Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
Читать онлайн книгу.
Võtan käsikirja lehed välja ning lappan need õigesse järjekorda. Salk naisi vahib mind, üks näitab isegi näpuga.
„Mis on?” küsin vastu vaadates valjusti.
„Te olete selle mehe moodi,” ütleb poiss oksehaisulise kaltsuga laudu pühkides.
„Millise mehe moodi?”
„Selle moodi, kes tappis oma naise. Naine käis koos nendega pärast trenni siin. Nad käivad tihti siin,” ütleb ta. „Teie olete uus.”
Ta hakkab minu lauda pühkima nagu märku andes, et ma peaksin ära minema.
„Hästi,” sõnan ma, tõusen püsti ja võtan kohvi kaasa – lõppude lõpuks maksis see neli dollarit. Ma isegi ei taha kohvi. Väljas on mees, kes paistab olevat kodutu, ja ma pakun kohvitopsi temale.
„Kas te annate oma kohvi mulle?” küsib mees.
„Annan jah.”
„Kas te jõite seda?”
„Ei,” kostan.
„Miks ma peaksin teie kohvi tahtma? Järsku puistasite sinna uinutit.”
Silmitsen meest, mõeldes, et ta on tuttava moega, natuke korteriremontija ning natuke Clint Eastwoodi moodi.
„Teate,” ütleb mees, „asi on selles, et ma ei joo üldse kohvi.”
„Ah soo,” kohman ja läigatan kogemata tulist Jaavat randmele.
„Ma tulin sidrunikeeksi sööma ja teed jooma.”
Noogutan, endiselt mõeldes, et ma tean seda meest kuskilt. „Mis siis ikka,” ütlen, tundes, et kandekott libiseb õlalt alla. „Mõnusat olemist.”
„Teile ka. Loodan, et saate oma kohvist lahti.”
Panen topsi auto katusele, teen ukse lukust lahti ja viskan koti sisse. DeLillo, mõtlen ust kinni lajatades. DeLillo, mõtlen mootorit käivitades. Pagan, see oli Don DeLillo. Oleksin meeleldi temaga Nixonist rääkinud. Lükkan käigu sisse ja lähen liikvele. Tagaaken ujub jalamaid mustas kohvis. Jälgin tahavaatepeeglist, kuidas tops mööda tänavat eemale hüpleb.
Kooli tagasi. Kas olen valmis loengut pidama? Olen juba kümme aastat üht ja sama kursust lugenud. Muidugi olen ma valmis – rohkem kui valmis, olen autopiloodi peal.
Eksin kooli poole sõites ära. Ma pole kunagi sellest suunast tulnud, tavaliselt sõidan kodust kooli, see tee on mul peas. Jään hiljaks. Telefon heliseb. Püüdes moblat taskust välja koukida, kraapsan autoga teepiiret. Jälle Claire. Ta ei ütle midagi.
„Claire,” ütlen ma. „Halloo, kas sa kuuled? Kas kuuled mind? Ma olen autos, Claire, sõidan kooli. Helista pärastpoole uuesti.”
Torman kantseleist posti võtma. Minu karbis on väga vähe: postkaart ühelt tudengilt, kes palub vabandust, et puudub järgmisest kahest loengust, sest Maine’is elav vanaema on raskesti haige. Postitemplil on Daytona, Florida. Kahjuks on allkiri segane, nii et ma isegi ei tea, kellele puudumine kirja panna. Ainus teine saadetis on osakonnasisene kiri: „Teie osakonna juhataja soovib teiega vestlemiseks aja kokku leppida.” Pistan pea sekretäri kabinetti. „Vabandage, ma pole kindel, kas see on mulle.”
„On küll,” vastab sekretär. „Ta tahab teiega rääkida.”
„Kas paneme aja kirja?”
Ta lipsab juhataja kabinetti ja tuleb peaaegu kohe tagasi. „Tuleval kolmapäeval lõuna ajal, teie iga-aastasel lõunakohtumisel. Ta ütleb, et üksikasjad on teile teada, teil on aastatepikkune kogemus.”
„Tore,” ütlen ma. „Aitäh.”
Keeran ühiskabineti ukse lukust lahti – professor Spivaki vastuvõtuaeg on teisipäeviti, neljapäeviti ja reedeti, minu oma esmaspäeviti ja kolmapäeviti kella kahest kolmeni. Ootan. Kedagi ei tule. Võtan välja käsikirja, millest on saanud mu reisiseltsiline, ja hakkan tööle, kritseldan palavikuliselt märkmeid, redigeerin iseennast, õpetaja, kes parandab omaenda tööd. Viis minutit enne loengu algust keeran kabineti lukku. Poolel teel läbi linnaku tabab lendtaldrik mu kukalt, mul äärepealt pead otsast lüües. Keegi ei palu vabandust ega küsi, kas sain haiget. Pistan lendtaldriku kotti ja lähen edasi.
