KIRI, MIS MUUTIS kõik, saabus ühel teisipäeval. See oli tavaline aprilli keskpaiga päev, mis lõhnas puhta pesu ja värskelt niidetud muru järele. Puhta särgi ja lipsu ning äsja raseeritud lõuaga Harold Fry istus hommikusöögilauas, ees röstsaiaviil, mida ta ei söönud. Ta vaatas köögiaknast pöetud muru, mille keskel turritas Maureeni kokkupandav pesukuivataja ning mida kolmest küljest piirasid naabrite plankaiad.

      „Harold!” hõikas Maureen üle tolmuimeja huugamise. „Post!”

      Harold arvas, et oleks tore välja minna, aga ainus asi, mida seal teha võis, oli muruniitmine, ja selle oli ta juba eile ära teinud. Tolmuimeja jäi vait ja uksele ilmus Haroldi naine, näol pahur ilme, käes kiri. Ta võttis Haroldi vastas istet.

      Maureen oli hõbedase juuksekrooni ja kärme sammuga kleenuke naine. Kui nad tutvusid, oli Haroldile üle kõige meeldinud naist naerma ajada. Vaadata, kuidas tema kaunis keha talitsematus rõõmus kooku tõmbub. „See on sulle,” ütles Maureen. Harold ei saanud aru, mida naine silmas peab, enne kui too ümbriku üle laua libistas ning selle üsna Haroldi küünarnuki juures seisma jättis. Mõlemad silmitsesid ümbrikut, nagu poleks midagi sellist varem näinud. See oli roosa. „Ümbrikul on Berwickupon-Tweedi tempel.”

      Harold ei tundnud Berwick-upon-Tweedis kedagi. Ta ei tundnud üldse kuigi paljusid inimesi. „Võib-olla see on eksitus.”

      „Minu arvates mitte. Postitemplit ei panda valesti.” Maureen võttis hoidikust röstsaia. Talle meeldis külm ja krõbe röstsai.

      Harold uuris salapärast ümbrikut. See polnud vannitoagarnituuri ega sellega sobivate käterätikute ja pehme tualetipotikatte värvi roosa. Tualettruumi roosa oli erk varjund, mis tekitas Haroldis tunde, et ta ei tohiks seal olla. Kuid ümbriku värvitoon oli õrn. Kommiroosa. Tema nimi ja aadress olid kribatud pastakaga, kohmakad tähed olid üksteise kukil, nagu oleks laps need kiiruga kritseldanud: Hr H. Fry, Fossebridge Road 13, Kingsbridge, South Hams. Käekiri ei tulnud Haroldile tuttav ette.

      „Noh?” küsis Maureen nuga ulatades. Harold pistis noa ümbriku nurgast sisse ja lõikas murdekohast lahti. „Ettevaatust,” hoiatas Maureen.

      Kirja välja tõmmates ja lugemisprille kohendades tajus Harold endal naise pilku. Kiri oli prinditud ja saadetud kohast, millest Harold midagi ei teadnud – Püha Bernardino hospiitsist. Armas Harold! See võib tulla Sulle mõningase üllatusena. Haroldi pilk libises lehekülje lõppu.

      „Noh?” küsis Maureen taas.

      „Püha jumal. See on Queenie Hennessylt.”

      Maureen torkas võitüki noa otsa ja määris röstsaialõigule laiali. „Kes see Queenie on?”

      „Ta töötas õllevabrikus. Ammu. Kas sa ei mäleta?”

      Maureen kehitas õlgu. „Ei tea, miks ma peaksin. Ma ei saa aru, miks peaks mäletama kedagi nii ammusest ajast. Palun ulata moosi.”

      „Ta töötas raamatupidamises. Oli väga võimekas.”

      „See on marmelaad, Harold. Moos on punane. Kui sa vaataksid, enne kui midagi ulatad, näeksid, et sellest on abi.”

      Harold ulatas naisele selle, mida too vajas, ja naasis kirja juurde. See oli muidugi kaunilt kujundatud, mitte nagu ümbrikule kritseldatud aadress. Siis meenutas Harold naeratades, et Queenie oli alati selline: tegi kõike nii täpselt, et vigu leida oli võimatu. „Tema sind mäletab. Saadab terviseid.”

      Maureeni suu tõmbus nuppu. „Üks mees rääkis raadios, et prantslased tahavad meie saia. Prantsusmaal ei suudeta seda viilutada. Nad tulevad siia ja ostavad kogu saia kokku. See mees ütles, et suveks võib saiapuudus tekkida.” Maureen vakatas. „Harold? Kas midagi on juhtunud?”

      Mees ei lausunud sõnagi. Huuled paokil, nägu kahvatu, ajas ta selja sirgu. Kui ta viimaks suu lahti tegi, oli tema hääl vaikne ja toon eemalviibiv. „See on … vähk. Queenie kirjutab selleks, et hüvasti jätta.” Harold otsis sõnu, kuid ei leidnud. Ta tõmbas püksitaskust taskuräti ja nuuskas nina. „Ma … hm. Tohoh.” Pisarad tikkusid silma.

