Harold Fry uskumatu palverännak. Rachel Joyce
Читать онлайн книгу.
peaaegu habras, pilvekahludega kirjatud, ja puude ladvad kümblesid soojas kuldses valguses. Oksad õõtsusid kerges tuules ja kutsusid Haroldit edasi sammuma.
Harold teadis, et kui ta nüüd koju läheb, isegi ainult kaarti vaatab, ei jõua ta iial Berwickisse. Ta pesi kiiruga, pani särgi selga ja lipsu kaela ning laskis peekonilõhnal end juhatada.
Harold viivitas hommikusöögisaali ukse juures, lootes, et see on tühi. Tema ja Maureen võisid tundide viisi vaikida, aga naise juuresolek oli nagu sein, mille olemasoluga olid harjunud, isegi kui sa seda eriti tihti ei vaadanud. Harold haaras lingist. Tal oli piinlik, et pärast kõiki õllevabrikus töötatud aastaid häbenes ta ikka veel toatäit võõraid.
Harold lükkas ukse lahti ja nii palju päid pöördus teda vaatama, et ta tardus paigale, link pihus. Söögisaalis olid puhkerõivastega noor perekond, kaks vana naist, mõlemad hallis, ja ajalehega ärimees. Kahest vabast lauast üks oli ruumi keskel ja teine kaugemas nurgas lillealusel seisva potisõnajala kõrval. Harold köhatas tasa.
„Mõnusat hommikut teile,” ütles ta. Ta ei teadnud, miks; temas polnud tilkagi iiri verd. Midagi sellist oleks võinud lausuda tema endine ülemus härra Napier. Ka temas polnud tilkagi iiri verd, aga talle meeldis inimeste üle naerda.
Hotellikülastajad olid nõus, et hommik on tõesti ilus, ja naasid oma Inglise hommikueine juurde. Harold tajus, et on seistes liiga silmatorkav, kuid arvas, et on matslik istuda, kui talle pole istet pakutud.
Musta seeliku ja pluusiga naine ruttas sisse Metsiku Lääne stiilis pendelustest, mille kohal oli kiletatud silt: KÖÖK. MITTE SISENEDA. Ettekandjal olid mingi naistenõksuga üles puhvitud punakaspruunid juuksed. Maureen polnud kunagi föönitamist pooldanud. „Pole iluprotseduurideks aega,” ütles ta poolihääli. Ettekandja serveeris kahele hallile naisele pošeeritud mune ja küsis: „Inglise hommikueine, härra Fry?”
Häbisööstuga tuli Haroldile meelde. See oli sama naine, kes oli ta eelmisel õhtul tuppa juhatanud. See oli naine, kellele ta oli kurnatuse- ja vaimustusehoos öelnud, et kõnnib jala Berwickisse. Harold lootis, et naine on selle unustanud. Ta püüdis öelda: „Jah, palun,” kuid ei suutnud nüüd naise poole vaadatagi ning sõnad kõlasid pigem võbelusena.
Naine osutas just ruumi keskel seisvale lauale, mida Harold oli lootnud vältida, ja liikuma hakates tundis ta, et imelikku hapukat lõhna, mis oli teda jälitanud kogu selle aja, kui ta trepist alla tuli, levitab õigupoolest tema ise. Ta oleks tahtnud oma tuppa rutata ja end üleni puhtaks küürida, aga see oleks jätnud matsliku mulje, iseäranis kuna ettekandja oli palunud tal istet võtta, mida Harold nüüd tegigi. „Teed? Kohvi?” küsis naine.
„Jah, palun.”
„Mõlemat?” küsis ettekandja. Ta heitis Haroldile kannatliku pilgu. Nüüd pidi Harold juba kolme asja pärast muret tundma: isegi kui naine ei tunne tema lehka ega mäleta rännakujuttu, võib ta teda ikkagi seniilseks pidada.
„Tee oleks väga kena,” vastas Harold.
Tema kergenduseks ettekandja noogutas ja kadus pendeluste taha ning ruumis võttis mõneks ajaks maad vaikus. Harold kohendas lipsu ja asetas käed sülle. Võib-olla kaob ebamugavustunne siis, kui ta väga vaikselt istub.
Kaks halli naist mainisid midagi ilma kohta, aga Harold ei teadnud, kas nad räägivad omavahel või kõigi külastajatega. Ta ei tahtnud matsina näida, kuid ei soovinud ka jätta muljet, nagu oleks pealt kuulanud, niisiis teeskles ta, justkui oleks hõivatud. Ta uuris silti oma laual: MITTE SUITSE-TADA ning luges seejärel seda, mis oli aknal: KÜLASTAJAD, PALUN HOIDUGE MOBIILTELEFONIDE KASUTAMISEST. Harold juurdles, mis oli juhtunud, et omanikud arvasid heaks nii palju asju ära keelata.
Ettekandja tuli teekannu ja piimaga. Harold laskis tal kallata.
„Vähemasti sattus teile selleks ilus ilm,” ütles naine.
