Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
Читать онлайн книгу.
te oma venda kirjeldaksite?”
„Suur,” ütlen ma. „Tema käest pole pääsu,” ütlen ma. „Tegelikult on ta väike, keskmine ja suur, see on kõikuv. Ta on inimene, kes kõigub, kelle meeleolu kõigub. Ta võib olla teiste vastu väga sallimatu.”
„Teie kogemuse kohaselt on ta sallimatu?”
Vaikin viivu. „Aga teie ise?” küsin ma. „Kuidas teie kirjeldaksite iseennast ja oma tööd?”
Ta ei näki sööta – võib-olla ei saa ta arugi, et see oli sööt.
„Meie lähenemisviis on ravida inimest, perekonda, kogukonda tervikuna. Vaimne tervis algab üksikisikust, kuid ohjeldamata jäänud vaimuhaigused levivad üha kasvavas tempos.” Rääkides läheb arst õhevile, nagu oleks mõte vaimuhaigest maast hämmeldav, maruline katsumus. Ta tõmbab hinge, et rahuneda, ja jätkab hillitsetumalt. „Tegime teie vennale terve hulga analüüse: veri, ajuskaneering, standardiseeritud intelligentsustestid, ja tahaksime teada, kas te oleksite nõus ka ise neidsamu analüüse andma – võrdluseesmärgil.”
„Ma ei tea, kas ma ikka tahan, et mu pead uuritakse.”
„Te ei pea seda täna õhtul otsustama.” Arst teeb pausi. „Lubage, et küsin veel midagi: kas peale teie ema on veel mõni teie vanemate põlvkonna sugulane elus?”
„Isa õde.”
„Kas oleksite nõus talle külla minema ja mõned küsimused esitama?”
„Võib-olla,” vastan, tahtmata tunnistada, et olen uudishimulik, miks pole ükski pereliige tädi Lillianist juba aastaid rääkinud – kas oldi riius?
Sellal kui arst räägib, olen ma George’i arvutis. Refleks ajab mind automaatselt guugeldama. Kõigepealt vaatan Weather Undergroundist kümne päeva ilmateadet, siis löön mõtlemata sisse „Seks+eeslinnad+NYC” ning ette kargab tuhat saiti, otsekui oleks käivitunud hüperdraiv. Sisestan postiindeksi ja teen kiirotsingu. Olen MEES, kes otsib NAIST vanuses 35–55.
Mis on mu meiliaadress, tahab arvuti teada. Mu meiliaadress [email protected] tundub olevat jäänuk, justkui kuuluks see teisele inimesele hoopis teisest ajast. Koostan uue, [email protected], kinnitan, et olen üle kaheksateistkümne aasta vana – ja käes. Lausa üllatav, kui kähku leiab internetist alasti naiste pilte.
Arst küsib toidutalumatuse kohta: pähklid, nisu, gluteen … „Kas George oli valiv sööja? Kas tal oli probleeme rõivastusega, kas etiketid ärritasid teda? Kas ta kõigutas või keerutas ennast?”
„Ta loopis kive,” vastan ma, „teistele pähe.”
„Taas kord,” nendib arst, „on see teie arvamus.”
„Ta viskas tihti teistele kive vastu pead,” sõnastan ümber.
„Küllap kogemata,” ütleb arst. „Kuidas toiduga?”
„Toitu ta ei loopinud.”
„Kas ta sõi hea isuga?”
„Meie põlvkonnal polnud seda võimalustki, et toit oleks vastumeelt, seda kas söödi või mitte. Me kandsime neid riideid, mis vanemad ostsid, või sugulaste vanu – valikut eriti polnud.”
„Kas tal oli koolis pahandusi?”
„Talle meeldis koolis. Ta oli oma vanuse kohta suur ja võis paljude kallal norida. Kodus, naljakas küll, pidas isa ennast peremeheks, mis oli George’ile vastukarva.”
Näen rindu, palju rindu. Tuleb välja, et naised pildistavad oma rindu, panevad need internetis üles, ja olenevalt sellest, kui kaugele sa oled valmis minema, võid kohtuda naisega, kes on suur, väike, röögatu, tagasihoidlik – või mitte.
Täidan ankeete, kirjeldan ennast, oma hobisid, sissetulekut, silmavärvi, juukseid, kõike seda kiiruga, et leida naist, kes tahaks minuga kohtuda, kes tahaks ehk enamat kui kohtuda.
