Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
Читать онлайн книгу.
elu seisma jäänud või edasi lükkunud. Vaikus masendab mind. Mõtlen Nixonile ja tema märkmetele, Nixonile ja tema otsatutele kirjaplokkidele, helilintidele, määratu suurele ja kahjuks süüdistavale salvestustekogule. Mõtlen Richard M. Nixonile, kes sai nime Richard Lõvisüdame, kuningas Henry II poja, vapra sõduri ja tundelise mehe järgi, ning tõden, et ma ei tea Nixonist ja tema suhetest asjadega suurt midagi. Panen kõrva taha, et pöördun selle teema juurde tagasi.
Lähen jälle alla ja helistan lastele kooli. „Kas praegu on sobiv aeg rääkida?” küsin Nate’ilt.
„Jah,” vastab Nate.
„Ega ma õppetööd või jalgpallitrenni sega?”
„Pole midagi,” sõnab Nate.
„Mm,” kohman. „Tahtsin lihtsalt tere öelda ja uurida, kuidas sul läheb.”
„Hästi,” vastab ta.
„Sul läheb hästi – see on tore,” ütlen.
„Ma ei tee midagi,” ütleb ta ja siis sugeneb vaikus. „Kui välja arvata see, et ema ei helista, kui välja arvata see, et on liiga vaikne, kipub mul ununema, et ema on surnud, ja mulle meeldibki nii. Siis on parem, kui unustan; siis on parem, kui ta pole surnud. Kui meelde tuleb, hakkab mul paha.”
„Kujutan ette,” vastan ja siis tekib jälle paus. „Millal vanemad tavaliselt helistasid? Kas teil oli kindel aeg kokku lepitud, näiteks kord-kaks nädalas?”
„Ema helistas igal õhtul enne sööki viis neljakümne viie ja viis viiekümne viie vahel. Isa helistamisi ma ei mäleta.”
„Kindlasti on nüüd väga imelik olla,” ütlen ja vakatan jälle. „Tessie elab ilusti, ma viin teda jalutama – mul on miskipärast tunne, et teda pole üldse jalutama viidud, sest ta ei taha õuest välja minna, aga kui saan ta kord tänavale, siis pole vigagi.”
„Nähtamatu tara,” selgitab Nate.
„Küllap vist – ta on väga hästi dresseeritud. Läheb õuest välja ainult siis, kui ma teda tirin. Ma pean temaga võitlema, et ta kaasa tuleks.”
„Sellepärast, et tara annab talle elektrilöögi.”
„Mis tara?”
„Nähtamatu tara, kurat,” ütleb Nate.
„Nähtamatu tara on päriselt olemas?”
Nate ohkab valuliselt. „Koera kaelarihma küljes on väike karp, see on saatja; kui sa ta õuest välja viid, võta see ära, muidu saab ta elektrilöögi. Isegi kui lähed temaga autosse, pead karbi ära võtma.”
Vaatan koera kaelarihma; karp on seal, selgesti näha.
Nate jätkab: „Pesuköögi seinal signa kõrval on suurem kast, mis kontrollib nähtamatut tara – kõigi asjade juhised on mikrolaineahju all sahtlis.”
„Hämmastav, et sa seda kõike tead.”
„Ma pole ju idioot, olen kogu elu selles majas elanud.”
„Teil on alarmseadeldis? Ma just ostsin koduvalvesüsteemi.”
„Me ei kasuta seda peaaegu üldse, sest kord hakkas see tööle ja kõik kohkusid hirmsasti.”
Kougin taskust rauapoe kviitungi. „Kas süsteemi sisse- ja väljalülitamiseks peab teadma mingit koodi või midagi?”
„Kõik on kirjas,” õpetab Nate. „Loe juhendit.”
„Hea küll siis,” ütlen.
„Ma lõpetan nüüd,” ütleb Nate.
Panen kõrva taha, et pean varsti jälle helistama, näiteks homme kell viis nelikümmend viis.
Ashley ei saa rääkida. Seda ütleb tema toanaaber. Ashley on angiiniga kooli haigetoas. Helistan õele.
