Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
Читать онлайн книгу.
saan ühelt naiselt e-kirja: „Ma tunnen sind.”
„Kahtlane.”
„Ei, päriselt,” vastab ta.
„Tšätin rõõmuga, aga usu, keegi ei tunne mind.”
„Foto foto vastu,” pakub ta.
„Hästi,” nõustun ja mul on tunne, nagu oleks tegemist kaardimänguga, näiteks „Kalapüügiga”. Otsin George’i arvutist ja leian ühe puhkusefoto, tal on õngeritv käes. Laadin selle üles.
Naine saadab raseeritud häbeme foto.
„Me pole vist ühel lainel,” tipin vastuseks.
„George,” kirjutab ta minu hirmuks.
„?,” tipin ma.
„Ma töötasin sinu juures. Kuulsin õnnetusest.”
„Ei saa aru,” tipin, teades vägagi hästi, millest ta räägib.
„Ma olen issi pisiplika. Me mängime, et emme läks välja. Sa tahad mu koduülesandeid kontrollida. Toon need sinu kontorisse Rockefeller Plaza 30 kaheksateistkümnendale korrusele. Teen kõik, mida sa käsid – ma ei hakka kunagi issile vastu. Sa palud, et imeksin su nokut, ütled, et sel on küpsisetaina maitse. Sul on õigus. Siis kummardun su laua kohale, mu rinnad pühivad sulepead su kirjapressilt maha, kui sa mind tagant võtad. Kabineti uks on lahti, sulle meeldib võimalus, et keegi võib sisse astuda.”
„Räägi veel,” tipin.
„Ole nüüd, George, ära pabista. Ma ei tööta enam televõrgus. Läksin ära. Sain parema töö. Mu uus boss on lesbi.”
„Ma pole George,” tipin.
„Sinu foto,” kirjutab naine.
„Ma olen tema vend.”
„Sul pole venda, oled ainus laps,” tipib naine. „Seda rääkisid sa kõigile, sa olid ainus laps, ema silmatera.”
„Pole tõsi.”
„Ise tead,” tipib ta. „Head aega ja edu, George.”
George’i kodukontorist leian väikese digifotoka, teen endast mõned pildid, laadin üles ja näen, kui halb ma välja näen – mul polnud aimugi. Ülakorruse vannituppa minnes teen endale hädapärase stiilimuutuse, kammin, raseerin ja trimmin, mätsin Jane’i juuksegeeliga rinnakarvu, mis on hiljaaegu terashalliks läinud. Panen ühe George’i triiksärgi selga ja teen jälle pilte, end järk-järgult lahti riietades, särginööbid lahti, särk seljast, püksinööbid lahti, püksilukk lahti, alasti kuni alukate servani. Laadin fotod üles, koostan profiili: „Kas olete kuulnud Üksildasest Professorist?”
Hommikul murran pead, kas see juhtus päriselt või on kõige täiega mingi väärakas märg unenägu. Käin duši all, teen hommikusöögi, jalutan koera. Hoian George’i kabinetist eemale kuni poole kümneni.
Mulle on meil: „Täieliku avalikustamise huvides: mul on käsil üleminekuprotsess.” Arvan, et see on mõnelt naiselt, kes kaotas töö või hakkab lahutama, aga ei. „Kolmkümmend viis aastat olen ma elanud mehena, aga viimased kolm olen olnud naine. Pean end tavaliseks naiseks, kes soovib tutvuda tavalise mehega. Kui sa pole huvitatud, siis piisab viisakast keeldumisest.”
„Jalkaema, kellel on mängude vahel aega. Kohtume minu väikebussis. Tulen sinu juurde.”
„Ma olen meeleheitel,” kirjutab järgmine. „Ära lähemalt päri. Eelmisel nädalal suurendasin rohudoosi, mis andis jaksu seda kirjutada. Nüüd tahaksin keppi saada. Kutsun meeleldi külla või võikule. Sööme lõunat!”
Meilin vastu: „Mis asi on võiku?”
„Võileib. Pfäh.”
„Vabanda, netisläng ajab mul juhtmed kokku.”
„Mida sa lõunaks soovid?”
„Olen vähenõudlik,” tipin. „Purgisupist aitab.”
Ta saadab teejuhise. „Ära ainult mingi imelik ole, okei?”
