Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
Читать онлайн книгу.
panemas, ütleb ta: „Härra, ma enam ei saa siin töötama. Puudu on proua Jane. Siia tulemine teeb mind õnnetuks. Mina siin töötan ja teie istute päev otsa siin. Ma ei tunne teid. Ma tean, et teie vend tappis proua Jane’i. Mis saab ilusatest lastest, kellel pole enam ema? Palun ütelge neile, et Maria ütles neile tere, aga teile ütlen head aega.”Võtan rahakoti. Annan talle viissada dollarit. Ta võtab kolm rahatähte ja annab kaks tagasi. „Mul pole võlga,” ütleb ta. Ma ei saa aru, mida ta sellega mõtleb.
„Ma ütlen lastele,” luban ma.
„Hea,” vastab ta. „Muuseas, Mr. Clean ja Windex on otsas.”
„Aitäh, Maria.”
Esmaspäeva hommik, veok peatub maja ees, valge veok, mille katusel kükitab hiiglaputukas. Kaks valge türbiga meest tulevad välja, nad tõstavad maha suured roostevabast terasest pihustikanistrid, katavad nina ja suu maskiga ning astuvad ukse poole. Enne läveni jõudmist keerab üks paremale, teine vasakule ning nad teevad pihustades ringi ümber maja. Tessie haukumine ja iiveldama ajav lehk sunnivad mind ust lahti lööma ja hõikama: „Kas saan teid aidata?”
Esimene hingetõmme, tunnen, et kopsud kohkuvad tagasi; silmad hakkavad kipitama. Mehed tõmbavad maskid eest.
„Haiseb jõledalt,” ütlen.
„Kes te olete?” küsib teine mees.
„Tahtsin just teilt sedasama küsida.”
„Meil on leping. Käime kaks korda aastas; kuupäev lepiti kokku mitu kuud tagasi.”
„Asjaolud on muutunud,” ütlen ma.
„Liiga hilja, me hakkasime juba pihta. Seda tööd ei tohi katki jätta, kui kord algust tehtud. Muidu sigivad vastupidavad putukad, suuremad putukad – võib minna väga halvasti.” Tessie haugub.
„Jessas, kas ka koer on kodus? Kus perenaine on? Ta pani koera ja kassi alati autosse. Nad sõitsid terveks päevaks ära. See kraam on mürgine, tapab, kui selle sisse istuma jääda.”
„Mida te tahate, et ma teeksin?”
„Ma ei tea – te ei tohiks üldse siin olla. Peaksite võtma oma koerad ja kassid ning kaheksaks tunniks kaduma; kauemakski, kui teil on astma.”
„Kas võiksite vähemalt vahet pidada? Mõneks minutikski, et saaksin kõik kokku korjata?”
„Raisk, raisk, raisk,” kirub üks mees. „Kell pole veel pool kümmegi ja nüüd on päev persses. Hilja. Hilja. Hilja.” Ta pöördub minu poole. „Ärge siis seiske seal, korjake kokku, mis vaja!”
Panen Tessie rihma otsa ja pistan taskusse küpsiseid. Püüan kassi kinni. Ma ei leia kandekasti, topin ta kuidagimoodi spordikotti ja jooksen kräunuva loomaga auto juurde. Toon liivakasti, asetan istmele, lasen kassi kotist välja, panen vee ja toidu valmis, praotan aknaid ja lähen Tessie järele. Mõtlen, et jalutame natuke ringi, ja kui just tarvis, siis sõidan pärast kassi ja koeraga kuhugi. Polnud ju võimalust teab kui põhjalikke plaane teha.
Kõnnin koos Tessiega mööda tänavat eemale; on kirgas, selge hommik, talve kohta ebatalviselt soe, päev täis tõotust, lootust, võimalust.
Park on tühi. See on olemas lihtsalt selleks, et mahutada puid, rikastada küla hapnikuga; roheline laotus, mida külalistele mööda sõites näidata: Kas meil pole kena park, ilus haljasala? Kaugemas servas on parkla, tennise- ja korvpalliväljakud, kiiged, ronimisredel. Jooksutan Tessiet läbi pargi teisele poole. Köidan oheliku kiige külge ja siis, otsekui tõestades, et minus on ikka veel mängulusti, hüppan kiigele, paksust kummist iste on täpipealt niisugune nagu lapsepõlvemälestustes. Õõtsutan end tagasi ja edasi, tagasi ja edasi, tõusen aina kõrgemale ja kõrgemale ning kõige kõrgemal ja kõige suurema hoo peal heidan pea kuklasse, taevas avardub, täites kogu vaatevälja, sinine, rikkalik ere supersinine kohevate valgete pilvedega, täiuslike pilvedega, ja hetkeks on kõik enam kui täiuslik, on jumalik. Kui purjetan ettepoole, on kiirus juba nii pöörane, et mul kerkib magu kurku. Ma keerlen. Panen silmad kinni – paha. Teen silmad lahti – veel halvem. Viskun ettepoole, lendan kiigelt uperkuuti, maandun käpuli mullal. Kiik lajatab mulle selga nagu öeldes: „Säh sulle, lollakas.” Tasakaaluvõimatus? Lähen liumäe juurde, ronin redelist üles; siledad kaarjad käsipuud on katsudes samasugused nagu nelikümmend aastat tagasi. Üleval lükkan end lahti ja liuglen alla. Kui tõusen püsti, jääb taskunööp kinni, sikutab, rebeneb küljest. Hoolimata ahvatlusest, kajavast mälestusest, kuidas kunagi sai ühelt pulgalt teisele hoogeldud, põlvi pidi pulga küljes riputud, ei kipu ma redelile ega põikvarbadele.
