PÄIKESEPAISTELINE PÄEV oli selle poolest hea, et tõi tolmu esile ja kuivatas pesu vaat et lühema ajaga kui tsentrifuug. Maureen oli pritsinud, valgendanud, küürinud ja hävitanud peaaegu kõik tööpindadel elutsevad organismid. Ta oli linu pesnud ja tuulutanud, pressinud ning enda ja Haroldi voodi uuesti üles teinud. Oli kergendus, kui Haroldit jalus polnud; selle poole aastaga, mis mees oli pensionil olnud, polnud ta õieti kodunt väljas käinudki. Kuid nüüd, kui Maureenil polnud enam midagi saavutada, läks ta korraga murelikuks ja see tegi omakorda kärsituks. Ta helistas Haroldi mobiilile, ent kuulis, et marimbaviis kostab ülemiselt korruselt. Maureen kuulas mehe kogelevat teadet: „Te helistasite Harold Fry telefonile. Mul on väga kahju, aga – teda pole siin.” Pika pausi järgi, mille mees jutu keskel pidas, võinuks arvata, et ta on läinud iseennast otsima.

      Kell oli viis läbi. Harold ei teinud kunagi midagi ootamatut. Isegi tavalised helid – esikukella tiksumine, külmkapi surin – olid valjemad kui pidanuksid. Kus mees oli?

      Maureen püüdis mõtteid kõrvale juhtida Telegraphi ristsõnaga, kuid avastas vaid, et Harold oli kõik kerged vastused ruutudesse kirja pannud. Maureenile tuli pähe kohutav mõte. Ta kujutles meest teel lamamas, suu lahti. Selliseid asju juhtus. Inimesed said infarkti ja neid ei leitud mitu päeva. Vahest leiavad tema salakahtlused kinnitust. Võib-olla saab Harold viimaks Alzheimeri tõve nagu tema isa? See mees suri enne kuuekümnendat eluaastat. Maureen läks autovõtmeid ja sõidukingi tooma.

      Ja siis turgatas talle pähe, et mees on ilmselt Rexi juures. Tõenäoliselt räägivad nad muruniitmisest ja ilmast. Naljakas mees. Maureen asetas kingad eesukse juurde ja pani autovõtmed nagisse.

      Maureen hiilis tuppa, mida oli aastate vältel hakatud nimetama suureks toaks. Ta ei saanud iial sinna siseneda tundeta, et tal oleks kampsunit vaja. Kunagi olid neil olnud mahagonist söögilaud ja neli polsterdatud tooli; nad olid selles toas igal õhtul söönud ja klaasi veini joonud. Kuid see oli kakskümmend aastat tagasi. Nüüd oli laud kadunud ja raamaturiiulitel olid fotoalbumid, mida keegi lahti ei teinud.

      „Kus sa oled?” küsis Maureen. Võrkkardinad rippusid tema ja välismaailma vahel, röövides sellelt värvi ja tekstuuri, ning Maureenil oli selle üle hea meel. Päike hakkas juba loojuma. Varsti süüdatakse tänavalaternad.

      Kui telefon helises, tormas Maureen eeskotta ja haaras toru. „Harold?”

      Tihke paus. „Siin Rex, Maureen. Naabrimees.”

      Maureen vaatas abitult ringi. Vastama kiirustades oli ta jala ära löönud mingi nurgelise eseme vastu, mille Harold oli arvatavasti põrandale vedelema jätnud. „Kas kõik on korras, Rex? Kas sul sai jälle piim otsa?”

      „Kas Harold on kodus?”

      „Harold?” Maureen tajus, kuidas hääl kõrgemale sööstis. Kui mees polnud Rexi juures, kus ta siis oli? „Jah. Muidugi on ta siin.” Toon, mille Maureeni hääl oli omandanud, polnud kaugeltki tema tavapärane hääletoon. See kõlas ühtaegu kuninglikult ja summutatult. Just nagu tema emal.

      „Ma olin ainult mures, et midagi on juhtunud. Ma ei näinud teda jalutuskäigult tagasi tulemas. Ta läks kirja posti viima.”

      Juba kerkisid Maureeni vaimusilma ette koletud kujutluspildid kiirabiautodest ja politseinikest ning sellest, kuidas ta hoiab Haroldi loidu kätt, ja Maureen ei teadnud, kas see on äärmiselt rumal, kuid tundus, nagu harjutaks ta end mõttes halvima võimaliku variandiga, et selle täit vapustust ennetada. Maureen kordas, et Harold on kodus, ja pani toru ära, enne kui Rex jõudis veel midagi küsida. Otsekohe tundis ta end kohutavalt. Rex oli seitsmekümne nelja aastane ja üksildane. Ta tahtis vaid aidata. Maureen pidi juba tagasi helistama, kuid mees jõudis ette ja telefon hakkas Maureeni käes helisema. Maureen sundis hääle taas rahulikuks ja ütles: „Tere õhtust, Rex.”

      „See olen mina.”

      Naise rahulik hääl kerkis kõrgustesse. „Harold? Kus sa oled?”

      „Ma olen B3196-l. Loddiswelli kõrtsi ees.” Mehe hääl kõlas lausa rõõmsalt.

      Eesukse ja Loddiswelli vahel oli peaaegu viis miili. Niisiis polnud mees infarkti saanud ega teele kukkunud. Ta polnud unustanud, kes ta on. Maureen tundis pigem nördimust kui kergendust. Siis koitis talle järjekordne kohutav aimus. „Ega sa joonud ole?”

      „Ma jõin limonaadi, aga tunnen end väga hästi. Ma pole ennast mitu aastat nii hästi tundnud. Tutvusin ühe kena meesterahvaga, kes müüb satelliiditaldrikuid.” Harold vakatas, nagu asutaks tähtsat uudist teatama. „Ma tõotasin rännata, Maureen. Berwickini välja.”

      Maureen arvas, et ta kuulis valesti. „Rännata? Berwickupon-Tweedi? Sina?”

      Tundus, et mehe arust oli see väga naljakas. „Jah! Jah!” putras ta.

      Maureen neelatas. Ta tundis, et hääl ning jalad veavad alt. Maureen ütles: „Teeme selle asja selgeks. Sa lähed jala Queenie Hennessyt vaatama?”

      „Mina kavatsen rännata ja tema jääb ellu. Ma päästan ta.”

      Maureenil läksid põlved nõrgaks. Ta sirutas käe, et seinast tuge otsida. „Vaevalt küll. Inimesi ei saa vähi käest päästa, Harold. Kui sa just kirurg ei ole. Ja sina ei suuda segadust tekitamata isegi leiba lõigata. See on naeruväärne.”

      Harold naeris jälle, nagu oleks inimene, kellest nad rääkisid, võõras, mitte tema ise. „Ma rääkisin tanklas ühe tüdrukuga ja tema andis mulle selle idee. Ta päästis oma tädi vähist, kuna uskus, et suudab seda. Ta näitas mulle seda ka, kuidas burgerit soojendada. Täidises oli isegi salatikurke.”

      Mees