„Miks kool mulle ei helistanud?” nõuan.
„Kes te olete?” küsib õde.
„Ma olen tema onu,” vastan uskumatult.
„Me ei helista onudele, me helistame vanematele.”
„Nonoh,” ütlen, valmistudes talle sõitu tegema, „näen, et te pole uuemate sündmustega kursis …”
Parajasti just siis öögib kass välja karvapalli, ma ütlen õele, et helistan homme jälle, sest tahan Ashleyga rääkida, ning palun, et ta tervitaks Ashleyt.
„Kas te olete helistajate nimekirjas?” küsib õde, aga ma katkestan juba kõne.
Karvapalli koristades hakkan ka ise äärepealt oksele. Koer ja kass vaatavad mind üsna haletseva pilguga, kui põlvitan vaibal, küürides seda soodavee ja käsnaga.
Kui olen valmis saanud, lähen Jane’i Amazoni-kontole ja saadan Ashleyle raamatuid. See on superlihtne: Jane on koostanud arvutis kingituste nimekirja. Valin paar tükki välja ning klikin: „Saata Ashleyle.” Loovutan mõne dollari pealekauba, et tehtaks kinkepakid. „Saa ruttu terveks,” tipin. „Kõike head soovivad Tessie (su koer) ja su kass ehk Karvapalliköötsija.”
Veidi hiljem tabab kirjaluugi terav kõlksatus Tessiet ootamatult. Ta hakkab ägedalt haukuma, kui järjekordne sõnum põrandale liugleb.
„Homne tuleb.”
„Jah,” sõnan ma Tessiele, „homne tuleb ja ma peaksin valmis olema.” Mobla heliseb ning ma ehmun. „Halloo?”
„Kas George Silveri vend kuuleb?”
„Kes helistab?” küsin ma.
„Doktor Rosenblatt Lodge’ist,” vastab ta, hääldades Lodge’i, nagu peaks see midagi erilist tähendama, nagu oleks see koodsõna.
„Te helistasite mu mobiiltelefonile.”
„Kas rääkimiseks on sobiv aeg?”
„Kuulen teid väga halvasti. Helistage lauatelefonile. Ma olen George’i kodus.” Tõttan George’i kabinetti ja võtan toru, kui telefon heliseb.
Seisan „valel” pool lauda, vaatan George’i tooli, kirjutuslauatagust raamatukappi, hinnasilte, mis on ikka veel pildiraamide tagaküljel.
„Kas peaksin istuma?” küsin.
„Nagu teil mugavam on.”
Lähen ümber laua ja istun George’i toolile, nägu fotode poole: George’i lapsed, Jane; George, Jane ja lapsed, Tessie; Tessie, George, Jane ja lapsed.
„Kas teie teada on teie vend saanud peavigastusi, ajupõrutusi, kas ta on olnud koomas, kas ta on sattunud liiklusõnnetusse ka enne seda hiljutist, mille kohta mul on ülestähendusi?”
„Mina küll ei tea,” vastan.
„Kas ta on põdenud selliseid haigusi nagu meningiit, reumaatiline palavik, malaaria, väljaravimata süüfilis?”
„Minu teada mitte.”
„Narkootikumide pruukimine?”
„Mida ta ise selle kohta ütleb?”
Järgneb kohmetu paus. Arst alustab uuesti: „Kas teie kogemuse kohaselt on teie vend narkootikume pruukinud?”
„Ta arstib end ise, ravim selle vastu, ravim tolle vastu.”
„Kas teie vend on seksisõltlane?”
„Teate mis,” kostan ma. „Kui hästi enda arvates teist inimest ka ei tunneks, on asju, mida kunagi teada ei saa.”
„Kuidas on tema varasema eluga? Tundub, et ta ei mäleta oma lapsepõlvest suurt midagi. Kas teda karistati, kas ta sai laksu või peksa?”
Puhken ootamatult naerma.
„Mis siin nii naljakat on?” pärib arst.
„Mul pole aimugi,” vastan ikka veel naerdes.
„Kehtivad reeglid,” lausub arst. „Piirid, mis on olemas kindla põhjusega.”
Enam ma ei naera.