Niisiis ta mäletas. Harold rüüpas lonksu teed, kuid kõrvetas suud. Ettekandja viivitas ikka veel tema kõrval.
„Kas te võtate tihti selliseid asju ette?” küsis ta.
Harold tajus ruumis valitsevat pinevat vaikust, mis naise häält võimendas. Ta heitis põgusa pilgu teistele külastajatele, kuid ükski neist ei liigutanud. Isegi potisõnajalg näis hinge kinni hoidvat. Harold raputas vaevu märgatavalt pead. Ta soovis, et ettekandja kellegi teise juurde läheks, aga tundus, et kõik vaatavad Haroldit. Väikese poisina oli ta nii kohutavalt tähelepanu peljanud, et hiilis nagu vari. Ta võis jälgida, kuidas ema huuli värvib või reisiajakirja vaatab, nii et too tema juuresolekust midagi ei teadnud.
Ettekandja ütles: „Kui me aeg-ajalt hulluks ei läheks, poleks mingit lootust.” Ta patsutas Haroldit põgusalt õlale ning kadus viimaks keelatud pendeluste taha.
Harold tundis, et on tähelepanu keskpunkti sattunud, ehkki keegi ei tahtnud seda välja öelda. Isegi teetassi käest pannes nägi ta end kõrvaltvaataja pilguga ja kohkus, kui tass vastu alustassi kolksatas. Lehk läks samal ajal hullemaks, kui üldse mingit muutust oli. Harold kirus ennast, et polnud eelmisel õhtul taibanud sokke kraani all puhtaks loputada; Maureen oleks just seda teinud.
„Loodetavasti te ei pahanda, et ma küsin,” piuksatas üks vanadaamidest ja pöördus Haroldi pilku püüdma. „Mu sõbranna ja mina arutasime, mis see on, mida te kavatsete ette võtta.”
See oli pikk elegantne naine, Haroldist vanem, pehmest kangast pluus seljas, hallid juuksed kuklasse Prantsuse krunni kinnitatud. Harold juurdles, kas Queenie juuksed on halliks läinud. Kas ta on need pikaks kasvatanud nagu see naine või lühikeseks lõiganud nagu Maureen. „Kas see on väga ebaviisakas?” küsis naine.
Harold kinnitas, et ei ole, aga tema õuduseks võttis ruumis taas maad vaikus.
Teine naine oli palju tüsedam, kaelas ümmargustest pärlitest kee. „Meil on kohutav komme teiste inimeste juttu pealt kuulata,” ütles ta. Naine naeris.
„Tegelikult me ei tohiks,” ütlesid naised kõigile külastajatele. Nad rääkisid niisama peenelt ja häälekalt nagu Maureeni ema. Harold märkas, et ta kõõritab vokaalide tabamise pingutusest.
„Mina arvan, et tegemist on kuumaõhupalliga,” ütles üks naine.
„Mina arvan, et ujumisega looduslikus veekogus,” ütles teine.
Kõik silmitsesid ootusärevalt Haroldit. Ta tõmbas sügavalt hinge. Kui ta oleks oma suust kõlavaid sõnu küllalt tihti kuulnud, oleks ta ehk tundnud end nagu inimene, kes võib tõusta ja nendega midagi ette võtta.
„Ma rändan,” ütles ta. „Ma lähen jala Berwick-upon-Tweedi.”
„Berwick-upon-Tweedi?” kordas pikk naine.
„Küllap sinna on oma viissada miili,” lisas tema kaaslanna.
Haroldil polnud aimugi. Ta polnud veel söandanud seda välja rehkendada. „Jah,” soostus ta, „ehkki maad on ilmselt veelgi rohkem, kui tahad kiirmaanteed vältida.” Ta sirutas käe teetassi järele, kuid ei suutnud seda tõsta.
Nurgas istuv pereisa heitis pilgu ärimehele ja tema huuled tõmbusid naerule. Harold soovis, et poleks seda näinud, aga oli; ja neil oli muidugi õigus. Ta oli naeruväärne. Vanad inimesed peaksid pensionile jääma ja kodus istuma.
„Kas te olete kaua harjutanud?” küsis pikk naine.
Ärimees pani ajalehe kokku ja kummardus vastust oodates lähemale. Harold juurdles, kas ta võiks valetada, ent teadis oma südames, et ei suuda. Ta tajus ka, et naiste lahkus teeb ta kuidagi haletsusväärsemaks, niisiis selle asemel et end kindlalt tunda, tundis ta hoopis häbi.
„Ma pole rändaja. See on pigem hetkelise uiu ajel tehtud otsus. Asi, mille pean ette võtma kellegi teise pärast. Tal on vähk.”
Nooremad hotellikülastajad jäid vahtima, nagu oleks Harold hakanud võõrkeelt rääkima.
„Kas te peate silmas usulist rännakut?” küsis tüse daam abivalmilt. „Palverännakut?”
Naine pöördus oma sõbranna poole, kes hakkas vaikselt laulma „He Who Would Valiant Be”