Naljakas tüdruk. Nick Hornby
Читать онлайн книгу.
asja kallale ei asunud, ta polnud seda sorti mees. Ta tänas kõiki tulemast ning pilkas asja ees, teist taga FA karikafinaali kaotanud Prestonit ning südametult oma abikaasat, kes polevat moondunud pöianukkide tõttu tänavusel iludusvõistlusel osalenud. Ta ütles, et kaunitaride kari tema ees – ja ta oli täpselt seda sorti mees, kes kasutab väljendit „kaunitaride kari” – paneb teda oma kodulinna üle senisest veelgi suuremat uhkust tundma. Kõik teadsid, et enamik tüdrukuid olid Leedsist ja Manchesterist ja Oldhamist pärit puhkajad, kuid linnapea sai ikkagi innuka aplausi osaliseks. Ta jahvatas nii pikalt, et Barbara asus rahvahulga suurust välja rehkendama, lugedes üle pead ühes rannatoolide rivis ning korrutades selle siis ridade arvuga, kuid lõpuni ta ei jõudnud, sest jäi toppama ühe vihmakübaraga hambutu vana naise näol, kes aina mälus ja mälus üht ja sama võileivatükki. See oli veel üks ambitsioon, mida Barbara juba vankuma löönud ambitsioonide virna lisada tahtis: Barbara tahtis, et erinevalt peaaegu kõigist tema üle viiekümnestest sugulastest jääksid tal hambad alles. Ta ärkas täpselt õigeks ajaks, et kuulda oma nime ja näha, kuidas teised tüdrukud talle võltsilt naeratavad.
Barbara ei tundnud mitte kui midagi. Või õigemini, ta täheldas tunnete puudumist ja tundis siis kerget iiveldust. Olnuks tore arvata, et ta on eksinud, et ta ei pruugi oma isa ja kodulinna hüljata, et see on unistuste tipp ja ta võib elu lõpuni selle sees elada. Oma tuimuse üle ei julgenud Barbara juurelda, juhuks kui ta peaks jõudma järeldusele, et on üks kalk ja vastik nõid. Kui linnapea naine tuli talle linti ümber panema, säras Barbara rõõmust, ning kui linnapea teda otse suule suudles, suutis ta isegi naeratada, aga kui isa teda kaisutama tuli, puhkes Barbara nutma, ja see oli tema moodus öelda isale, et ta on samahästi kui läinud, et Miss Blackpooli võitmine ei leevenda mitte kuidagi kihelust, mis teda tuulerõugetena vaevas.
Barbara polnud kunagi supeltrikoo väel nutnud, vähemalt mitte täiskasvanud naisena. Kui kogu seda päikest ja liiva ja kiljumist ja vilavate silmadega poisse arvesse võtta, polnud supeltrikood ju nutmiseks mõeldud. Kentsakas oli tunda tuulest jahutatud pisaraid mööda kaela dekolteesse voolamas. Linnapea naine võttis ta oma kaissu.
„Kõik on korras,” ütles Barbara. „Ausalt. Ma olen lihtsalt tobe.”
„Usu või ära usu, aga ma tean, mis tunne sul on,” ütles linnapea naine. „Nii me tuttavaks saimegi. Enne sõda. Ta oli siis alles volikogu liige.”
„Te olite Miss Blackpool?” küsis Barbara.
Barbara püüdis seda öelda viisil, mis ei annaks aimu hämmeldusest, kuid ta kahtles, kas see ikka õnnestus. Linnapea ja tema naine olid mõlemad paksud, kuid mehe kopsakus tundus kuidagi tahtlik, tema tähtsuse tunnusmärk, naise oma aga samal ajal mingi hirmus viga. Vast oli asi lihtsalt selles, et mehel oli ükskõik, aga tema abikaasal mitte.
„Usu või ära usu.”
Naised vaatasid teineteisele otsa. Mida kõike elus ette ei tulnud. Muud polnud vajagi öelda, kuid siis tuli linnapea nende juurde ja ütles ikkagi midagi.
„Välimuse järgi ei arvaks,” ütles linnapea, kes polnud mees, kes jätnuks väljaütlematu välja ütlemata.
Tema abikaasa pööritas silmi.
„Ma ütlesin juba kaks korda „usu või ära usu”. Ma juba tunnistasin, et ma pole enam mingi Miss Blackpool. Aga sina pead ikkagi tulema ja litaka andma.”
„Ma ei kuulnud, et sa ütlesid „usu või ära usu”.”
„Aga vat ütlesin. Kaks korda. Eks ole, kullake?”
Barbara noogutas. Tegelikult ei tahtnud ta lasta end tülisse tõmmata, aga tal oli tunne, et vähemalt niipalju sai ta sellele vaesele naisele pakkuda.
„Lapsukesed ja kreemisaiad, lapsukesed ja kreemisaiad,” ütles linnapea.
„No ega sina ka mingi ilupilt ei ole,” ütles tema naine.
