Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
Читать онлайн книгу.
M. Picker
2. Alexander E. Barkan
3. Ed Guthman
4. Maxwell Dane
5. Charles Dyson
6. Howard Stein
7. Allard Lowenstein
8. Morton Halperin
9. Leonard Woodcock
10. S. Sterling Munro Jr.
11. Bernard T. Feld
12. Sydney Davidoff
13. John Conyers
14. Samuel M. Lambert
15. Stewart Rawlings Mott
16. Ronald Dellums
17. Daniel Schorr
18. S. Harrison Dogole
19. Paul Newman
20. Mary McGrory
Mind pannakse kaheinimesepalatisse korrusel, mis on monitoride valve all. Mulle tuleb pähe helistada oma „alalisele” arstile. Iga sõna tuleb vaevaga. Püüan olukorda selgitada nii hästi, kui suudan. Kliiniku administraator ütleb mulle, et kõik on jumala kätes, pealegi ei praktiseeri arst väljaspool linna, ja kui asjast rääkida, siis on ta puhkusel. Ta küsib, kas soovin lasta end üle viia Death Israeli, kui arst on tagasi tulnud.
„Mis on Death Israel?”
„Haigla, kus arst töötab,” vastab administraator.
„Kõlab antisemiitlikult,” lausub mu palatikaaslane, kes on kõike pealt kuulnud.
„Loodan, et saan koju, enne kui …” lausun, mu jutt kostab pisut sidusamalt ja omasemalt.
„Kui mõtlete ümber, siis teatage,” vastab administraator.
„Pole midagi hullemat kui see, et tõesti ongi arsti vaja,” tähendab palatikaaslane.
„Mispärast teie siin olete?” küsin, ehkki välja kukub vist rohkem: „Miks te siin?”
„Etendus on lõppenud,” ütleb ta. „Kell hakkab maha käima. Kas märkasite, et ma ei liiguta? Olen halvatud – töötab ainult aju, õigemini see, mis ajust alles. Muide, kas te räägitegi ebaselgelt või mulle ainult tundub nii?”
Enne kui jõuan vastata, tuleb sisse koeravabatahtlik. „Olen Karvaste Sõprade Seltsilise konsultant.” Ta tõmbab tooli lähemale, võtab infolehtede paki ja blanketid. „Kas teil on kass või koer?”
„Mõlemad.”
„Kui ukse avab võõras, kas nad lähevad talle kallale? Kus on toit ja kui palju kummalegi antakse? Kas koer saab öösel üksi hakkama või on ööseks seltsilist vaja? Meil töötab üliõpilasi, kes ööbivad vahel klientide pool.”
„Kui kauaks ma siia jään?” pärin.
„Seda küsige arstilt. Vahel tuleb kõne alla ka adopteerimine.”
„Mind adopteeritakse?”
„Loomad võidakse adopteerida, kui te, ütleme, koju ei lähe …”
„Kuhu ma siis lähen?”
„Näiteks vilunud hooldeasutusse või siis …”
„Surma. Ta mõtleb suremist,” täpsustab kõrvalvoodi mees. „Keegi ei taha seda välja öelda, aga mina võin, sest, nagu ma juba mainisin, lähen ise varsti sinna.”
„Te ei paista üldse nii haige,” ütlen mehele. „Te räägite täiesti selgelt.”
Pühin suult sülge.
„See teebki asja nii jõhkraks,” nendib mees. „Täiesti compos mentis15, kõigest teadlik, aga seda pole kauaks.”
„Kas kaalusite hospiitsi?” küsib loomasõber mu palatikaaslaselt.
„Mis seal vahet – kunstiteosed seinal? Igal pool on sitahais.” Tema käsi kerkib näo juurde. „Kas seda tegin mina või keegi teine?” küsib ta, aga keegi ei ütle sõnagi. „Minu käsi või teie oma?”
„See oli teie käsi,” ütlen ma.
