Hiljuti astus läbi Mary Foxe – viimane inimene maailmas, keda ma näha lootsin; oleksin koristanud, kui oleksin teadnud, et ta tuleb. Oleksin juukseid kamminud, habet ajanud. Vähemasti oli mul ülikond seljas; ma püüan professionaalne välja näha. Ma istusin oma kabinetis, kirjutasin kehvasti, panin lihtsalt sõnu ritta, oodates, et välja koorub midagi head, mõni lause, mille võin alles jätta. Sel päeval võttis see kauem aega kui tavaliselt, aga mul polnud sellest sooja ega külma. Aknad olid lahti. Kuulasin poole kõrvaga ühte Glazunovi heliteost; tal on üks sümfoonia, mida ei saa kinniste akendega kuulata, lihtsalt ei saa. Nojah, küllap saad, aga sa erutud ja hakkad nelja seina vahel rabelema. Võib-olla on asi lihtsalt minus.

      Mu naine oli ülemisel korrusel. Vaatas ajakirju või maalis või tegi midagi muud; kes teab, millega Daphne tegeleb. Hobidega. Sümfoonia mu kabinetis mängis nii valjusti kui võimalik, aga see polnud midagi uut ja naine polnud kogu selle müra üle kunagi kurtnud. Ta ei kurda millegi üle, mida ma teen; ta pole selleks füüsiliselt võimeline. Põhjuseks on see, et ma panin ta varakult paika. Ütlesin talle südamlikul toonil, et üks põhjus, miks ma teda armastan, on see, et ta kunagi ei kurda. Niisiis ei söanda ta muidugi nüüd enam kurta.

      Igatahes olin kabineti ukse lahti jätnud ja Mary lipsas sisse. Pilku tõstmata naeratasin ma leebelt ja sosistasin: „Tere, kullake …” Ma arvasin, et see on Daphne. Ma polnud teda mõnda aega näinud, ja niipalju kui mina teadsin, oli Daphne peale minu ainus inimene majas. Kuna ta ei vastanud, tõstsin pilgu.

      Mary Foxe ligines mu kirjutuslauale, käsi õieli. Ta tahtis kätt anda. Kätt anda! Mu kaua eemal viibinud muusa longib sisse, et kätt anda – ma viskasin teda telefoniga. Haarasin selle kirjutuslaualt, pistikupesa sülgas välja seda seinaga ühendava juhtme, ja ma viskasin. Mary põikas osavalt kõrvale. Telefon maandus põrandal prügikasti kõrval ja plärises mõne viivu. Küllap mu vise oli loiuvõitu.

      „Sinu vihahood,” ütles Mary.

      „Kui kaua sellest möödas on – kuus, seitse aastat?” küsisin mina.

      Ta tõmbas toanurgast tooli lähemale, võttis mu gloobuse, istus minu vastu ja hakkas oma rüpes ookeane ringi keerutama. Ma vaatasin teda ega suutnud selgelt mõelda. Asi on selles, kuidas ta liigub, kuidas sind vaatab. Küllap aitab kaasa ka tema inglise hääldus.

      „Seitse aastat,” soostus ta. Siis küsis ta, kuidas ma olen elanud. Täiesti sundimatult, nagu teaks juba vastust.

      „Nagu ikka – sinusse armunult, Mary,” vastasin. Oleksin kangesti tahtnud hoiduda seda talle ikka ja jälle korrutamast. Ma isegi ei usu, et see on tõsi. Ent iga kord, kui ta läheduses viibib, tunnen, nagu peaksin katset tegema. See tähendab: oleks huvitav, kui ta mind uskuma jääks.

      „Tõesti?” küsis tema.

      „Tõesti. Sina oled minu jaoks ainus naine.”

      „Sinu jaoks ainus naine,” kordas ta ja naeris lakke.

      „Naera aga – riiva mu tundeid … mis sul neist,” ütlesin oma kaeblikku tooni nautides.

      „Ah sinu tundeid … nojah. Läheme kaugemale, härra Fox. Kas sa armastaksid mind ka siis, kui mina oleksin sinu mees ja sina minu naine?”

      „See on tobe.”

      „Kas sa ikkagi armastaksid?”

      „Noh, jah, ma kujutan ette, et võiksin armastada.”

      „Kas sa armastaksid mind, kui … kui me mõlemad oleksime mehed?”

      „Uhh … küllap vist.”

      „Kui me mõlemad oleksime naised?”

      „Muidugi.”

      „Kui ma oleksin nõid?”

      „Sa oled niigi lummav.”

      „Kui sa oleksid mu ema?”

      „Aitab,” ütlesin. „Ma olen sinu järele hull, selge?”