      Möödusid hetked, võib-olla minutid. Maureen tõi kuuldavale neelatuse, mis vaikuses laksatas. „Tunnen kaasa,” ütles ta.

      Mees noogutas. Ta oleks pidanud pilgu tõstma, kuid ei suutnud.

      „Kena hommik,” alustas naine taas. „Miks sa ei võiks aiatoole välja viia?” Kuid mees istus liikumatult, sõnagi lausumata, kuni naine määrdunud taldrikud laualt ära koristas. Veidi aja pärast hakkas tolmuimeja eeskojas tööle.

      Harold tundis, et tal jääb hing kinni. Ta kartis, et kui ta jäset või ühtainsatki lihast liigutab, vallandub tundetulv, mida ta püüdis iga hinna eest vaos hoida. Miks ta oli lasknud kahekümnel aastal mööduda, püüdmata Queenie Hennessyt leida? Haroldi vaimusilma ette kerkis väike tumedajuukseline naine, kellega ta oli nii ammu koos töötanud, ja näis kujuteldamatu, et ta oli – kui vana? Kuuekümnene? Ja Berwickis vähki suremas. Sellises kohas, mõtles Harold; ta polnud iial nii kaugel põhjas käinud. Ta heitis pilgu aeda ja nägi, et kileriba oli loorberipõõsasse kinni jäänud, laperdas, kuid lahti ei pääsenud. Harold pistis Queenie kirja taskusse, patsutas seda paar korda kindluse mõttes ja tõusis.

      Ülemisel korrusel pani Maureen vaikselt Davidi toa ukse kinni ja seisis veidi aega poja lõhna sisse hingates. Ta tõmbas eest Davidi sinised kardinad, mille ta igal õhtul ette tõmbas, ja kontrollis, ega seal, kus võrkkardina serv aknalauaga kokku puutus, pole tolmu. Ta lõi läikima poja Cambridge’i-aegse pildi hõberaami ning mustvalge titefoto selle kõrval. Maureen hoidis toa puhta, sest ootas, et David tuleb tagasi, ehkki ei teadnud, millal see võiks juhtuda. Osa Maureenist oli kogu aeg ootel. Meestel polnud õrna aimugi, mis tunne on olla ema. Lapse armastamise valu, isegi kui too on elus edasi liikunud. Maureen mõtles allkorrusel istuvale Haroldile ja tema roosale kirjale ning soovis, et võiks pojaga rääkida. Maureen lahkus toast niisama vaikselt, nagu oli sisenenud, ja läks voodipesu vahetama.

      Harold Fry võttis kummutisahtlist mitu Basildon Bondi paberilehte ja ühe Maureeni tindipliiatsitest. Mida öelda vähihaigele surijale? Harold tahtis Queenie’le teada anda, kui kahju tal on, kuid olnuks vale kirjutada „tunnen kaasa”, sest neid sõnu kirjutati poekaartidele nii-öelda pärast juhtunut ja igal juhul kõlasid need õõnsalt, nagu poleks tal tegelikult sooja ega külma. Ta kirjutas: Armas preili Hennessy, ma loodan siiralt, et Teie seisund paraneb, aga kui ta pliiatsi käest pani, et oma sõnum üle lugeda, näis see ühtaegu jäik ja ebausutav. Harold kägardas paberi kokku ja alustas uuesti. Tal oli alati eneseväljendusega raskusi olnud. See, mida ta tundis, oli nii võimas, et oli raske sõnu leida, ja isegi kui oleks leidnud, oli neid vaevalt küll sobilik kirjutada inimesele, kellega ta polnud kakskümmend aastat suhelnud. Kui olukord olnuks vastupidine, oleks Queenie teadnud, mida teha.

      „Harold?” Maureeni hääl tabas meest ootamatult. Harold arvas, et naine on ülemisel korrusel ja lööb midagi läikima või räägib Davidiga. Tal olid Marigoldi kõrvarõngad kõrvas.

      „Ma kirjutan Queenie’le kirja.”

      „Kirja?” Naine kordas sageli mehe sõnu.

      „Jah. Kas tahad oma nime ka alla panna?”

      „Pigem mitte. Vaevalt sobiks oma nime panna kirjale, mille saajat ma ei tunne.”

      Oli aeg lõpetada peamurdmine kauni väljendusviisi kallal. Haroldil tuleb lihtsalt mõtteis kõlavad sõnad paberile panna: Armas Queenie! Tänan kirja eest. Mul on väga kahju. Sinu Parimate soovidega Harold Fry. See oli lame, aga see oli paberile pandud. Harold libistas kirja ümbrikusse, kleepis selle kähku kinni