„Ei, aga ega sa minuga selle pärast ei abiellunudki, et ma mingi ilupilt oleksin olnud.”
Linnapea naine mõtles järele ja möönis vaikides, et nõnda see oli.
„Aga sinu puhul oligi selles kogu su mõte,” ütles linnapea. „Sa olid ilupilt. See selleks,” ütles ta Barbarale. „Sa ju tead, et see siin on maailma suurim vabaõhubassein. Ja praegu on üks siinseid tähtsamaid päevi, nii et sul on täielik õigus verest välja lüüa.”
Barbara noogutas ja tõmbas ninaga ja naeratas. Ta poleks osanud kusagilt otsast linnapeale seletama hakata, et probleem on risti vastu sellele, mida too äsja kirjeldanud oli: päev oli isegi tähtsusetum, kui Barbara oli kartnud.
„See kuramuse Lucy,” ütles isa. „Tema käsi on siin kõvasti mängus.”
Linnapea ja tema abikaasa olid segaduses, aga Barbara teadis, kellest isa räägib. Ta tundis, et teda mõistetakse, ja see tegi asja veelgi hullemaks.
Barbara oli armastanud Lucille Balli sestsaadik, kui ta „Ma armastan Lucyt” esimest korda nägi: kõik, mida ta tundis või tegi, oli sealt pärit. Igal pühapäeval paistis maailm pooleks tunniks seisatavat ja isa teadis, et sellal kui saade käib, ei maksa mitte üritadagi Barbaraga rääkida ega isegi ajalehega krabistada, muidu võib tütrel midagi kuulmata jääda. Barbara armastas veel mitmeid naljakaid inimesi: Tony Hancocki, seersant Bilkot, Morecambe’i ja Wise’i. Aga isegi parima tahtmise juures poleks ta nendeks saanud. Nad kõik olid mehed. Tony, Ernie, Eric, Ernie … Selles kambas polnud ühtki Lucy- ega Barbara-nimelist. Naljakaid tüdrukuid polnud olemas.
„See on ju tühipaljas saade,” oli isal kombeks öelda – enne või pärast, aga mitte samal ajal. „Mingi Ameerika saade. Briti huumoriks ma seda ei nimetaks.”
„Ja briti huumor … See on sinu spetsiifiline väljend Suurbritanniast pärit huumori kohta, jah?”
„BBC ja nii edasi.”
„Ei vaidle vastu.”
Barbara lõpetas isa õrritamise ainult sellepärast, et tal hakkas igav, mitte kunagi sellepärast, et isa õrritamise ära jagas ja see mõtte kaotas. Üks tema plaane Blackpooli jäämise korral oli elu lõpuni säärast vestlust pidada.
„Esiteks pole ta naljakas,” ütles isa.
„Ta on kõige naljakam naine, keda eales televiisoris näidatud on,” ütles Barbara.
„Aga sa ei naera teda vaadates,” ütles isa.
Väide, et Barbara ei naernud, vastas tõele, aga põhjuseks oli see, et tavaliselt oli ta neid saateid varem näinud. Nüüd oli ta liiga hõivatud katsega kogu kupatust aeglustada, et see talle meelde jääks. Kui Barbaral olnuks võimalus vaadata Lucyt igal nädalapäeval, siis oleks ta seda kasutanud, ent kuna sellist võimalust polnud, pidi ta lihtsalt keskenduma pingsamini, kui ta kunagi üldse millelegi keskendunud oli, ja lootma, et midagi meelde jääb.
„Sina ju ka käsid mul vait olla, kui raadios jalgpallitulemusi ette loetakse,” ütles ta.
„Jah, kihlvedude pärast,” ütles isa. „Mõni neist tulemustest võib meie elu muuta.”
Barbara ei saanud seletada, ilma et oleks endast napakat muljet jätnud, et „Ma armastan Lucyt” on täpselt sama mis kihlveod. Ühel päeval pidi mõni Lucy näoilme või repliik tema, Barbara elu muutma, ja võib-olla koguni isa oma. Tema enda elu oli Lucy juba muutnud, ehkki mitte paremuse poole: see seriaal oli tema ja kõigi teiste – sõprade, pereliikmete, töökaaslaste – vahele kiilu löönud. Vahel tundus Barbarale, et see on natuke sama mis usklik olla. Kuna ta võttis komöödia vaatamist telekast nii tõsiselt, et inimesed pidasid teda natuke imelikuks, siis ta enam sellest ei rääkinud.
*
Evening Gazette’i fotograaf tutvustas end ja talutas Barbarat hüppelaudade poole.
„Len Phillips olete või?” küsis isa. „Ega te villast ei viska?”
Kuna isa teadis Len Phillipsi nime ajalehest, oli ta pahviks löödud. Tule taevas appi, mõtles Barbara. Ja siis murrab isa veel pead, miks ma siit minema tahan.
„Kujutad sa ette, Barbara? Härra Phillips