„Kas kasvasite ainult kahekesi?”
„Mhmh.”
„George’il ja tema endisel abikaasal oli kaks last?”
„See oli tema abikaasa, mitte endine abikaasa.”
„Neil oli kaks last?”
„Õige.”
„Ja lapsed, kus nemad nüüd on?”
„Koolis. Nate peab kenasti vastu, Ashley on angiiniga haigetoas.”
Mu meel uitab sellele, mis on kuvaril; ma olen rõõmus, et teen seda professionaali järelevalve all, et suudan pühendada ainult osa tähelepanust sellele, mis on minu ees, ja niisama rõõmus, et „professionaalsel järelevalvajal” ehk George’i psühhiaatril pole sellest aimugi. Kui jääksin nende saitidega üksi, oleksin täielikult nende võimuses. Seda on rohkem, kui oleksin iial ette kujutanud. Miks ma seda kunagi varem pole teinud?
Arst tajub, et olen hajevil. „Kuidas lapsed isaga suhtlevad?”
„Kuna ta tappis nende ema, siis küllap muudab see mõndagi. Minu arust pole veel selge, kui suurel määral. Nad nägi teda viimati kalmistul, kui ema maeti.”
Vaatan fotot foto järel, see on inimanatoomia ehtne lihalik kataloog. Kes oleks arvanud, et inimesed reklaamivad end nii varjamatult, näidates paljaid kehaosi, see on nagu … loomariigis.
Arst räägib ikka veel: „Sooviksime julgustada teid siia tulema. Kas saaksite ööseks jääda ja mõnda aega meie juures viibida?”
„Ei saa,” vastan ainult poole kõrvaga kuulates. „Ma elan George’i kodus ja pean hoolitsema tema lemmikloomade eest.”
„Vahest võtaksite nad kaasa – George igatseb oma koera järele.”
Kuvaril on kellegi postitus: „Kas su rinnad on piima täis? J’adore rinnapiima ja tahaksin kohtuda imetava või raseda naisega, et päeval imeda. Kui soovid, matan näo su jalgevahesse ja viin su keelega orgasmist orgasmi, kuni sa käsid mul lõpetada. Samaga vastama ei pea. Olen valge abielus mees, terve, pole narkar, ei suitseta, hell & lugupidav. Sooviksin teha seda regulaarselt sinu pool.”
„Mis te arvate, kas saaksite millalgi tulla?” küsib arst uuesti.
Kuulutused on nii isepärased, nii ebamugavalt erutavad, et pean pilgu korraks arvutilt kõrvale pöörama.
„Ma juba käisin seal,” vastan segasena. „Alles eile. Sõitsin kogu tema kraamiga sinna pärapõrgusse, aga vastuvõtt polnud minu arust kaugeltki meeldiv.”
„Jah. Loodetavasti läheb kokkulepitud visiit paremini.”
„Eks me näe,” kohman, mõtted otsata kaugel.
„Me vestleme varsti jälle,” ütleb arst.
„Jajah,” vastan ma. „Helistage, millal tahate. Ma olen kogu aeg siin.”
Istun kuvari kumas, kühmus, nagu vanataat, kes on pikemaks töösse süvenenud. Kass ja koer tulevad mind üle vaatama.
„Eeslinnaema otsib sõpra lõunasöögiks, NSA.”
Loen NSA asemel kogemata NASA ja imestan, mida paganat on kosmoseprogrammil pistmist eeslinnanaistega, kes lepivad kohtinguid kokku. Guugeldan NSAd ja leian, et see tähtlühend tähendab kõike, alustades sellisest nagu National Sawmilling Association ning lõpetades sellistega nagu No Significant Abnormalities ja No Strings Attached7 – see on vist ka moodsaim tähendus ja küllap seda mõeldigi.
Millalgi poole kolme ja kolme vahel öösel suigatan arvuti ees keset tšättimist ja naine, kellega ma räägin, küsib: „Kas sa kirjutad autoroolis?”
„Ei,” tipin vastu, „magan laua ääres, mitte roolis.” Naine, kellega lobisesin, on (vähemalt ütles, et on) politseiniku abikaasa, kes ootas meest töölt koju – ta väidab, et maandab ärevust abikaasa töö pärast interneti-sekstinguga.
Järgmisel õhtul olen jälle asja kallal, ihaldades midagi, mõeldes, et oleks
Riiklik saeveskite ühing; olulisi kõrvalekaldeid pole; ei kohusta millekski.