kui too vähki haigestus. Vähihaigel on ilma asjakohase ravita harva erilist perspektiivi. Eks muidugi sõltub, mis kandi pealt asja vaadata. Zhou Enlai suri ära, kakskümmend aastat pärast seda, kui CIA tegi ebaõnnestunud katse teda õhku lasta.
Seejärel kippus vahele trügima „nelik” eesotsas Mao viimase naisega. Aga niipea, kui vanamees lõpuks ära kustus, võeti need neli kinni ja pisteti luku taha, misjärel Deng unustas meelega ära, kuhu ta kongi võtme pani.
Välispoliitikas ärritas teda kõvasti Moskvas valitsev mühakas Brežnev, kellele järgnes mühakas Andropov. Kelle järel omakorda tuli Tšernenko, eelmistest veelgi suurem mühakas. Kuid õnneks jõudis Tšernenko vaevalt ametisse astuda, kui ta sealt juba igaveseks lahkus. Räägiti, et Ronald Reagan oma USA tähesõdade programmiga ehmatas vanamehe surnuks. Nüüd oli võimu üle võtnud keegi Gorbatšov ja … nojah, vanade mühakate asemel oli nüüd mingi poisinaga. Uuel juhil tuleb ennast üksjagu tõestada.
Lisaks kõigele muule tekitas pidevat muret Hiina positsioon Aafrikas. Nõukogude Liit oli aastakümneid Aafrika vabastusliikumisi tagant torkinud. Hetkel oli parimaks näiteks venelaste tegevus Angolas. MPLA sai Nõukogude Liidult relvi, vastutasuks pidid nad näitama tulemusi õigesuunalises ideoloogiatöös. Püsides loomulikult nõukogulikul kursil. Kurat küll!
Nõukogude Liit mõjutas Angolat ja teisi Aafrika lõunaosa riike suunas, mis oli vastupidine USA ning Lõuna-Aafrika tahtmistele. Niisiis: milline on Hiina positsioon kogu selles üldises kompotis? Asuda Kremli kommunistlike renegaatide selja taha? Või liikuda edasi käsikäes USA imperialistide ning Pretoria apartheidirežiimiga?
Veel kord: kurat küll!
Oleks ju võinud jääda äraootavale seisukohale, teha „walk over” nagu need neetud ameeriklased ütlevad. Kui vaid poleks olnud Lõuna-Aafrika oletatavaid kontakte Taiwaniga.
Oli