Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson
Читать онлайн книгу.
Mida ta ühel või teisel kujul ka tegi.
Muu hulgas õnnestus tal õnnitleda majesteeti tolle üheksakümnendal sünnipäeval 16. juunil 1948, tõmmates üle Kungsgatani kuninga korteeži kohale täpselt õigel hetkel lahti kolmteist meetrit pika plakati tekstiga „Sure maha, vana sokk!”. Gustaf V nägemine oli selleks ajaks juba väga vilets, kuid plakat oli nii suur, et ka pime oleks seda näinud. Kui järgmise päeva Dagens Nyheteri uskuda, siis olevat kuningas öelnud, et „süüdlane tuleb kinni võtta ja minu ette tuua!”.
Nii et nüüd talle siis kõlbas küll Ingmariga kohtuda.
Pärast edukat etteastet Kungsgatanil püsis Ingmar suhteliselt vagusi kuni 1950. aasta oktoobrini, mil ta palkas Stockholmi ooperist noore ja pahaaimamatu tenori esitama Drottningholmi lossis surivoodil lamava Gustaf V akna all laulu „Bye, Bye, Baby”. Tenor sai kohalviibiva rahvasumma käest peksa, ümbruskonna põõsastega juba varasemast ajast tuttav Ingmar pääses aga terve nahaga. Kehavigastusi saanud tenor saatis vihase kirja, kus nõudis mitte ainult kokku lepitud hüvitist kahesaja krooni suuruses summas, vaid lisaks ka viissada krooni valu ja kannatuste eest. Kuid et Ingmar oli tenori palganud vale nime ja veelgi valemat aadressi kasutades, ei viinud need nõuded kuhugi peale selle, et kirja luges läbi Lövsta prügimäe juhataja, kes kortsutas selle seejärel kokku ja viskas põletusahju number 2.
1955. aastal järgnes Ingmar uuele kuningale ringsõidul läbi riigi, kuid tal ei õnnestunud midagi erilist korda saata. Ta hakkas juba lootust kaotama ja mõtles, et vaja läheks paljalt meelsuse kujundamisest karmimaid võtteid. Kuninga paks perse istus ju troonil kindlamalt kui kunagi varem.
„Kas sa ei võiks sellest juba loobuda?” küsis Henrietta.
„Su suhtumine on jälle negatiivne, mu kallis. Ma olen kuulnud, et rasestumiseks tuleb mõelda positiivseid mõtteid. Muide, ma lugesin, et sa ei tohi juua elavhõbedat, see on algavale rasedusele kahjulik.”
„Elavhõbedat?” küsis Henrietta. „Taeva pärast, miks ma peaksin elavhõbedat jooma?”
„Seda ma ju räägingi! Ja sa ei tohi toidu sees sojat kasutada.”
„Sojat? Mis see on?”
„Ma ei tea. Aga sa ei tohi seda süüa.”
1960. aasta augustis sai Ingmar uue rasedusega seotud idee, mida ta oli taas kuskilt lugenud. Veidi häbelikult tutvustas ta seda Henriettale.
„Kui sa seisad pea peal, kui me … seda teeme … siis on spermatosoididel lihtsam …”
„Pea peal?”
Henrietta küsis, kas mees on päris lolliks läinud, ja taipas, et ega see pole esimene kord, kui ta seda kahtlustab. Aga olgu pealegi. Ei tule sellest nagunii midagi välja. Ta oli juba alla andnud.
Seda üllatavam oli, et kummaline asend tegi kogu ettevõtmise üle tüki aja vägagi meeldivaks. Seiklust saatsid mõlema poole rõõmsad hõiked. Kui Henrietta avastas, et mees ei jäänudki kohe magama, tegi ta koguni ettepaneku:
„Polnud sugugi paha, kallis, kas proovime veel üks kord?”
Ingmarit ennastki üllatas, et ta veel magama ei olnud jäänud, ta mõtles Henrietta sõnade üle järele ja vastas:
„Jah, pagana pihta, miks mitte!”
Mine sa tea, kas põhjuse andis selle õhtu esimene või teine kord, kuid pärast kolmeteistkümmet viljatut aastat jäi Henrietta lõpuks ometi rasedaks.
„Holger, minu Holger, sa tuledki!” hüüdis Ingmar Henrietta kõhule, kui ta uudisest teada sai.
Henrietta, kes teadis piisavalt lilledest ja liblikatest ega välistanud seepärast ka Elsat, läks kööki, et teha üks suits.