      „Oi, sa ei armasta mind,” ütles Mary. Ta nööpis kleidikaeluse lahti ja paljastas oma kaela. „Sa armastad seda,” ütles ta. Ta tegi veel mõne nööbi lahti ja kattis pihkudega oma rinnad. Ta tõmbas seeliku üle põlvede, üle reite, kõrgemale, ja me mõlemad silmitsesime tema siledust, tema pehmust, tema pitsivahtu. „Sa armastad seda,” ütles ta.

      Ma noogutasin.

      „Ainult seda sa armastadki,” ütles Mary oma juukseid katkudes, endale kõrvakiilu andes. Kui tema pilk poleks rahulik olnud, oleksin arvanud, et ta on aru kaotanud. Ma tõusin, et teda takistada, kuid niipea kui olin seda teinud, lõpetas ta omal suval.

      „Ma ei taha sind sellisena. Sa pead muutuma,” ütles ta.

      Sümfoonia lõppes, ma läksin Victrola juurde ja panin selle uuesti mängima.

      „Ma pean muutuma? Sinu meelest peaksin ütlema, et armastan sind su …” – ma lubasin endale muige – „hinge pärast?”

      „Asi pole üldsegi selles. Sa pead lihtsalt muutuma. Sa oled kaabakas.”

      Ma ootasin viivu, et näha, kas tal on tõsi taga ja kas tal on midagi lisada. Oli, aga ta ei lisanud. Ta vahtis mind ainiti – tõeliselt jäisel pilgul, nagu vihkaks mind. Ma vilistasin.

      „Kaabakas, ütled sa. Kas tõesti? Ma käin peaaegu igal pühapäeval kirikus, Mary. Poetan kerjustele peenraha. Maksan makse. Ja saadan igal aastal jõuludeks tšeki oma ema lemmikheategevusasutusele. Kus siin see kaabaklus on? Mitte kusagil – vaat mis.”

      Mu kabineti uks oli ikka veel lahti ja ma hakkasin kõrvu kikitama, et kuulda, mida mu naine teeb. Mary sättis oma rõivad korda. Sugenes üürike, ent rusuv vaikus, mille Mary katkestas sõnadega: „Sa tapad naisi. Sa oled sarimõrvar. Saad aru?”

      Kõigist võimalikest …

      Seda polnud ma oodanud.

      Ta tuli mu kirjutuslaua juurde, võttis ühe mu märkmiku ja luges mõne rea omaette. „Kas sa võid mulle öelda, miks peab Roberta oma käe ja jala maha saagima ning kiriku altari ees verest tühjaks jooksma?” Ta lehitses veel veidi. „Iseäranis arvestades, et üks teine lugu lõpeb sellega, kuidas Louise kuulirahe all maha variseb, sest mägedes redutavad mässulised ajasid ta tema reeturist vennaga segamini? Ja kas proua McGuire peab ennast ukselingi külge üles pooma, kuna kardab, mida härra McGuire ette võtab, kui koju jõuab ja näeb, et naine on õhtusöögi põhja kõrvetanud? Ukselingi külge? Kas tõesti, härra Fox?”

      Tabasin end laialt naeratamas – täielik vastand sellele, mida mu näolihased minu meelest pidanuksid tegema. Põlglik ja pahane, ütlesin oma näolihastele. Põlglik ja pahane. Mitte kohtlane …

      „Sul pole kübetki huumorimeelt, Mary,” ütlesin.

      „Sul on õigus,” vastas tema. „Ei ole.”

      Proovisin uuesti: „On naeruväärne ilukirjandusteose sisu suhtes nii tundlik olla. See pole tõelisus. See tähendab – jäta nüüd. Need on lihtsalt mängud.”

      Mary keerutas juuksesalku ümber sõrme. „Oi … kuidas see ongi … me näeme und, hea on, et und me näeme. See haiget meile teeks, kui ärkvel oleksime. Ent kuna mäng on see – see tapab meid. Ja – mängime – karje …1”

      „Ma poleks suutnud seda ise paremini sõnastada.”

      „Mida sa minu heaks teeksid?” küsis ta.

      Ma silmitsesin teda ja ta näis surmtõsine. Ta esitas pakkumise.

      „Tapaksin lohe. Kümme lohet. Ükskõik mida,” vastasin.

      Ta naeratas. „Mul on hea meel, et sa kaasa mängid. See on hea märk.”

      „On või? Olgu. Muide, millest me täpsemalt räägime?”

      „Ole lihtsalt paindlik,” ütles tema. Tundus, et olin mingi väljakutse vastu võtnud. Ainult et mul polnud aimugi, millise.

      „Jätan meelde. Millal me alustame?”

      Ta lähenes. „Praegu. Kardad?”

      „Mina? Ei.”

      Hull