Usun kaljukindlalt, et saaksin endiselt kõigega hakkama, ja tahan seda usku säilitada.
Mõtlen päevadest, mida polnud, musterlapsepõlvest, mis eksisteeris ainult mu kujutlustes. Kui olin laps, polnud mänguväljak hoolitsetud haljasala, vaid tühi plats. Meie vanemad ei soovinud, et meil oleks turvaline puhas mängupaik – nende meelest oli mängimine ajaraiskamine. Asju oli vähe; ühel võis olla pesapallikinnas, teisel kurikas, ülejäänud püüdsid paljakäsi, sekka kanget kirvendust lutsimisega leevendades, käed ei kipitanud ainult valust, vaid ka erutusest, et oli õnnestunud pall taevast napsata, selle lennutee katkestada ning tõenäoliselt säästa kedagi aknaklaasimise kulust. Põhiline oli see, et kui lapsel oli aega mängida, ei tohtinud sellest iitsatadagi, sest kui vanemad oleksid teada saanud, oleksid nad talle kohe tegemist leidnud.
Seepärast mängisime vaikselt ja suurte seljataga, tegime lelusid sellest, mis kätte sattus: isa kingadest sai priima laevastik, suured augumustriga kingad liuglesid rivikorras üle vaiba, parknaha ja jalahigi lehk. Mille ma lennukikandjaks võtsin? Hõbevaagna, mille laenasin söögitoast. Kui ema avastas kingadest ümbritsetud vaagna, süüdistas ta, et mul pole mõistusega kõik korras. Miks tema ei näinud, et vaip oli ookean, lahingutanner? Ta ristis mu päevavargaks, mäletan, et ma nutsin ja George pidas seda kõike kole naljakaks.
Kaks spandeksis naist kõnnivad ringiratast ümber pargi, nad paterdavad nii kiiresti, kui jaksavad, aga ei jookse. Nad vahivad mind. Tegelikult osutavad näpuga, nagu küsides teineteiselt kinnitust, et ma olen tõesti seal. Lehvitan. Nad ei vasta.
Leian tenniseväljaku lähedalt vana palli ja viskan selle Tessiele; ta pistab jooksu ja ma pean teda taga ajama, et pall ära võtta. Ta on elevil mängust, määratust lagendikust ja tiirutab lõputult ringi, kuni kaevab mulda aseme ja heidab sinna, et kollane kahune kera ribadeks järada. Tennisehooaeg on möödas; pooled puud on raagus, teised on tuhmid igihaljad, maas kasvavad ainult zoysia ja raihein.
Istun. Istun täiuslikult ilusal talvepäeval pargis – üksi. Park on nii kuradi tühi, et ma lähen närviliseks, kardan üksinda keset lagendikku istuda. Miski vajub mulle peale. Mitte just ärevushoog, pigem pilv, raske tume pilv, seda ähvardavam, et taevas on täiesti selge. Kõik on hästi, või peaks olema hästi, ainult et taparühm ajas mu välja minu venna kodust. Olen maadligi. Siruli rohul, tunnen meeleheite sügavust, võib-olla on see alati niisugune olnud. Kui peale käidaks, siis ütleksin, et tean seda: tean, et tegin kõiksuguseid tempe ja vempe ja peenikesi manöövreid, et end löökide eest kaitsta, täis puhuda või, kurat võtaks, lihtsalt ellu jääda. Nüüd tunnen seda, tunnen, mismoodi oli tuhat aastat tagasi mu vanematekodus – kes teab, võib-olla vallandasid viis minutit kiigel minus midagi, kuid kõik tuleb tagasi nagu ülemeeleline tõusulaine, mul on suus paha maitse, metalne ja terasene, ma tunnen, kui väga kõik mu perekonnaliikmed üksteist vihkasid, kui vähe me kellestki peale iseenda tegelikult hoolisime või lugu pidasime. Tunnen, kui sügava pettumuse pere mulle valmistas, kuidas ma lõpuks tagasi tõmbusin, kuidas minust sai eimiski, sest see oli palju ohutum kui püüda kellekski saada, olla keegi keset säärast põlgust.
Vaadake mind. Vaadake, mis on juhtunud. Vaadake, mida ma olen teinud. Pange tähele. Praegu ei räägi ma teiega, räägin iseendaga. Vaadake mind, kodutut avalikus pargis. Tõmbun kerra, olen mingi kuradi inimkera pargi kaugemas nurgas. Ma ei saa ennast vaadata – näha pole midagi.
Ma nuuksun, halan, nutan südamest, kõvasti, see on elu ägedaim nutt; ma röögin. Koer tuleb minu juurde, lakub mu nägu, mu kõrvu, tahab, et ma lõpetaksin, aga ma ei lõpeta, ma alles alustasin. Just