Järgnenud kuude jooksul pani Ingmar täiskäigu peale. Igal õhtul harrastas ta Henrietta kasvava kõhu ees Vilhelm Mobergi „Sellepärast olen ma vabariiklane” valjusti ette lugemist. Iga hommikusöögi ajal jagas ta abikaasa naba kaudu Holgeriga vabariiklikke mõtteid, mis tal pähe olid tulnud. Tihtilugu sai paraja koosa Martin Luther, kelle meelest „me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me ei põlgaks mitte oma vanemaid ja isandaid ära”.
Lutheri arutluskäigu juures oli vähemalt kaks viga. Esiteks Jumal, kes pole valitud rahva poolt ja keda ei saa võimult kõrvaldada. Muidugi on võimalik usku vahetada, aga kõik jumalad paistavad olema sama sorti.
Teiseks, „et me ei põlgaks mitte oma isandaid ära”. Millistest isandatest on jutt, ja miks ei tohi me neid ära põlata?
Henrietta sekkus harva enda kõhu ees peetavasse monoloogi, kuid aegajalt tuli tal see siiski katkestada, sest muidu oleks toit pliidil kõrbema läinud.
„Oota, ma pole veel lõpetanud,” ütles Ingmar.
„Aga puder on,” vastas Henrietta. „Sa võid mu nabaga homme edasi rääkida, kui sa ei taha, et maja maha põleb.”
Siis jõudis aeg kätte. Kuu aega ettenähtust varem. Kui looteveed ära tulid, oli Ingmar õnneks hetk tagasi koju saabunud oma kuramuse kuninglikust postiteenistusest, kus ta repressioonide ähvardusel oli viimaks andnud lubaduse lõpetada igal postmargil kujutatud Gustaf VI Adolfi pildile sarvede pähe joonistamise. Edasi käis kõik kiirelt. Henrietta roomas voodisse, Ingmar mässis aga ämmaemandale helistades ennast suure ähmiga telefonijuhtmesse, mis lõpuks seinakontaktist välja tuli. Sel ajal, kui ta vandudes köögilävel seisis, sünnitas Henrietta kõrvaltoas lapse.
„Kui sa oled vandumise lõpetanud, siis võiksid siia tulla,” hingeldas ta. „Aga võta käärid kaasa, sa pead nabanööri läbi lõikama.”
Kääre Ingmar ei leidnud (ta ei teadnud väga täpselt, kus asjad köögis asuvad), kuid ta haaras tööriistakastist näpitstangid.
„Poiss või tüdruk?” küsis vastne ema.
Vormitäiteks vaatas Ingmar suunas, kus sellele küsimusele vastus peitus, ja ütles:
„Holger mis Holger!”
Ta tahtis parajasti naist suudelda, kui too ütles:
„Ai! Ma arvan, et üks tuleb veel.”
Värske isa oli segaduses. Kõigepealt oleks ta peaaegu oma poja sünni juures viibinud, kui ta poleks esikus telefonijuhtmesse kinni jäänud. Ja kõigest mõni minut hiljem: veel üks poeg!
Ingmar ei jõudnud selle üle juurdlema hakata, sest Henrietta andis nõrga, kuid kindla häälega terve rea korraldusi, mis tal nii ema kui ka laste turvalisuse tagamiseks täita tuli.
Lõpuks hakkas rahu saabuma, kõik oli läinud kenasti, välja arvatud see, et Ingmaril oli süles kaks poega, ehkki ta ometi oli nii selgelt rääkinud ühest. Nad poleks pidanud teist korda samal õhtul seda vanainimeste asja ette võtma, selle tulemusena on nüüd kõik nii keeruline.
Henrietta palus mehel lolluste rääkimise lõpetada ja vaatas oma poegi, algul ühte, siis teist. Ja ütles siis:
„Minu meelest on vasakpoolne Holger.”
„Jah,” pomises Ingmar, „või siis parempoolne.”
Lahendus oleks olnud väga lihtne, sest loogiliselt võttes oli „õige” esimesena sündinu, kuid üldises segaduses platsenta ja kõige muuga oli Ingmar esimesena sündinud poisi teisena sündinuga sassi ajanud ja nüüd lõplikult segaduses.
„Kurat!” ütles ta ja naine kutsus teda otsekohe korrale.
Pojad ei pea esimeste sõnadena kuulma vandumist ainult sellepärast, et neid arvuliselt natuke liiga palju sai.
Ingmar jäi vait. Mõtles olukorra uuesti läbi. Ja tegi siis otsuse.
„See siin on Holger,” ütles ta ja osutas parempoolsele lapsele.
„Tõesti või?” küsis Henrietta. „Kes see teine siis on?”
„Tema on samuti Holger.”
„Holger ja Holger?” küsis Henrietta ja tundis tungivat vajadust suitsu teha. „Oled sa selles tõepoolest kindel, Ingmar?”
Mees