„Okei,” kirjutan vastu. Mulle endalegi ei mahu pähe, et teen seda. Naine elab George’i kodust seitsme miili kaugusel. Jõuan kohale, pargin närviliselt sissesõiduteele tema auto taha, helistan uksekella. Vastab täiesti normaalne naine. „Kas sa oled sina?” küsin ma.
„Tule sisse,” kutsub ta. Võtame köögis istet. Ta kallab mulle veini. Ajame juttu, sellal kui ta külmikust asju välja võtab. Leian end silmitsemas suurt tahvlit, millel on värviline graafik/päevaplaan. Nimed Brad, Tad, Lad, Ed ja MINA on kirjutatud vasakule ning esmaspäev, teisipäev … risti üle tahvli. Igal nimel on oma plaan: jalgpall, eratund, klassiekskursioon, jooga, ühislaud, ja ise värv: Edil punane, MINUL kollane.
„Kas sa juhid väikeettevõtet?”
„Ainult perekonda,” vastab ta.
„Cheryl. On see su päris nimi?”
„Jah,” vastab ta.
„Mitte internetinimi?”
„Mul on ainult üks nimi,” ütleb naine. „Kui oleks rohkem, satuksin segadusse. Kas Harold on sinu päris nimi või Hallipäise Roti koodnimi?”
„Mulle pandi isaisa nimi,” seletan. „Ta tuli siia Venemaalt.”
„Kas läheme söögituppa?” Cheryl viib mu söögituppa, kus on laud kaetud. Ta toob roa roa järel: üheampsuvõileivad, loomalihahautis, lõhevorm.
„Ma ei teinud seda sinule,” selgitab ta. „Mu sõber on toitlustaja ja ma aitasin tal eile õhtul üht üritust korraldada – need on jäägid.”
„Küll on maitsev,” kiidan suud täis toppides. „Ma pole juba hulk aega peale Hiina toidu muud söönud.” Osa minust tahaks küsida: „Kas sa teed seda tihti?”, aga kui ta peaks ütlema jah, siis tunneksin tülgastust ja oleksin sunnitud lahkuma, aga asi on selles, et ma ei taha lahkuda, niisiis jätan küsimata.
„Kas mul peaks sinust kahju olema?” tahab naine teada.
„Ei,” vastan ma.
„Sul on lapsed?” pärin, et mõtted teiselt hautiseportsult kõrvale juhtida.
„Kolm poissi; Tad, Brad, Lad. Kuusteist, viisteist, neliteist. Kas kujutad ette? Kas ma näen välja nagu kolme lapse ema?” Ta kergitab pluusi, välgutab lamedat kõhtu, rindade alumisi kaari.
„Sa näed väga kena välja,” vastan äkitselt hingetuna.
„Kas sa kohvi soovid?” küsib ta.
„Palun,” vastan.
Ta läheb kööki. Kuulen tavalisi kohvitegemise helisid. Ta tuleb tagasi, kohvitass käes, ise alasti.
„Oi,” kohman ma. „Tegelikult tulin ma lihtsalt kokku saama, rääkima, me ei pea, tead küll …”
„Aga ma tahan.”
„Jah, aga …”
„Mis aga? Ma pole kunagi kuulnud mehest, kes ei taha tasuta seksi,” ütleb naine nördinult. Ta ulatab mulle kohvitassi. Joon rutakalt, kurku kõrvetades.
„Ma lihtsalt ei …”
„Mis ei? Jõua endas selgusele, jobu, muidu võib siin mõni solvuda.”
„Ma pole seda kunagi varem teinud.”
Naine leebub. „Eks iga asi juhtu kord esimest korda.” Ta võtab mul käest ja viib mu ülakorrusele. „Kas tahad, ma seon su kinni? Mõni ei suuda end lõdvaks lasta, enne kui on kinni seotud.”
„Aitäh, pole vaja,” vastan. „Ma eelistan vaba olla.”
Üleval küsib ta, kas ma tahan tainategu; mu mõtted lähevad rahale, aga juba tal ongi mõlemad käed õlised, teine teisel pool mu riista, ja ta seletab, et hakkab seda sõtkuma nagu tainast. Esiotsa tundub see natuke nagu arstlik, aga mitte ebameeldiv, ja siis on tal mu riist suus ning ausalt öeldes poleks ma iial arvanud, et see