Donziger Halli 304. auditooriumis seisan tudengeid tervitades – nad ei tõsta sisse loivates õieti pilkugi. „Tere päevast, loodan, et teil oli meeldiv ja viljakas vaheaeg. On esseede esitamise tähtaeg. Saatke need ette, siis alustame kohe vestlust Nixonist, Kissingerist ja Pariisi rahukonverentsist.”
Käputäis esseesid rändab minu poole. Üks pealkiri köidab mu tähelepanu: „JOBIJOOM või SÕDA. Testosterooni paradigma.” Teinegi tundub paljutõotav: „Kabe ja sõber ja Valge Maja koera roll avaliku arvamuse kujundamises.”
„Minu käes on ainult kaksteist esseed. Kes jättis oma esitamata?”
Mu telefon heliseb. Vastan ainult sellepärast, et mingil kirevase põhjusel ei saa ma moblat ilma vastamata välja lülitada. „Tere, Larry, ma olen loengus, sõna otseses mõttes keset seda, kas võin sulle hiljem tagasi helistada?” – „Minu advokaat,” ütlen ma. „Perekondlik hädajuhtum.” Üks tudeng irvitab. Plusspunkt – vähemalt üks neist hoiab end uudistega kursis.
Poolteist tundi vahutan poeetiliselt 1968. aasta rahukonverentsi keerukustest; konverents algas pärast tervet rodu viivitusi, muuhulgas vaidlus „istekohtade” pärast. Põhja-Vietnam tahtis, et konverents peetaks ümarlauas, et kõik osalised paistaksid võrdsetena, Lõuna-Vietnam aga leidis, et sobib ainult ristkülikukujuline laud, mis illustreeriks konflikti vastaspooli. Jätkan üksikasjadega Nixoni ja Henry Kissingeri kohta, räägin Anna Chennault’st, kes aitas 1968. aasta Pariisi rahukõnelusi saboteerida. Lõunavietnamlased taandusid läbirääkimistelt valimiste eelõhtul, aidates Nixonil võita ning sillutades teed sõja jätkumisele. Kissinger sai 1973. aastal oma „jõupingutuse” eest Nobeli rahupreemia koos põhjavietnamlase Lê Đức Thọga, kes keeldus preemiat vastu võtmast.
Seejärel kallutavad lennukad ideed mind teemast kõrvale; ma kostitan tudengeid lugudega Martha Mitchellist – mitte Margaret Mitchellist, romaani „Tuulest viidud” autoriga, kes jättis korraliku kosilase John Marshi maha, abiellus salaviinamüüja Red Upshaw’ga, aga see peksis teda, nii et Margaret läks Marshi juurde tagasi. Ei, ma räägin Martha Mitchellist, endise kohtuministri John Mitchelli naisest hüüdnimega Lõuna Suuvärk, kes oli joodik ja teadupoolest helistas öösiti ühele ja teisele, öeldes näiteks: „Minu abikaasa on Ühendriikide kohtuminister, raisk.” Alkoholist üles köetud proua Mitchell on minu meelest vastupandamatu. Tema vihjeid, et Valge Maja oli seotud ebaseadusliku tegevusega, peeti vaimuhaiguse sümptomiteks ja jäeti tähelepanuta. Viimaks seati õiglus jalule, tema kogemustest tuletati ehtne sündroom nimega Martha Mitchelli efekt; seda kirjeldati kui protsessi, mille käigus vaimuhaiguste spetsialist peab patsiendi juttu pealtnäha võimatutest sündmustest eksikombel meelepetteks, ehkki tegelikult on need sündmused tõepoolest aset leidnud.
Ketran, heietan, hargnen lõpuni lahti. See on mul üle aastate parim kursus õpetada. „Mõtteid? Küsimusi?” küsin. Tudengid istuvad tardunult, silmagi pilgutamata. „Hästi, sel juhul järgmise nädalani.”
Lahkun särtsakana, armastan Nixonit veel rohkem. Sõidan tagasi George’i juurde, ponnistan meeles pidada, missugune tee kuhu viib. Kui jõuan linna, hakkavad kõik õhtuks uksi sulgema: söökla, naisterõivaste kauplus. 31 Flavorsi ees nõretab kleepuv perekond šokolaadist. Pargin Hiina restorani juures. Punastes neoontuledes säravad hiina kirjatähed võivad tähendada mida tahes. Mine tea, vahest seisab seal mandariini keeles: „Söö sitta ja sure.” Võtan üliõpilaste kirjatööd kaasa. Restorani peab perekond, kes toob auravad supitaldrikud ja laitmatud valge riisi kuhilad lauale napaka keelelaksutamise saatel. Mu telefon heliseb jälle. „Claire, mis mõttega sa ikka ja jälle helistad, kui sa midagi ei ütle? Räägi minuga. Ma tean, et olen kõnts, aga ma võin kuulata. Kannatan välja kõik, mida sa tahad öelda. Olen Hiina restoranis. Tellisin sibulapannkooke, mida sa jälestad, ja magushapusid krevette – jah, ma tean, et sina oled krevettide vastu allergiline, aga mina ei ole.”
Maja