„Oi,” kohmab ta.
„Ma ei tahaks teid segada,” lausub loomasõber, „aga teil kahel on terve päev aega ja minul on tegemist.”
„Terve päev, aga võib-olla ka mitte,” ütleb surija.
„Räägime nüüd loomadest – nende nimed, vanused? Kas teil kodu võti on kaasas?”
„Tessie on koer, ma ei tea, kui vana, ja Muffin on kass. Varuvõti on võltskivi all vasakul pool ust – järeletehtud võti ja kümme taala.”
Surija hakkab ümisema, et jutuajamist summutada. „Liiga palju informatsiooni,” ütleb ta. „Rohkem, kui ma teadma peaksin.”
„Mis on siis, kas tõusete voodist ja lähete vargile?”
„Kas saate dikteerimise järgi kirjutada?” küsib surija.
„Võin proovida.” Vajutan kellanuppu ja palun paberit-pliiatsit.
„Sellega läheb aega,” ütleb õde.
„Surija tahab pihtida.”
„Meil kõigil on oma vajadused,” ütleb õde.
Suigatan. Kuulen unes laske. Ärkan, arvates, et vend üritab mind tappa.
„See ei viirastunud teile,” ütleb kõrvalvoodi mees. „See tuleb telekast. Kui te magasite, käis võmm teie juures. Lubas hiljem tagasi tulla.”Maeivastamidagi.
„Kas ma võin teilt midagi küsida? Kas teie olete see, kes tappis oma naise?”
„Kust te seda võtate?”
„Kuulsin pealt, kui keegi rääkis mehest, kes tappis oma naise.”
Kehitan õlgu. „Minu naine lahutab minust. Ta tühistas mu haiguskindlustuse.”
Keegi tuleb sisse ja küsib: „Kumb teist palus preestrit?”
„Me palusime paberit.”
„Oih,” ütleb mees. Ta läheb välja ning tuleb tagasi kollase märkmeploki ja pliiatsiga.
„Kust alustada?” küsib surija. „Kindla peale on küsimusi, mis jäävad vastuseta. Raskus on selles, et kõigele pole vastust – kõike ei saa teada.”
Ta hakkab heietama juttu, keerulist lugu naisest, sellest, kuidas nad kokku said ja lahku läksid.
Tema lugu on ilus ja ilmekas, salingerlik; nad ei rääkinud üht keelt, naisel oli ilus punane rätt, ta jäi rasedaks.
Katsun seda kirja panna. Vaadates, mida ma kirjutan, näen, et see on arusaamatu. Ma ei kirjuta emakeeles. Mis konksud need ka on, mis ma paberile kritseldan, teine inimene neid igatahes lugeda ei oskaks. Keskendun märksõnadele, joonistan pilte, püüan visandada kaardi – sorgeldan üle kogu lehe, loodan, et saan pärast aru. Mees räägib ja räägib, ja just siis, kui jõuame sinna, mis minu arvates võiks olla ots, lõpplahendus, tõuseb ta tikksirgelt istuli. „Ma ei hinga,” ütleb ta.
Vajutan kellanuppu. „Ta ei hinga,” karjun. „Ta läheb kahvaturoosast sügavpunaseks, natuke nagu lillaks.”
Varsti on palat inimesi täis. „Meil oli jutt pooleli, ta hakkas puändini jõudma, tõusis äkki istuli ja ütles: „Ma ei hinga.””
Nüüd ta puristab, kõõksub, on hädas, inimesi tuleb juurde, nad on nagu publik. Kõik seisavad ja vaatavad teda.
„Kas jäätegi vaatama või teete ka midagi?” küsin.
„Me ei saa midagi teha,” vastavad õed.
„Muidugi saate,” ütlen ma.
„Tal on elustamiskeeld.”
Ta tahtis surra väärikat surma. Aga vaadake teda. Ta vaevleb, nagu lämbuks
Terve mõistusega, ld k.