---

Скачать книгу

---

ta. „Nüüd …”

      doktor lustucru

      Doktor Lustucru naine polnud kuigi jutukas. Kuid mees lõi tal ikkagi pea maha, endamisi mõeldes, et võib naise pea tagasi panna, kui soovib, et ta midagi ütleks.

      Kui kaua oli doktor hullumeelne olnud? Ma ei tea. Küllap mõnda aega. Ärge muretsege. Ta oli kõigest perearst.

      Pea võeti maha nii puhtalt kui võimalik, ja tuba koristati kärmelt ära. Pärastpoole pani Lustucru nii pea kui ka keha tallele tühja tuppa, mida abielupaar oli lootnud lastetoana pruukida. Siis asus ta igapäevaste tööde kallale nagu ikka.

      Arsti naine oli olnud hea inimene, sestap jäi tema keha riknematuks ja mädanemise lehka ei olnud.

      Umbes nädala pärast hakkas vanale Lustucrule tunduma, et ta igatseb naise järele. Keegi ei soojendanud tema susse jne. Ta pani naisele lastetoas pea otsa, aga muidugi ei jäänud see niisama lihtsalt püsima. Arst sirutas käe kirurgiliste õmblustarvete järele. Polnud vaja. Keha tõstis käed ja hoidis pead kaela otsas paigal. Naise silmad pilkusid ja suu ütles: „Mis sa arvad, kas tuleb veel üks sõda? Pärast suure sõja tekitatud tohutut hävingut on see väga ebatõenäoline. Mis sa arvad, kas tuleb veel üks sõda? Pärast suure sõja tekitatud tohutut hävingut on see väga ebatõenäoline. Mis sa arvad …” Ja nii edasi.

      Sellest häiritud arst püüdis naise pead uuesti eemaldada. Kuid keha ei leppinud sellega ja hoidis üsna visalt peast kinni. On vast jama. Mees oli sunnitud jätma naise lastetuppa luku taha ikka ja jälle ühte ja sedasama küsimust esitama ja sellele vastama.

      Järgmisel ööl lõhkus naine akna ja põgenes.

      Siis sai Lustucru aru, et ta oli naise vastu karm olnud. Ta lamas pikki öid ärkvel ja kartis naise naasmist. Kõige rohkem ahistas teda mõte, et naise kättemaks on kiire, et ta sureb silmapilk, jõudmata midagi aru saada. Sellele mõeldes ei valmistunud doktor oma käitumist sõnadega kaitsma. Viimaks jõudis tema hirm sellisesse punkti, kus ta suutis elada. Õigupoolest toetas see teda ja ravis ta terveks hullusest, mille olemasolust tal polnud aimugi olnud. Mitu kuud hiljem polnud hirmust muud märki kui normaalsest veidi kiirem südamerütm. Kogu elu valmistus vana Lustucru selleks, et naine endast märku annab, talle vastamiseks. Kuid seda ei juhtunud.

      „Kuule … mis siin toimub?” küsisin. Me olime kohad vahetanud. Mina istusin toolil, lösutades, nagu oleksin sinna kukkunud. Ma eeldasin, et oleme ikka veel minu kabinetis – ma polnud kindel, sest Mary käed olid kindlalt mu laugudele surutud.

      „Mary?”

      Ta ei vastanud.

      „Mis toimub?” küsisin veel kord.

      „Mulle meeldiks, kui sa praegu mind ei vaataks,” vastas tema.

      „Kas sinuga on kõik korras?”

      „Mis sa ise arvad? Pärast seda, mida sa tegid, sina – sa igavene molkus.”

      „Kas sa tahad öelda, et need olime meie? Päriselt meie? Mina ja sina? Arst ja tema naine?”

      Mary oli tõre. „Jah, jah. Ma vajan paar minutit aega, kui see ülearu tüli ei tee.”

      Ma vilistasin „I Can’t Get Started”2, kuni tema sõnad kohale jõudsid. See on mu tugimeloodia, mu varjupaik paljudel arutusetundidel. Ma katsetasin nootidega, venitasin mõne taktiga, ruttasin teistega, kiire, aeglane, kiire, kiire, aeglane, aeglane, aeglane. Mary käte võbelus andis mulle teada, et ta naerab vaikselt. See julgustas. Ma katkestasin kolmanda esituse poole pealt, küsides, kas võin juba teda vaadata.

      „Ei, parem mitte …”

      Ta ei pidanud mulle ütlema, et see on halb. Öelgem nii: ta oli lähedal, otse minu ees, kuid tema hääl kostis kaugelt ja sootuks teisalt, mu vasakult käelt.

      „Kuule – kuidas me jõudsime – see tähendab, kuidas see juhtus? Kuidas me seda tegime? Kuidas see üldse võimalik on? Et me seda koos teeme?”

      „See kõik on väga tehniline,” ütles Mary kõrgilt. „Ilmselt ei suuda sa aru saada.”

      „Tee proovi.”

      „Ma kardan, et see pole lõbus.”

      Ma tundsin tema kätest puudust, kui ta need ära võttis. „Ära vaata – ma mõtlen seda tõsiselt,” hoiatas ta. Möödus hetk, ma kuulsin klõpsatust, ja ta tõmbas habinal hinge. Ma hoidsin silmad kinni.

      „Mary – lugu lihtsalt läks nii. Ma ei teadnud, et need olime meie. Oleksid sa varem selgitanud, võib-olla …”

      „Oi, teadsid küll. Muidugi teadsid.” Tema hääl oli nõrk. „Aga pole midagi. See on mulle paras, kuna ma lasksin sul minna. Järgmine on minu käik, ja võid kindel olla – sulle see ei meeldi.”

      ole vapper, ole vapper, aga mitte liiga vapper 3

      17. veebruaril 1936

      St John Fox

      Astor Press

      Lääne 58. tänav 490

      New York City

      Lugupeetud härra Fox!

      Ma lugesin „Doktor Lustucrut” suure huviga. See polnud tõesti paha. Tegelikult soovin Teile õnne. Kuigi ma ei oota vastust, tunnen vajadust küsida, miks üheski Teie raamatus pole autori fotot. Kas Te olete eriliselt inetu, eriliselt uje, või on asi lihtsalt selles, et Te olete füüsilisest eksistentsist üle?

      Parimate soovidega

      Mary Foxe

      Ida 65. tänav 85, krt 11

      New York City

      2. juunil 1936

      Mary Foxe

      Ida 65. tänav 85, krt 11

      New York City

      Armas Mary (andke mulle mu familiaarsus andeks, sest ilmselt oleks veelgi ülbem Teid preiliks nimetada, kui Te olete vahest hoopis proua, või prouaks kutsuda, kui olete preili)!

      Tänan kirja eest – sellised viisakusavaldused on mulle väga tähtsad.

      Ma vastan kinnitamaks, et olen rabavalt inetu. Ma olen olnud mitme koera õnnetu omanik; nende kõigi nimi oli Nestor ja nad kõik leidsid, et mu näojooned on kurnavad, ja jooksid kodust ära.

      Aiman, et Teie olete siiski minu täielik vastand. Tõsi? Palun saatke järgmise kirjaga oma foto.

      Südamlikult

      S. J. Fox

      Astor Press

      Lääne 58. tänav 490

      New York City

      2. juulil 1936

      St John Fox

      Astor Press

      Lääne 58. tänav 490

      New York City

      Härra Fox!

      Lugesin üle oma algse kirja Teile, ja arvan, et see pole säärast solvavat vastust ära teeninud. Kui Te oma välimuse suhtes nii tundlik olete, siis peaksite hoiduma seda puudutavatele küsimustele vastamast. Ja kui 4. jaanuari New York Timesis ilmunud nupuke tõele vastab ja Te tõesti hiljaaegu kolmandat korda lahutasite, kas pole siis ülimalt ebatõenäoline, et Te koertes vastikust tekitate, ent naisi ikka ja jälle võlute? Öeldakse, et sarkasm on huumori madalaim vorm ja ma nõustun sellega.

      M. F.

      Ida 65. tänav 85, krt 11

      New York City

      6. juulil 1936

      Mary Foxe

      Ida 65. tänav 85, krt 11

      New York City

      M. F.!

      Kui veetlevalt kergesti Te solvute ja kui arakstegevalt hästi olete informeeritud. Ka tundub, et Te olete inglanna („huumor”).

      Nagu

---

Скачать книгу